Mees, kes ehmatas putšistid ära

19. augusti 1991 hommikul kell üheksa sisenes Kadrioru lossi selle peaukse kaudu Eesti uus kindralkuberner Melnitšuk. Moskvas alanud augustiputš oli Eestisse jõudnud.

Kindralleitnant Melnitšukki saatis Tallinna garnisoni ülem kontradmiral Belov, Tondi diviisi ülem kindralmajor Tjutjunnikov, Eesti NSV sõjakomissar kindralmajor Rein Põder, kümmekond relvastatud polkovnikut ja majorit ning automaaturid. Kui nad lossi tulid, oli mitme kilomeetri pikkune tankikolonn Tartu maanteel ootel.

Arnold Rüütel teadis, et ümbrikud inimeste nimedega, kes tuleb arreteerida, on juba avatud. Seal oli umbes sada Moskvale kõige ohtlikumat nime.

"Melnitšuk tutvustas ennast kui Eesti "gubernatorit", meenutas Arnold Rüütel. "Ta ütles, et mitte mina ei ole enam Eesti riigi juht, vaid tema on."

Rüütel küsis sõjakomissar Põdralt, kuidas on kindralkuberneri ees- ja isanimi. "Fedor Ivanovitš," seisis lipikul, mille Põder Rüütlile ulatas. "On väga hea ja tore mees. Talle tuleb vastu tulla. Muidu tuleb hullem ja tulevik on väga tume," kirjutas Põder.

"Kindralite jutt oli algul üleolev ja kategooriline. Igasugused koosolekud tuleb ära jätta, ülemnõukogu istung katkestada, relvad ära korjata ja alluda erikorraldustele, igasuguste kokkupõrgete pärast võetakse vastutusele just meid," jutustas kohtumisel osalenud Ülo Nugis.

"Ma ei allu teile," teatas Arnold Rüütel niisama kategooriliselt, lakooniliselt, paremas vene keeles kui tavaliselt ja tuletas kindralile meelde, ta käitub Nõukogude Liidu konstitutsiooni vastaselt.

Rüütel näitas iga kindrali suunas nupuga ja lausus: "Teie, teie ja teie vastutate. Te olete murdnud vandetõotust ja lähete kohtu alla ning annate vastust Gorbatšovi ja nõukogude seaduste ees.

"Rüütel tegi seda üliviisakalt," jutustas Ülo Nugis. "Mina ei oleks suutnud. Minu puhul poleks see asi nii lõppenud, nagu nüüd lõppes."

Kolm tundi hiljem lõpetas Rüütel kohtumise. Tõusis püsti ja ütles: "Seltsimees kindral, arvestage, et kui te kasutate jõudu, tuleb teil tulevikus rahvusvahelises kohtus aru anda."

"Kohtumise lõppedes oli mul enneolematult uhke tunne, meie ees istunud väga kõrged sõjaväelased, kelle käes oli sel hetkel võim ja vägi, olid värisema hakanud. Jutuajamise lõppedes tõusis püsti äbariku välimusega ja kössi vajunud kindralleitnant, kellest oli selgesti näha, et missioon on täielikult ebaõnnestunud," meenutas Ülo Nugis.

Mees, kes vallandas Eesti riigi tunnustamise laine

Ülejärgmisel päeval peale iseseisvuse väljakuulutamist lendas Arnold Rüütel koos saatjatega Moskvasse. Boriss Jeltsin oli parasjagu Valget Maja kaitsnud kolme mehe leinatseremoonial. Jeltsin kutsuti sealt korraks ära.

Rüütel ulatas "Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest" Jeltsinile. Selles oli kaks punkti. "Arnold Fjodorovitš, davaite formuliruite seitšas eti punktõ (e.k formuleerige need punktid)," ütles Jeltsin Rüütlile. Rüütel palus sellele lisada veel kaks punkti, et Jeltsin pöörduks kõigi maailma riigipeade poole palvega tunnustada Eesti riiki, ning Gorbatšovi poole, et ka Nõukogude Liit teeks seda. "Poidjom na pohoronõ (e.k lähme matustele)," ütles Jeltsin ja kaks meest jalutasid läbi matuseliste tribüünile.

