Mis asi on Soome Instituut Eestis?

Soome Instituut Eestis on sõltumatu sihtasutus, mis esindab ühiskonda, kolmandat sektorit, kodanikuühiskonda, saab toetust erinevatest avalikest allikatest.

Viimased üheksa aastat on Soome valitud maailma kõige õnnelikumaks rahvaks. Mismoodi see teil õnnestub?

Me ise ka imestame selle üle. Nüüd on jõudnud asi nii kaugele, et me enam ei arva, et see on valesti mõõdetud tulemus. Esimestel aastatel me ei uskunud seda. Nüüd oleme hakanud peeglisse vaatama ja mõtlema, et äkki ongi meil midagi õigesti tehtud. Või äkki on teistel lihtsalt veel halvem.

Aga õnnelikkus pole võib-olla see õige sõna. Me oleme pigem rahul. Oleme rahul ja oleme vaikselt õnnelikud, tunneme ennast turvalisena.

See turvalisus ongi õnn.

Ja usaldus ühiskonna vastu on siin üks väga suur tegur. Ja madalad ootused. Meil ei ole väga palju aega möödas sellest, kui Soome oli väga vaene maa. Meie mõtlemisse on sellest ajast veel palju sisse programmeeritud.

Ja te olete sedasi praegu õnnelikud keerulistest aegadest hoolimata otse Venemaa kõrval, oma pika piiriga, mida tuleb kaitsta. See on oskus. Meil eestlastena on aga erakordne võimalus lihtsalt istuda laeva, sõita Helsingisse ja saada osa sellest maailma kõige õnnelikumast elust.

Tegelikult on paljud tegurid, mis teevad meid õnnelikuks, olemas ka Eestis. Näiteks saun ja suhe loodusega, kahe jalaga maa peal olemine.

See on see soomeugrilus. Ja põhjamaine heaoluühiskond – ega Eesti sellest nüüd nii kaugel ka ole.

Meie saatused on olnud väga erinevad. Teil on olnud õnne eest ära areneda ja meie oleme järele lohisenud. Kas nüüd, kui Ukrainas käib juba mitmendat aastat sõda, oleme üksteist rohkem leidnud, mõistma hakanud?

Eksistentsiaalsed ohud alati liidavad. Sa hakkad saama paremini läbi isegi naabriga, kellega sa oled tülis metsatüki või teejupi pärast. Kui tunneme hirmu oma elu pärast, siis mõistame teineteist hästi.

Me võiks seda ka rahuajal teha. No ja eks me oleme seda teinud ka.

Kolmel korral oleme teineteist sõdades aidanud. Esiteks nüüd, see sõda toimub lihtsalt Ukrainas. Aga ka Teises maailmasõjas olid eestlased Soome rindel jätkusõjas ja Eesti vabadussõjas olid jälle soomlased.

Nii et me oleme eksistentsiaalse ohu korral alati koos olnud.

Meid on teinud erinevaks erinev ajalugu. See sarnasuse ja erinevuse teema  on pikk lugu. Me oleme ju samast juurest kasvanud, siia kunagi tulnud läänemeresoomlastest.

Paljud geenidoonorid Eestis, sealhulgas ka mina, said hiljuti üht-teist teada oma päritolu kohta. Mina sain teada, et olen 30 protsenti soomlane. Ilmselt said sarnase vastuse paljud eestlased. Me oleme veresugulased, meeldib see meile või mitte. Samas on üks endine Eesti suursaadik Soomes mulle intervjuus öelnud, et soomlased mõtlevad ikka täiesti teistmoodi kui eestlased. Miks nii?

Ma arvan, et ta viitaski just erinevale ajaloole.  Eesti on olnud Mandri-Euroopa, Soome on olud saar, meil on olnud erinevad vallutajad.

Eesti on olnud Saksa, meie Rootsi mõjualas.

