Hiljutised suu- ja sõrataudi puhangud Euroopa Liidu liikmesriikides Slovakkias ja Ungaris on tõstatanud põhjendatud küsimusi loomataudide leviku riskidest ja riiklikust valmisolekust. Kuigi Eesti asub puhangukolletest geograafiliselt kaugel, nõuab olukord tähelepanu ning annab põhjust selgitada Eestis kehtivaid ennetus- ja tõrjemeetmeid ning strateegilisi valikuid seoses selle kõrge majandusliku mõjuga loomataudiga. Käesolev teavitus on mõeldud kogu Eesti üldsusele.

Suu- ja sõrataud on kõrge nakkavusega viirushaigus, mis ohustab sõralisi loomi, eelkõige veiseid, sigu, lambaid ja kitsi. Haiguse peamine oht seisneb selle erakordselt kiires levikus ja raskesti kontrollitavuses loomapopulatsioonides. Viirus võib levida otsesel kontaktil, aga ka saastunud sööda, allapanu, seadmete, transpordivahendite, inimeste ja isegi aerosoolina õhu kaudu. Rõhutamist väärib asjaolu, et suu- ja sõrataud ei kujuta endast ohtu inimese tervisele ega levi korrektselt töödeldud toidu kaudu.

Haiguse majanduslik kahju on aga ulatuslik. See tuleneb esiteks rangetest tõrjemeetmetest, sealhulgas loomade ja loomsete saaduste liikumispiirangutest taudistunud aladel, mis põhjustavad märkimisväärseid kulusid ja tootmiskatkestusi põllumajandussektorile.

Teiseks, ja sageli pikaajalisemalt, mõjutavad haiguspuhangud rahvusvahelist kaubandust. Suu- ja sõrataudi diagnoosimine riigis toob tavaliselt kaasa kohesed ja laiaulatuslikud ekspordikeelud vastuvõtlikele loomadele ning nendelt pärinevatele toodetele paljudele olulistele sihtturgudele, eriti väljaspool Euroopa Liitu. Selliste piirangute tühistamine ja turulepääsu taastamine võib võtta aastaid, kahjustades oluliselt riigi majandust ja põllumajandussektori mainet.

Kuigi Euroopa Liit on suures osas suu- ja sõrataudi vabaduseni jõudnud, püsib haigus endeemilisena paljudes Aasia, Aafrika ja Lähis-Ida riikides, moodustades pideva ohuallika haiguse sissetoomiseks vabadesse piirkondadesse. Rahvusvaheline reisimine ja kaubavahetus suurendavad neid riske. Seetõttu on järjepidev ennetustöö, seire ja kõrge valmisoleku hoidmine vältimatud.

Eestis on loomataudide ennetamiseks ja tõrjeks loodud mitmekihiline süsteem, mis tugineb Euroopa Liidu otsekohalduvale ja siseriiklikule seadusandlusele, eelkõige veterinaarseadusele. Keskne roll on põllumajandus- ja toiduametil, mille ülesandeks on riskide hindamine, ennetusmeetmete rakendamine ja tõrjetegevuse koordineerimine ning läbiviimine.

Riiklik valmisolek tugineb kehtivale õiguslikule raamistikule ning põllumajandus- ja toiduameti pidevalt uuendatavatele detailsetele tegevuskavadele ja tõrjejuhistele. Sellele lisandub riskipõhine seireprogramm haiguste varajaseks avastamiseks ning riigi laboriuuringute ja riskihindamise keskuse tagatud kiire ja usaldusväärne diagnostikavõimekus.

Oluline osa süsteemist on tihe koostöövõrgustik teiste asutuste ja ekspertidega, nagu Eesti Maaülikool epidemioloogilistes küsimustes, AS Vireen tõrjemeetmete käigus hukatud loomade kahjutustamisel ning päästeamet, keskkonnaamet ja politsei- ja piirivalveamet vastavalt oma pädevustele. Regulaarsed õppused ja koolitused aitavad valmisolekut testida ja parandada, lisaks on Eestil praktiline tõrjekogemus teiste epideemiliste loomataudidega. Ressursside planeerimine ja tagatud juurdepääs Euroopa Liidu hädaolukorra vaktsiinipangale on samuti osa pidevast ettevalmistusest.