Teksti kirjutamiseks kulus veerand tundi. Kui Jeltsin ja Rüütel viimaks naasid, kirjutas Vene ülemnõukogu esimees alla dekreedile, millega Vene NFSV tunnustas Eesti iseseisvust ja andis dokumendi, millel oli peopesasuurune pitsat, Rüütlile kaamerate ees üle.

Kuigi Island oli juba jõudnud Eesti Vabariiki tunnustada, oli Venemaa otsus meile sama, mis trumpäss kaardimängijale ja vallandas tunnustamise laviini.

Mees, kes julgustas eestlasi euroliitu astuma

"Rüütli teine superteene on tema tegevus vahetult enne Euroopa Liiduga ühinemise referendumit," on öelnud Jüri Raidla.

Rahvas rääkis enne Euroopa Liiduga ühinemise referendumit, et alles me ühest liidust tulime ja miks peaksime kohe teise liitu minema.

"Esimene kord, kui ma nägin, et Eesti vajab Rüütlit nii sise- kui välispoliitiliselt, oli siis, kui me hakkasime valmistuma Euroopa Liiduga liitumise referendumiks," meenutas presidendi toonane välisnõunik Angela Saks. "Elektoraat, kes Rüütlit toetas, oli kindlasti üks neist, kes oli Euroopa Liitu astumise küsimuses väga kahevahel."

Valitsus palus president Rüütlil enne referendumit taotleda ametlikku vastuvõttu Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodi juures. Brüsseli kehtestatud põllumajanduskvoodid olid Eesti jaoks liiga väikesed. Laienemisvolinik Günter Verheugen ägestus ja ütles, et kõik on juba kokku lepitud ja muuta pole enam midagi võimalik. Prodi seevastu sõnas peale Rüütliga kohtumist, et "kõike ei saa me teile anda, aga midagi saan".

"Kas sa oled kunagi Moskvas riigiplaani sattunud," küsis president Rüütel õhtul lennukis enda kõrval istunud abilt. "Ühe korra olen," ütles abi. "Mis siis täna teisiti oli," ütles president. Meil on juba varasemast sama kogemus olemas."

President Rüütli visiit kandis vilja. Eesti sai kvooti juurde.

"Ma ei tea, kuidas oleks läinud, kui Rüütel ei oleks enne Euroopa Liiduga ühinemise referendumit paar kuud väga tugevat toetuskampaaniat teinud. "See, et president Rüütel võttis sel hetkel veduri rolli enda kanda, tõi toetusprotsendi üle 60," rääkis advokaat Jüri Raidla. "Kui ta oleks vait olnud, oleks küsitav olnud, kas tuleb 50 protsenti täis. Kui aga Rüütel oleks midagi Euroopa Liidu vastu öelnud, siis ei oleks kindlasti tulnud."

Uuringufirma Emor kinnitusel oli tegu nn Rüütli efektiga. Kui septembris toetas Euroopa Liiduga ühinemist 48 protsenti rahvast, siis oktoobris juba 52. "Suure tõenäosusega on põhjuseks Arnold Rüütel," tõdes sotsioloog Aivar Voog.

Raidla sõnul oli Euroopa Liiduga ühinemine julgeolekupoliitiliselt olulisem kui ühinemine NATO-ga. "See ei ole mitte niivõrd majandusprojekt, kuivõrd julgeolekugarantii."

Mees, kes aitas Eestil ilma verd valamata iseseisvuda

1991. aasta jaanuaris üritas Moskva Balti riikides lõpuks korra majja lüüa. Pika Hermanni tornis lehvis sel ajal juba sinimustvalge, keeleseadus ütles, et Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi riigikeel on eesti keel, Kingissepa linnast oli saanud taas Kuressaare ning Eesti poisid ei pidanud enam Vene kroonusse minema.