Rootsi kohtles meid teisiti kui sakslased teid. Meil on olnud talupoeg alati vaba, meil ei olnud pärisorjust, meil ei ole olnud sellist klassiühiskonda, Soome sõdis Rootsi sõdades, me tegime Rootsi suureks, Rootsi sõdis viimase soomlaseni.

Meie mõtteviis tuli Rootsist ehk siis põhjamaisest võrdsusest. Ja sealt on tulnud meie heaoluühiskond.

Oli ime, et pärast meie verist kodusõda (Soome Senati ja Soome Sotsialistliku Töölisvabariigi juhitud relvastatud väeüksuste vaheline sõjategevus 27. jaanuarist 15. maini 1918 - toim.) läksid punased ja valged samasse kaevikusse ja pidid leidma konsensuse ja see konsensuse otsing, vahest isegi kramplik püüdlus jõuda ühele meelele, on olnud valus. Et ma ei armasta seda teist, ma ei armasta tema ajalugu, ma ei armasta tema mõtteviisi, aga praktilistel põhjustel peame koos hakkama saama.

Sellist kogemust eestlastel ei ole olnud. Meile on jäänud sellest ajast püüdlus, kohati lausa kramplik, leida konsensus.

Kahjuks me tunneme teineteise ajalugu endiselt väga halvasti. Meil on 30 aastat olnud aega seda tundma õppida, aga mingil põhjusel me ei ole seda teinud, oleme keskendunud muudele asjadele ja räägime omavahel inglise keeles.

Ega soomlane tunne ka Eesti ajalugu piisavalt. Ta teab küll, et jah, küüditamised olid, okupatsioon oli, aga mida see õieti tähendab, sellest nagu lõpuni aru ei saa.

Rootsi aeg on olnud ka Eestis ja meie mäletame seda kuldse ajana. Samas, rootslased olid ju ikkagi teie allutajad.

Soomlane ei näe rootslast vallutajana. Meie näeme asja nii, et me olime lihtsalt nendega koos riigi osa. Et me ei olnud koloonia. Et meie ala oli kunagi hõivatud, kuna seal kedagi ei olnud, peale küttide ja korilaste.

Täna me oleme Rootsi ühiskonna koopia, me oleme Rootsiga riigina väga sarnased. Eestiga on Soome sarnane inimeste tasandil.

Nii et rootsikeelse nimega Soomes elada pole mingi probleem.

Huvitav asi, millest eestlased ei kipu nagu aru saama on see, et me peame rootsikeelseid soomlasi täitsa oma soomlasteks. Ja ka nemad peavad ennast täitsa soomlasteks ja neil ei ole mingit pistmist Rootsi kuningriigiga. Nad ei ole nagu venelased siin Eestis. Nad on elanud meil sadu aastaid ja nad on inimesed, tänu kellele meil tekkis kunagi rahvuslik ärkamine.

Just rootsikeelne eliit, kuna kooliõpetus oli rootsi keeles, tõukas liikvele Soome rahvusliku ärkamise, nii veider, kui see ka pole.

Ukraina president Volodõmõr Zelenski käis hiljuti Helsingis, kohtus teie presidendiga ja tal oli kõige selle käigus ka telefonivestlus USA presidendi Donald Trumpiga. Ajal, mil ta Trumpiga vestles, tehti tema autole tänaval liiklustrahv. Ma arvan, et Eestis ei oleks seda iial tehtud. Ja see on päris kõnekas näide meie erinevusest.

See lugu kõneleb just sellest meie sügavast võrdsuse põhimõttest, et isegi president või kasvõi paavst – jumala esindaja maa pea, saab tavainimesega võrdselt liiklustrahvi.

Mäletan, kui sain Ukrainas sõja alguses ühes rünnakus hävinud linnas kokku Soome ja Rootsi ajakirjanikuga ja nad vaatasid mulle alt üles ja ütlesid, et mis teil häda, te olete NATO-s. Nüüd on ka Soome ja Rootsi NATO-s. Soome ühiskond oli enne sõda alliansiga ühinemisele küllaltki selgelt vastu. Kui kiirelt see muutus inimeste mõtlemises toimus?

