Kindlasti meeldib meile kõigile teadmine, et Eesti põllumajandus ei toida mitte ainult oma rahvast, vaid teeb aasta-aastalt üha tublimaid tulemusi. Lähemalt vaadates on aga selge, et hoolimata kasvavatest tonnide kogusest ekspordis vajub Eesti põllumajandustootja vähegi kehvemas turuolukorras sügavamale võlgadesse ning keeruline olukord maailmaareenil tähendab, et varem või hiljem peame endalt küsima, kui tähtis meile Eesti põllumajandus on. Või täpsemalt: kui palju oleme me nõus selle eest maksma?

Keskmiselt oli meie põllumajandustootjal 2023. aastal kogukulusid umbes 220 000 euro väärtuses. Samal ajal olid sissetulekud umbes 199 000 eurot tootja kohta. Iroonilisel kombel ei võida Eesti põllupidaja enim mitte heast saagist, vaid hoopis muu Euroopa kehvadest tulemustest. Küsimuse kasumi või kahjumi vahel otsustab toodangu hind Euroopa turul, seega tähendab kasin ilm Poolas ja Saksamaal meie põllupidaja jaoks kõrgemat hinda ning lootust oma võlgasid natukene tagasi maksta. Või lubada endale gramm rohkem kui 50 protsenti riigi keskmisest palgast.

Ilmekas on ka näitaja, kui suure osa meie põllumajandussektori ellujäämisvõimest moodustavad Euroopa Liidu toetused. Kui liiduriikide keskmine toetuste osakaal põllumajandustootjate faktortulust oli 2018.–2022. aastal 33 protsenti, siis Eestis oli vastav näitaja 72 protsenti. Selle määra alusel hinnatakse toetuste tähtsust tootjate suutlikkusele maksta palka, haritava maa renti ning tasuda laenumakseid. Maakeeli väljendudes, ilma toetusteta oleks meie põllumajandus lihtsalt käpuli.

Kui raha tulekski tõepoolest seinast ning Euroopa Liidus tekiks eurosid iseeneslikult juurde, oleks selline muster iseenesest jätkusuutlik. Küll aga seisab ka Eesti põllumajanduse põhiline sponsor Euroopa Liit silmitsi raskustega.

Liikmesriikide koroonakriisist räsitud majanduste elavdamiseks loodud taasterahastu laenude tagasimaksmised algavad 2028. aastal, hüppelist lisarahastust nõuavad kaitseinvesteeringud ning üha sagedamini hakkame ka Eestis nägema hädavajalikke abimeetmeid, et kliimamuutuste laastavate mõjudega toime tulla.

Seega pole ebarealistlik oodata, et uuel programmperioodil jääbki Euroopa Liidu poolt kaitse- ja taristuinvesteeringute kõrvalt põllumajandusele lihtsalt vähem raha. Sama muret kinnitas ka Eesti põllumajandusorganisatsioonide Brüsseli esinduse juht Ene Kärner, kelle sõnul on tõsine oht, et ühise põllumajanduspoliitika eelarve väheneb ning liikmesriigid peavad omaenda eelarvetest toetusraha jagama hakkama, kui tahetakse vähegi konkurentsis püsida.

Meenutades, et Eesti põllumajandustootja on mistahes toetusrahade kõikumisele üle kahe korra haavatavam kui mujal euroliidus tegutsev põllumajandusettevõtja, jõuame reaalse ohuni toidujulgeolekus.

Selgituseks. Kriis ei tähenda toidujulgeolekus ainult seda, et poelettidel ei ole enam kartuleid või makarone. Taolise kriisi kõige otsesem ilming on kindla toiduaine või toiduainegrupi hindade tuntav tõus. Olgu näiteks siis põgusalt meediakajastust leidnud "võikriis" või Kongot laastava kodusõja tõttu maailmas hüppeliselt kerkinud kakaoubade ja šokolaadi hind.

Võite ette kujutada, mis juhtub, kui jutt ei käi enam kolm korda kallimast šokolaadist, vaid üha kallimatest ja kallimatest köögiviljadest, munast ja kanalihast. Vastupidiselt tehastele ei saa põlde, kanalaid või karjalautasid mõne nädalaga 20 protsenti tootlikumaks muuta, kui selleks peaks vajadus tekkima.

Kriisi ei vallanda ainult sõjad, täpselt sama halvavad võivad olla ka loomataudid, loodusõnnetused ja ka eelarvekriisid, mis võivad meie toiduga varustatust häirida.

Lõviosa Eesti toiduaineimpordist jõuab meieni mööda maad ning läbi Suwalki koridori Poola ja Leedu piiri peal. Eesti suudab ennast küll suurepäraselt teraviljaga varustada, kuid välismaalt toome Eestisse ligi 20 protsenti meil ära söödavast sealihast, 40 protsenti linnulihast, 50 protsenti munadest, 66 protsenti värskest köögiviljast ja 92 protsenti värsketest puuviljadest ja marjadest.

Riigina peame olema valmis nii paremateks kui ka halvemateks stsenaariumiteks ehk mõtlema sellegi peale, kuidas tagada isevarustatus, toidujulgeolek ning kuidas kriiside puhkedes oma põllumehi toetada. Põllumajandustootjatel tasub kindlasti juba nüüd mõtlema hakata, kuidas vähenevate toestuste tingimustes hakkama saada. Sest nagu kombeks, kipuvad negatiivsed uudised kipuvad ikka ootamatult tulema.