Nüüd taheti kogu see jama terves Baltikumis ära lõpetada, erakorraline olukord kehtestada ja presidendivõim sisse seada. Olukord oli plahvatusohtlik. Interrinne oli venekeelsetes suurkollektiivides rahva üles kütnud. Räägiti, et mitte-eestlased aetakse riigist välja. Kutsuti Toompea miitingule.

Sõjakomissar Rein Põder sai Balti sõjaväeringkonna ülemalt kindralpolkovnik Kuzminilt teate, et 12. jaanuaril maanduvad Tallinnas lennukid 2000 dessantväelasega.

"Vilniuse veresaun pidi algama meist, mitte Leedust," kinnitas toonane riigiminister Raivo Vare, rääkides 12. jaanuari veristest sündmustest Vilniuse teletorni ründamisel. Verevalamise hoidis ära Tallinnasse ootamatult saabunud Venemaa Föderatsiooni ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin.

Jeltsini ja Rüütli sõprus oli saanud alguse juba 1988. aasta varakevadel, kui Jeltsin pärast poliitbüroost välja viskamist ihuüksi suure ruumi keskel seisis. Rüütel oli sel hetkel Jeltsini juurde astunud ja teda lohutanud. "Me olime sel ajal Jeltsiniga nagu kaks valget varest," on Rüütel meenutanud. See esimene käesurumine arenes sõpruseks, mis osutus hiljem määravaks Eesti taasiseseisvumisel ja selle tunnustamisel.

"Ma palusin tal pöörduda kõikide sõjaväelaste poole," meenutas Rüütel. Jeltsin pöörduski Toompea valges saalis Baltikumis viibivate Vene sõjaväelaste poole. See jõudis läbi raadio kõigini. Pärast kutsus Jeltsin sõjaväe ülemused ja intrite liidrid eraldi ruumi. Uks pandi kinni, sees olid Jeltsin ja nemad.

"Mis seal toimus, ma ei tea," on meenutanud toonane riigiminister Raivo Vare. "Peamiselt kostis Jeltsini häälekõmin ja üksikud ropud venekeelsed sõnad, ta sõimas neil näo ametlikult täis," meenutas Vare. " See oli déjà-vu: kui mais 1991 astus kogu see kolonn, pead norus, massist läbi, siis nüüd juhtus sama nende liidritega. Kõik need Malkovskid ja Panfilovid tulid samamoodi, pead norus, uksest välja. Kõigil näod ja kõrvad tulipunased, nagu peksa saanud kassid."

Vilniuse veresaunas hukkus 14 inimest.

Mees, kes ei võtnud oma allkirja suveräänsusdeklaratsioonilt

29. novembril 1988 kutsuti Arnold Rüütel Moskvasse, et ta võtaks oma allkirja suveräänsusdeklaratsioonilt. Ülemnõukogu presiidiumi istung toimus Kremlis vanas palees. Saali keskel istusid, nagu kord ette nägi, poliitbüroo liikmed, saalist vaadates paremal pool ministrid, vasakul aga liiduvabariikide ülemnõukogude esimehed.

Osavõtjatele jagatud seadluse ühepunktiline projekt tunnistas 16. novembri suveräänsusdeklaratsiooni kehtetuks. Keskkomitee sekretär Gennadi Razumovski luges ette seaduse paragrahvid, mis läksid vastuollu Nõukogude Liidu konstitutsiooniga ja tegi ettepaneku need tühistada. Rüütlilt nõuti, et ta võtaks deklaratsioonilt oma allkirja.

"Mind pandi pulti ja öeldi, et ma rikun N. Liidu konstitutsiooni," on meenutanud Arnold Rüütel.

"Kõik sõimasid mis hirmus," meenutas toonane justiitsminister Advig Kiris. "Vihane oli ka Gorbatšov. Ma ei kujutanud varem ette, et ta räuskas nii, et sülge pritsis. Ta sai aru, et kui nüüd hakkab liit lagunema, siis aetakse see tema perestroika süüks."