Pealtnäha võib tunduda, et see muutus toimus väga kiiresti. Aga ma võrdleks seda olukorraga, kus teie tuttav abielupaar, mees ja naine, lahutavad ja teie küsite, et kuidas selline asi siis nüüd nii järsku juhtus. Siis aga selgub, et mehel on olnud juba ammu teine kodu olemas. Ja et see nii järsku ei juhtunud. Lahutus oli lihtsalt lõplik muutus.

See alt üles vaatamine on muide väga hea näide sellest, et me olemegi  vaadanud Eestit, et mis teil häda on... või et pigem, kes meile appi tuleb? Sellesama küsimuse küsis ka meie endine president Sauli Niinistö, kui käis mõni aasta tagasi Tallinnas Lennart Meri konverentsil.

Aga miks me ei ole NATO-t vajanud? Sest me oleme uskunud oma riigikaitsesse. Meil on olnud tugev arusaam, et me saame ise hakkama.

Kas see on nüüd olnud naiivsus? Kui palju me tõesti ise hakkama saame, seda oskavad öelda militaareksperdid. Aga Soome riigikaitse on olnud tõeliselt tugev heidutus. Usk sellesse, et me saame ise hakkama, on olnud väga suur.

Kas see arusaamise muutus toimus kolm aastat tagasi 24. veebruaril?

See arusaamine on kasvanud ja pulbitsenud pinna all juba varem. Ja tulles tagasi abielulahutuse võrdluse juurde, siis nüüd tuli see teema lihtsalt avalikuks.

Me olime nagu mingisuguses lõksus. Riigijuhid ei julgenud teha ettepanekuid NATO suhtes, kuna reitingud näitasid, et rahva toetus liitumisele on nii kehv ja reiting ise ei olnud tegelikult aus, sest rahvas ei toetanud NATO-t lihtsalt selle pärast, et ka riigijuhid ei teinud seda.

Mulle tundub, et selle sõjaga Ukrainas on soomlased justkui tulnud välja paisu tagant. Kui käisin tegemas lugu Izjumi massihaua lahtikaevamisest Ukrainas, otsustasime operaatoriga, et surnutest paneme "Aktuaalse kaamera" loo sisse mõne käe või jala, rohkem polnud nagu vaja. Mõni aeg hiljem nägin üht Soome dokumentaalfilmi, kus näidati Izjumi massihauda ikka kogu selle õuduses ja tooruses. Olin väga imestunud, et kuhu on kadunud soomlastele nii omane poliitkorrektsus.

See on muutunud. Kui olin veel ise ajakirjanik, Soome "Pealtnägija" produtsent ja kui Ukraina sõda algas ja võib-olla isegi seesama korrespondent tegi saate Ida-Ukrainast, siis pidin mina udutama neid surnukehasid. Et selle näitamine oli nagu liiga raju.

Aga see on muutunud. Kui varem öeldi, et me peame oma rahvast kaitsma, vaatajat säästma, siis mäletan, et olin väga vihane, ma olin üdini vihane, et me ei näita sõda nii, nagu see päriselt on, et inimestel ei teki õiget arusaamist, et sõda on halb asi. Ma ei olnud selle pehmendamise ja  udutamisega nõus. 

Mulle tundus, et neid surnukehasid pole vaja näidata, et meil on okupatsioon ja küüditamised veel inimestel väga hästi meeles.

Võib-olla siin ongi asi selles, et meil on sellisest eksistentsiaalsest ohust juba palju rohkem aega möödas. Et meile ongi seda näitamist vaja. See on väga-väga tervislik, mina arvan, kui reaalsust ei udutata ja sõja julmust näidatakse ausalt. Seda loomulikult teatud piirini, et inimesed ei kaotaks tegutsemisvõimet.