Haiguspuhangu korral Eestis käivituks viivitamatult plaanipärane tegevuste ahel, alustades ametlikust teavitamisest nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt. Koheselt kehtestataks haigestunud farmi ümber kaitse- ja järelevalvetsoonid, tavaliselt vastavalt kolme kilomeetri ja kümne kilomeetri raadiuses, koos rangete liikumispiirangutega inimestele, loomadele ning loomsetele saadustele, et takistada viiruse levikut. Samaaegselt jõustataks tsoonides karmimad bioohutusnõuded ning alustataks põhjalikku epidemioloogilist uurimist haiguse päritolu ja levikuteede selgitamiseks.

Tsoonides tihendatakse loomade seiret ning nakkuskoldes rakendatakse rangeimaid meetmeid viiruse hävitamiseks ja ala puhastamiseks vastavalt Euroopa Liidu nõuetele, sealhulgas saastunud materjalide nõuetekohane kahjutustamine. Vajadusel ja kindla otsuse alusel võidakse rakendada ka piiratud hädavaktsineerimist. Praeguse seisuga on otsene risk haiguse jõudmiseks Eestisse madal, kuid valmisolek sellisteks sammudeks on olemas.

Eesti strateegiline valik on mitte rakendada loomade rutiinset vaktsineerimist suu- ja sõrataudi vastu. Selle otsuse peamine argument on rahvusvaheliselt tunnustatud staatuse "suu- ja sõrataudist vaba riik ilma vaktsineerimiseta" säilitamine.

See staatus on kriitilise tähtsusega Eesti põllumajandussektori ekspordivõimele, tagades ligipääsu nõudlikele turgudele. Rutiinne vaktsineerimine muudaks selle staatuse kehtetuks ning raskendaks ka haiguse avastamist ja tõendamist, et riik on nakkusest vaba. Seega on ennetus ja kiire tõrje puhangu korral Eestile majanduslikult ja strateegiliselt otstarbekam lähenemine.

Riikliku süsteemi toimimise kõrval on loomataudide ennetamisel asendamatu roll igal loomapidajal. Nende seadusest tulenev kohustus on rakendada oma farmides rangeid bioohutusmeetmeid alates sisse- ja väljapääsurežiimist kuni desonõuete ja loomade tervise jälgimiseni. Sellest võib sõltuda suure osa loomakasvatussektori käekäik. Kahtlastest haigusnähtudest tuleb viivitamatult teavitada veterinaararsti.

Ka laiem üldsus saab panustada loomataudide riski vähendamisse. Eriti oluline on vastutustundlik käitumine reisimisel: välisriikides maapiirkondades või farmides viibides tuleb vältida kontakti loomadega ning enne Eestisse naasmist puhastada hoolikalt riided ja jalanõud.

Absoluutselt kriitiline on hoiduda loomsete saaduste, nagu liha- ja piimatooted, ebaseaduslikust sissetoomisest riskipiirkondadest, kuna need võivad kanda ohtlikke haigustekitajaid. Samuti on oluline hankida teavet usaldusväärsetest allikatest ja vältida paanika või eksitava info levitamist.

Kinnitan, et Eesti riik on suu- ja sõrataudi ohuga tegelemiseks põhjalikult valmistunud. Meil on toimivad süsteemid, ajakohased plaanid ja pädevad spetsialistid. Praegune riskitase Eestile on madal, kuid pidev valmisolek ja ennetustegevus on vältimatud. Teadlikud strateegilised valikud, nagu mittevaktsineerimispoliitika, teenivad Eesti pikaajalisi majandushuve. Jätkuv koostöö riigi, loomapidajate ja kogu elanikkonna vahel on parim tagatis meie loomade tervise ja põllumajanduse hea käekäigu kindlustamisel.