"See, mis toimus Arnold Rüütliga Nõukogude Liidu ülemnõukogu presiidiumi istungil, oli poliitbüroo käsk ja korraldus," on Vaino Väljas öelnud.

Rüütlilt oodatud vabandus jäi kuulmata. Rüütel kannatas sõimu ära, kuid Kremli nõudmisele ei allunud. "Tänu kesktelevisioonile muutus Arnold Rüütel müütiliseks vabadusetoojaks, kindlameelse ja mehise eesti mehe võrdkujuks," on öelnud ajaloolane Mati Graf.

Mees, kes vallandas laviini, mis lõhkus Nõukogude Liidu

Nõukogude Liidu lõhkusid kaks sõda.

"Esimene neist oli Ronald Reagani juhitud nn tähtede sõda, teine aga Rüütli juhitud seaduste sõda, on öelnud toonane justiitsminister Jüri Raidla. "Reagan pani käima tähtede sõja, Rüütel seaduste sõja. Arnold Rüütel rikkus teadlikult Nõukogude Liidu konstitutsiooni ja seda veel mitme aasta jooksul, lammutades liitriiki aina uute seadustega. Iga olulise meie suveräänsust suurendava seaduse puhul teatas Moskva, et kuna see on vastuolus Nõukogude Liidu konstitutsiooni või mõne muu õigusaktiga, siis on see õigustühine. Mille peale meie omakorda vastasime, et üleliiduline akt on tühine, sest pole niisugust riiki ja niisugust konstitutsiooni."

Jüri Raidla sõnul oli see suur ja karm mäng ja päris sõja mõõtu ning sel oli tohutu tähtsus: "Esiteks ei andnud niisugune tegutsemine liidu jõustruktuuridele piisavat alust meile jõuga peale tulla. Veel suurem oli aga see, et me kasutasime lääne meetodeid, parlamentarismi ja oma seadusandlust. Lääs vaatas sellist tegutsemist vaikse imetlusega – siinmail aetakse asju kultuurselt ja ehitatakse üles oma õigusriiki. Paljud analüütikud on näinud just "seaduste sõjal" keskset rolli selles, et Eesti väljumine Nõukogude Liidust ei muutunud veriseks."

"See oli nagu munade peal kõndimine," meenutas Raidla eelkäija justiitsministrina Advig Kiris. "Ükski liitriik ei saa taluda, et üks ta osariikidest kehtestab liitriigi põhiseadust rikkudes oma seadusi. Aga meil vedas, et Nõukogude Liit oli tollal niisuguses olukorras, meil vedas, et ei olnud Stalini aeg."

"Iga külv ja lõikus peab toimuma õigel ajal," on öelnud Arnold Rüütel. "Päts, Poska ja teised oskasid kasutada Venemaa olukorda Eesti heaks 1918. ja 1920. aastal. Seekord ajalugu kordus. Meie olime mitu aastat iseseisvuseks valmistunud ja püüdnud iga pilukitsast võimalust kasutada järgmise sammu astumiseks. Kui seekord poleks õnnestunud, siis oleks kõik olnud sootuks teistmoodi ja vaevalt siis meidki enam olemas oleks. Mind kindlasti mitte."

Mees, kes ei lubanud Narva elektrijaamu ameeriklastele müüa

Arnold Rüütel oli see, kes ei lasknud meie elektrijaamu ameeriklastele müüa. Juba teisel Kadrioru päeval, 10. oktoobril 2001 kutsus uus president peaminister Mart Laari enda juurde ja ütles: "Võta valitsus kokku ja tühista see leping. See viiks Eesti katastroofilisse olukorda."

Jutt käis Narva elektrijaamade müümise lepingust firmale NRG Energy millega Eesti valitsus oli otsustanud jaamad ameeriklastele müüa. Pinged olid õhus, opositsioon oli andnud riigikogu esimehele 163 000 inimese allkirja, kes nõudsid elektrijaamade erastamise küsimuses referendumi korraldamist.