Et siis see maailma kõige õnnelikumana elamine ei tähenda silmaklappide alla varjumist.

Vastupidi. Soome õnnelikkuse üheks põhjuseks on peetud just seda, et... me oleme väga depressiivsed ju. Paljud depressiivsemad kui eestlased.

Purjus mehed jooksevad kirvega ringi.

Täpselt. Ja meil on kõige rohkem seda sünget, musta muusikat, metal'i muusikat per capita bändi peale terves maailmas.

See õnnelikkus ongi just see, et sa saad olla see, kes sa oled.

Nüüd on Soome NATO-s, kas see on lisanud inimestele turvatunnet?

See on lisanud turvatunnet, aga ma arvan, et see muutus ei ole olnud nii suur, kuna meil on olnud ikka see suur usk oma riigikaitsesse. Aga turvatunnet on lisanud meile hävitajate ost.

Kui Soome ostis esimesed Hornetid, oli meil majanduslanguse aeg 1990-ndate alguses. Mäletan hästi, et olin ka ise selle suhtes kriitiline, võin seda täna ausalt tunnistada, et selle asemel saanuks haiglad korda teha või midagi taolist. Inimesed küsisid, miks me peame nii palju neid Horneteid ostma?

Aga see oli tegelikult väga-väga ettevaatav ost. Nüüd ma küll olen nende poolt, toetan neid hävitajaid kahe käega. Meie turvatunne tuleb meie enda riigikaitsest, NATO ei ole seda nüüd nii palju kasvatanud. Loomulikult,  meil on nüüd suur jõud taga, aga me teame ikkagi ka seda, et kui läheb kuumaks, tuleb meil endal hakkama saada.

Kui Soome ja Rootsi said NATO-sse rõõmustasime, et Venemaa on sõjaga Ukrainas selgelt reha peale astunud, kuid siis tuli Donald Trump ja ega me ei teagi, mida sellest NATO-st enam arvata. Kas teile ei tundu, et olete alliansi näol saanud petukauba?

Sellest räägitakse väga palju. Täna hommikul tegin uudised lahti ja jälle, oli kaks väga head analüüsi, milles arutati, kui palju hakatakse nüüd Ameerika tooteid boikoteerima. Teistes põhjamaades on see juba alanud. Ja teine asi, mille üle arutatakse on see, kas hävitajaid F35 saab tegelikkuses üldse kasutada.

Soome on otsustanud osta 64 USA moodsat hävitajat F35. Juba üksi piloodi kiiver selles lennukis maksab 400 000 dollarit. Kanada ja Portugal on hakanud oma F35 tellimusi ümber vaatama, sest ega pole kindlust, et otsustaval hetkel neid kasutada saab. Need lennukid ja nende ülalpidamine on väga kallis.

Saan siin vaid tsiteerida Helsingin Sanomat, kus militaareksperdid ütlevad, et see oht ei ole selline, nagu kardetakse. Meil pole hetkel muud võimalust, kui seda uskuda, et asi ka nii on. Me ei tea kõike, mida militaareksperdid teavad ja vahest on see ka hea, et me ei tea. Kuid õnneks on meil vabas maailmas võimalus seda ikka ja jälle küsida.

Meie riigieelarves on kuus miljardit eurot riigikaitseks. Ja see ei sisalda kaugeltki ainult neid lennukeid, meie turvatunne ei ole nüüd ka ainult nende hävitajatega seotud.

Sellise hulga hävitajate F35 ostmine on päris hea sümbol näitamaks, kui suur vahe on Eesti ja Soome jõukusel. Loomulikult, kui astusite NATO-sse, tekkis lootus, et kasutate neid vajadusel ka meie kaitseks. Kuidas Soome ühiskonnas sellisele lootusele vaadatakse? Et jah, muidugi tuleme appi või pigem et, no saage lõpuks ise ka rikkaks, ärge virelegi seal?

See on palju keerulisem küsimus. Soomes ei mõelda üldse nii... Tulles tagasi selle ajakirjaniku juurde, kes teile kunagi Ukrainas ütles, et mis teil viga, te olete ju NATO-s, teil on ju asjad korras... Meil on 1300 kilomeetrit piiri, mida tuleb kaitsta, meil on kohapeal veel palju teha.

Aga kas me läheme ka veel teistele appi? Loomulikult läheme. Keegi ei ole seda eitanud. Meie turvalisus on ju ühine. Samal põhjusel oleme läinud appi ka Ukrainale. Meil on ju sama vaenlane.

Et ei mõelda nii, et olite Nõukogude Liidu osa, noh lähete sinna vallutamisel lihtsalt tagasi?

Sedasi keegi ei mõtle. See Eestile appi tulemise küsimus tõuseb pidevalt just Eestis. Aga soomlastel ei ole aega sellele praegu mõelda. Üks kõrge kaitseministeeriumi esindaja tõdes hiljuti, et parim abi Eestile on see, kui me hoiame oma piiri kinni. Et kui see 1300 kilomeetrit muutuks sõelaks, siis Eesti kaitstud ei oleks. Selle piiri kaitsmine on Eestile niigi suur kaitse.

Turvalisus on meil ülimalt ühine, lõppude lõpuks.

Üks müüt, mida armastatakse mõnikord rääkida, on see, et selle pika piiri lähedal on igal soomlasel kodus relv ja ükski vaenlane sealt vastupanu kogemata üle ei pääse.

See on küll müüt. Ma ise olen küll pärit Lääne-Soomest, ma ei ole seal piiri ääres elanud, kuid see, millest seal praegu kõige rohkem räägitakse, on hoopis see, et küll on kahju, et meil seda piiriülest kaubandust enam ei ole.

Aga kui venelane tuleb üle piiri, siis ta tuleb ja see väike lihtinimene selle oma püssiga seal küll midagi ära ei tee.

Kui palju võib teisel pool piiri olla veel venekeelseid hõimukaaslasi? Seal on ju teie endised alad?

Soome evakueeris sealt kõik hõimukaaslased, neid ei ole seal enam. Need alad on asustatud uute inimestega. Üksikud jäid, aga põhimõtteliselt Soome evakueeris oma inimesed oma aladelt täielikult.

Kui palju elab praegu Soomes venelasi?

No vene keelt rääkivaid inimesi on pea 100 000. Nende taust on väga palju kirjum kui Eesti venelastel. Nad on Soome tulnud pikkade-pikkade aastate jooksul, me oleme ju olnud keisririigi osa aastast 1809. Nad on tulnud erinevatel põhjustel. Pärast kommunistlikku revolutsiooni tuli immigrante ehk siis nende taust on erinev venelastest, kes toodi Eestisse tööjõuks või vallutama.

Meie vene kogukond on väga killustunud, meil nagu ei olegi vene kogukonda.

Selliseid inimesi, kes aastakümneid ei ole suutnud ära õppida soome keelt, pole?

Võib-olla mõni on, aga nad on hakkama saanud ja Soome on tuldud mitte okupandina, vaid püsivalt elama.

Kui palju elab Soomes eestlasi?

Eestlasi on peaaegu sama palju – 100 000.

Ehk siis Soome on riik, kus eestlasi ja venelasi elab sama palju.

Nojah, peaaegu võrdselt. Pendel-töötajaid, kes ei resideeru Soomes, vaid käivad meil tööl, on umbes 20 000. Kuna see on umbes sama pikk tee, mis Tallinna-Tartu vahel, siis miks mitte käia.

Helsingis kuuleb päris palju eesti keelt. Pusserdad bussijuhiga midagi rääkida, kui ta sinult rahulikult eesti keeles küsib, et mis sa siis nüüd küsida tahad... Kas sellist olukorda ei kardeta, et eesti keel võiks hakata Helsingis trügima näiteks teiseks käibekeeleks?