Rüütel: "Ma ütlesin Laarile, et nad kaebavad niikuinii kohtusse. Aga las kaebavad. Kui me peame selle eest trahvi maksma, siis võtame maailmapangast laenu ja maksame selle ära. Aga me jääme iseseisvaks. Me ei saa sellist strateegilist objekti anda mingi kontrollimatu jõu kätte."

Nädala pärast ta ütles ameeriklastele ära. "Firma, mis pidi elektrijaamade omanikuks saama, oli pankrotis," rääkis Rüütel. "Ostjaks oleks aga päris kindlasti olnud mõni vene oligarh või Araabia šeik. Neli–viis miljardit krooni poleks neile mingi raha olnud."

Mees, kes rääkis ükskõik kelle surnuks

Arnold Rüütlit iseloomustas tema viisakas, sugestiivne ja sihikindel suhtlemisviis.

"Rüütel suutis uskumatult hästi seedida Moskva sõimu ja sajatusi ning jätkuvalt ajada oma joru," on öelnud Mikk Titma. "Ükskõik kellega tahes. Ilmnes, et Rüütel suutis oma sisendusjõuga mõjutada vestluspartnereid ka psühholoogiliselt. Kui teda ei katkestatud, võis Rüütli sugestiivne etteaste, millesse ta sageli pikkis sissevaateid eesti rahva kannatusterohkesse ajalukku, kesta tunde. Tihti andis tähtis Moskva parteiametnik või minister temaga vesteldes alla, sest saarlase jutul polnud otsa ega äärt."

Tiit Vähi on meenutanud, kuidas Rüütlil õnnestus streikijate juhid ümber veenda.

Vähi oli jõudnud vaid paar nädalat minister olla, kui algasid streigid. Vähi kohus transpordiministrina oli tagada, et bussid sõidaksid ja leiba-piima laiali vedavad autod liiguksid. Tehti komisjon, mis pidi hakkama töökollektiivide liiduga rääkima.

"See streik lõpeb varsti ära," rääkis Peeter Palu streigi vastu võitlemise komiteest, mille ülesandeks oli hakata töökollektiivides liiduga rääkima, lisades, et seda hakkab juhtima Arnold Rüütel.

"Kahe tunni pärast on nad väsinud ja streik lõpeb ära," meenutab Vähi. "Umbes nii ka juhtus."

Tiit Vähi: "Arnold on väga hea jutuvestja. Räägib väga hästi ja väga veenvalt. Kui keegi räägib, siis Arnold kuulab, kuulab ilusti ära. Kogub kuulamise ajal mõtteid, kui teine pool on lõpetanud, alustab uuesti ja ajab oma asja ikka edasi. Ta on väga viisakas inimene, aga kui temaga vaidlema hakkad, siis on petlik mulje, et ta on kerge vastane. Tegelikult on tema maneer väga efektiivne."

Eesti populaarseim president

"Kas ei ole nii, et ühtede päralt on tulevik, teiste päralt üksnes lootus," alustas Eesti uus president Arnold Rüütel 2001. aasta sügisel oma esimest kõnet riigikogu ees. "Eduka Eesti kõrval on ka teine ja mitte sugugi väiksem Eesti," jätkas president Rüütel. "Need on meie omad inimesed, kes on pidanud Eesti edu eest sageli ülekohtuselt kõrget hinda maksma."

Uue presidendi sõnul valitses toona Eestis neoliberalistlik paradigma. Reformierakond domineeris ja maksusüsteem oli tehtud nii lihtsustatud kujul kui vähegi sai. Valitsev loosung oli, et tulge kõik Tallinnasse ning inimene jäi justkui unarusse. Lisaks veel üleilmastumine, mida järgides olnuks Eesti-suguses kohas rahvusriigist rääkimine kohatu.

Turumajandusele üleminek oli õige, kuid seda tehti purustavalt. Kui maksusüsteem oleks olnud regionaalselt diferentseeritud, oleks hakanud kapital ka ääremaadesse voolama. Siis ei oleks väljaränne nii suur olnud.