See oleks ülimalt tore, kui nii läheks. Ma tõesti sooviks seda. Kahjuks ei ole sellist asja näha.

Mind väga rõõmustaks, kui eesti keel saaks nii tugeva positsiooni, et meie kaks soome-ugri keelt, kaks nii lähedast keelt, kaks soome-ugri rahvast, jõuaks tagasi juurte juurde ja suhtleks omavahel oma emakeeles nii, et eestlane räägib eesti keeles ja soomlane soome keeles ja me saaksime teineteisest enam-vähem aru nii nagu see on Skandinaavia kontekstis. No taanlastest on raske aru saada, sellest nende kuumast kartulist, aga siis räägitakse aeglasemalt, pingutatakse ja ikka saadakse aru.

Miks meie vahel seda tekkinud pole? Kohe minnakse inglise keelele üle. Ja see on üks suuremaid probleeme, mis segab selle ühtsustunde tekkimist, nii me enam ei taju, et kuulume kokku.

Sõbrakaubanduse ajal (Teise maailmasõjani toimisid Eesti ja Soome rannarahva vahel kaubandussuhted, kus talu- või kalamees käis kindla kaupmehe juures, kes teda majutas ja kostitas, ning vastutasuks ostis kõik kaubad sellelt kaupmehelt - toim.) saime küll abivahendita hakkama.

Eesti ja Soome vahet on aastakümneid käinud Kalevipojad, keda võib tänaseni näha laevas ka treppide all magamas. Meie inimesed on käinud teie juures tööl, kujutan ette, et neisse on suhtutud, nagu meie oleme suhtunud Poola torumeestesse. Kas Eesti ehitaja on problemaatiline tüüp, kellega kogu aeg midagi juhtub, kellest on sellisena saanud Eesti sümbol?

Eesti ehitaja on kindlasti sümbol, kuna neid on nii palju, aga problemaatiline ta küll ei ole olnud. Tal on olnud probleeme, aga need on kippunud tulema pigem sellest, et pikas allhankijate ketis, kus nad töötavad, on keegi kedagi petnud ja siis petab järgmine järgmist ja nii edasi.

Aga nad on usinad töötajad, nad saavad Soomes sama palka, mis soomlased ja nad on sellega rahul, kuna see on palju suurem kui Eestis. Soomlane ei ole oma palgaga rahul. Siis ta on haiguslehel ja varsti jälle haiguslehel. Eestlane teeb usinalt tööd, kuna ta tahab seda palka saada.

Ja nad on usaldusväärsed, Soome vaatenurgast pole nad kunagi olnud problemaatilised, aga nad on natuke nagu jäänud nähtamatuks. 

Me teame küll, et on eestlastest bussijuhte, taksojuhte igal pool, aga kui võtta arvesse, kui palju elab eestlasi Soomes, siis see on nagu üks nähtamatu vähemus.

Äkki eestlased tahavadki millegipärast nähtamatuks jääda?

See on hea küsimus, mida nad peavad iseenda käest küsima. Et miks on nii, et eestlane õpib väga kiiresti ära ja võtab omaks soome keele. Ja nagu sulandub soomlaseks väga kergesti.

Soomlased on rassistlikud, sellest räägitakse praegu palju, aga rassism ei ole tavaliselt suunatud eestlaste peale, vaid teise nahavärviga inimeste peale.

Isegi kui need Odini sõdurid hakkasid patrullima siis, kui meil oli see suur põgenikelaine umbes 10 aastat tagasi, 32 000 põgenikku tuli spontaanselt korraga Soome, olid eestlased koos soomlastega patrullimas sisserändajate vastu. Nii naljakas, kui see ka ei ole.

Tulles veel korra tagasi Donald Trumpi juurde, kuidas Soome ühiskond sellesse kõigesse suhtub, mis toimub. Kuidas jääda oma väärtuste juurde ja olla õnnelik edasi?

Seda teemat käsitletakse tõesti praegu ajakirjanduses väga palju ja šokeeriva tooniga, et see kõik ei ole lihtsalt võimalik. Soome on nagu Eestigi reeglitepõhise ühiskonna toetaja.

Ja mis on soomlastele eriti valus... me tunneme küll neid diktaatoreid, teame nende vallutusplaane, aga et liitlased petavad! Et kui omad petavad, on see ikka eriliselt halb asi. Omade hulgast seda ei ootaks ja seda on väga raske seedida.

Samas on meie poliitjuhid jäänud suhteliselt vaos hoituks, naljakal kombel. See meenutab Nõukogude Liidu aega, kus rahvas rääkis ja ütles, kuidas asjad on, aga poliiteliit, poliitikakujundajad püüdsid mitte väga valju häälega oma arvamust avaldada. Mis võib muidugi olla meile kasulik.

Ja Soomel on tegelikult olnud alati ka oskus mängida kahtede kaartidega. Eestlane saab väga hästi aru, mis on kahtede kaartidega mängimine.

Ega ka see sõprus, mis Soomel Nõukogude Liiduga oli, oli ju teesklemine.

Oli muidugi ka neid, kes päriselt arvasid, et küll see Nõukogude Liit on hea ühiskond ja ka meie peame selle suunas liikuma, aga valdav enamus teadis, et me teeskleme, kuna oleme sunnitud seda tegema. Ja et väike peab alati mängima arvestades oma olukorda.

Eestis on tehtud aeg-ajalt sellist nalja, et kui venelased tulevad meile jälle kallale, siis me kuulutame sõja Rootsile ja anname alla. Kui me sedasi Soomele sõja kuulutaks ja alla annaks, kas Soome võtaks meid oma hõlma?

Kui selline olukord tekiks, et teid tahetakse vallutada, siis nende meie hävitajatega tehtaks ühte, teist ja kolmandat.

Aga selliseid mõttemänge Soomes ei mängita. Huvitaval kombel ei räägita ka sellest, kuidas hakkaksime rünnaku korral Rootsi põgenema. Me lihtsalt ei põgene. Vaatame, mis siis saab.

Siin, ma arvan, on meie ajaloo õppetunnid erinevad. Meil ei ole olnud vaja põgeneda. Seetõttu ei tule see meile pähegi.

Palju realistlikum mõte on Talsingi idee. Või siis hoopis Hellinn.

Talsingi on juba olemas. Ma kasutaksin meelsamini seda varianti. Talsingi kõlab nagu võimsamalt ja Tallinn on ajalooliselt tugevam ja vanem kui Helsingi. Helsingi asutati konkureerima Tallinnale, mis oli nii jõukas, et ei sobinud Rootsi kuningale.

Talsingi on hea sümbol, aga mis mind väga häirib meie suhetes on see, et meil puudub korralik ühine tulevikuvaade. Me saame küll hästi läbi ja me elame täitsa kõrvuti, me tunneme sama hirmu Venemaa vastu, aga me ei istu maha ega mõtle läbi, kuidas me võiksime tulevikus teineteisele kasuks olla, mis on meie ühine vaade. Kuidas meie majandused on lõimunud, kuidas me digitaaldigitaliseeritud ühiskonnas teineteist aitame. Kuidas me võiks toetada teineteise haridust, seista koos ingliskeelse tehisaru leviku vastu. Kas meie keeled üldse jäävad alles?

On nii palju küsimusi, alates ühisest turismi edendamisest. On ju teada, et Tallinna vanalinn on Helsingi ringi parim vaatamisväärsus. Nagu on ka teada, et eestlaste värav maailma on Helsingi Vantaa lennujaam.

Kui me ei ehita oma ühist tulevikuvisiooni, siis pateetiliseks minnes võiks ka küsida, aga mida meil siis koos kaitsta on?