"Olukord meenutab sadamast lahkuvat laeva, kus meeskond on ametis, kuid reisijatelt pole küsitud, kuhu nad sõita tahavad," iseloomustas uus riigipea toonast riigilaeva.

Presidendi arvates vajas Eesti tasakaalustamiseks uut ühiskondlikku lepet. "Selles kokkuleppes võiks fikseeritud olla kindel eraldis rahvatulust Eesti demograafilise taasteprogrammi toetamiseks," ütles president Rüütel. "Ühiskondlik lepe peaks kindlustama sotsiaalse turvalisuse ja rahvusliku julgeoleku ning andma tagatised eesti keele ja kultuuri, aga ka hariduse ja teaduse kestmiseks."

Kuigi poliitiline eliit suhtus Rüütlisse irooniliselt, oli presidendi populaarsus rahva seas kõik need aastad väga kõrge. Tema parimate päevade 85 protsenti on jäänud siiani ületamatuks. 

Mees, kes säilitas ajateenistuse

President Rüütli ja peaminister Siim Kallase vaated Eesti kaitsejõududele olid vastandlikud. Toona taheti Eestis kutseline armee luua ja kaitseliit laiali saata.

"Teatud ametnikud ja ohvitserid surusid peale, öeldes, et nii hoitakse vahendeid kokku ja palgad tõusevad," on Arnold Rüütel meenutanud. "Selle taga oli peaminister Siim Kallas. See oli üks suuri vastuolusid, mis minul temaga tekkis."

"See on naiivsuse tipp," ütles Rüütel "Niikaua kui mina olen president, ma ühelegi sellisele dokumendile alla ei kirjuta."

President Rüütel oli veendunud, et kui läheb avalikuks konfliktiks, võib kutselise armee n-ö veerand tunniga hävitada. Kui aga riigikaitse on üles ehitatud totaalkaitsele, siis seda naljalt ei hävita. Sellisel juhul võib igast põõsast pauk tulla. Presidendi seisukoht oli ühene: ajateenistus peab jääma. "Esiteks mõjub see kasvatuslikult: poisid omandavad sõjalise distsipliini. Teiseks on see baas kaitseliidu arenguks," ütles Rüütel.

Mees, kes ehitas esimese suurfarmi

Eesti esimene suurfarm kerkis Arnold Rüütli juhitud Tartu näidissovhoosis Rahingel.

Ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja Edgar Tõnurist kutsus Rüütli enda juurde ja ütles, et ta rajaks näidisfarmi. "Tõnurist põhjendas seda vajadusega piirata võõrtööjõu sissetoomist Venemaalt," on Rüütel meenutanud. "Tõnurist soovis, et nii maal, kolhoosides ja sovhoosides kui ka linnadesse ehitatavates tehastes hakkaksid tööle siinsed inimesed, mitte mujalt toodud rahvas."

Rüütel ehitas mitte üksnes Eesti esimese suurfarmi, vaid muutis terve Tähtvere valla üheks edukaks sovhoosiks. Selleks tuli liita hulk mahajäetud majandeid üheks. Rüütel suutis Tartu näidissovhoosi juba esimesel aastal kasumisse viia.

Kunagi varem polnud juhtunud, et kuskil nii kiiresti suudetakse kord majja lüüa. Tollased kolleegid räägivad isiksuse osast ajaloos. Majandi edu põhjus oli see, et etteotsa sai õige mees, kes kogus enda ümber hakkajad ja haritud noored mehed ning oskas orkestri kõlama panna. Direktoril oli imepärane oskus tippe ametisse meelitada ja ühise eesmärgi nimel tegutsema panna. Majandi hingekirjas oli toona 700 inimest.

Tartu näidissovhoosis tegutsenud kõrgtehnoloogilises laboris, mis tegeles veiste füsioloogia uurimisega, töötasid kuude kaupa ka kosmoselendude ettevalmistamisega tegelevad insenerid.