Kohtureformi arutelu Eestis on seni keskendunud peamiselt kohtunikele ja kohtute korraldusele: kuidas liita, juhtida, digiteerida või spetsialiseerida, kuid lootusetult kinni jooksnud kohtusüsteemis tuleb vaadata ka teisele poole lauda, advokaatide poole, kellest osa on teadlikult spetsialiseerunud mitte juurale, vaid menetluskavalusele.

Kui kohtumenetluste teadlik venitamine on sallitud, ei suuda ükski struktuurireform kohtuid kiiremaks ega õiglasemaks muuta.

Sundosajuhtum kui lakmustest

Hiljuti juhtusin lugema, kuidas üks rikas mees sai kõrvalsuhtest kaks last. Õnnetuseks suri mees ära, misjärel asusid seadusliku abielu täiskasvanud järglased isa kõrvalsuhtest sündinud laste pärandiosa "ümberstruktureerima". Keerulisest skeemist kumas läbi soov alaealisi lapsi mõõdukalt tüssata.

Selgituseks, et seadus ei luba pärandi sundosa ära võtta isegi siis, kui mõni pereliige seda soovib. Alaealiste laste puhul on see õigus eriti tugev, sest nad on õiguslikult kaitsetud ja ei saa ise oma õigusi kaitsta.

Kui laste ema rohkem kui paar aastat tagasi kohtusse pöördus, pandi talle vastu advokaat, kes end advokaadibüroo kodulehel tutvustab kui eraisikute varahalduse spetsialisti kogemusega "varade planeerimisel ja pärimisvaidlustes". Pange tähele, et sõnad pärimisvaidlus ja varade planeerimine on kasutatud ühes lauses justkui sümbioosis. Sama büroo turundas hiljuti oma juhtivpartnerit kui "kavalat advokaati".

Kui hinnatud advokaat eelistab enda tutvustamisel kavalust pädevusele, siis kas see on ajastu märk? Kui kavala menetlustaktika abil on võimalik näiliselt lihtsat alaealiste pärimisasja hinnaga 300 eurot tund mitu aastat venitada, peab kogu õigussüsteem, sh advokatuur, peeglisse vaatama.

Kavaluse süsteem

Näib, et osa advokaate peabki eetikat vaid anakronismiks ja professionaalsuse tunnuseks hoopis nutikust, millega protsessi pikendada, mitte lahendada. Mõni advokaat praalib avalikult, kuidas suutis aastaid venitada kohtuasja ilma ühegi sisulise istungita. Mõni teine "varade planeerimise spetsialist" aitab kokku seada skeeme, kuidas tüssata väikeaktsionäre või peita varasid äripartnerite või riigi eest.

Kaval advokaat teab, et kaudselt on riik tema poolel, kuna lootusetult ülekoormatud kohtusüsteemis on kohtunikud tülpinud. Kui ühe osapoole teadliku tegevuse tagajärel ärajäetud kohtuistungi asemel määratakse uus istung kuue kuu pärast, autasustabki süsteem kavalust, mitte professionaalsust.

Osa advokaate on veendunud, et kliendi huvides valetamine on lubatav. Ühes hiljutises vaidluses jäi vastaspoole advokaat vahele korduva valetamisega kohtule. Kohus ei reageerinud esimesel, teisel ega ka kolmandal korral, järelikult on kohtus valetamine saanud igati tavapäraseks, lubatavaks menetluskavaluseks.

Uueks menetluskavaluseks paistab olevat ka kohtumenetluse kinniseks kuulutamise taotlemine. Ilma avalikkuse tähelepanuta, mis sageli sunnib kokkulepetele, muutub õigluse otsimine kiiresti rahakottide võistluseks ja võidab see, kes kauem venitamisele eelarveliselt vastu peab.

Kohtureform ilma vastutuseta ei toimi

Riigikohtu esimees Villu Kõve ja justiitsminister Liisa Pakosta on lubanud, et kohtureform muudab õigusemõistmise kiiremaks ja kvaliteetsemaks. Kuid ükski struktuurimuutus – olgu kohtute ühendamine, uue infosüsteemi ehitamine või tehisintellekti kasutuselevõtt – ei too tulemust, kui protsessi sees premeeritakse endiselt kavalust ja venitamist.

Kuni menetluse venitamine on advokaadile majanduslikult kasulik, jääb õigusemõistmine aeglaseks sõltumata sellest, kui kaasaegne on kohtuhoone või tarkvara. Küsimus ei ole ainult töökorralduses, vaid väärtustes. Kuidas tagada, et süsteem ei soosi neid, kes venitavad, vaid neid, kes asja lahendavad? Selleks on vaja nelja selget sammu.

Esiteks tuleks kehtestada kiirraja menetlus vaidlustele, mille olemus on üheselt selge või mis riivavad otseselt kõige nõrgemaid. Seadusandja pole jätnud mingit mitmetimõistetavust sellele, et alaealistel lastel on õigus pärandi sundosale. Nende kaitse on eriti oluline, sest nad ei saa ise oma õigusi kaitsta. Sellised asjad ei tohiks venida aastaid, need võiksid olla lahendatud kolme kuni kuue kuu jooksul, sõltumata sellest, kui suur on vastaspoole eelarve. Õigus ei tohi muutuda luksuseks, mille tulemust ootame kauem kui lapsepõlve kestus.

Teiseks on vaja reaalseid sanktsioone venitamise eest. Kui advokaat esitab põhjendamatuid dokumente või venitavaid taotlusi, peab kohtul olema õigus need kohe kõrvale jätta ja määrata täiskulud venitajale. Venitamine ei tohi olla kasumlik taktika, vaid riskantne käitumine.

Kolmandaks tuleb kehtestada valeväidete nulltolerants. Kui kohus tabab advokaadi valetamiselt, peab järgnema trahv ja ametlik teade advokatuurile, mitte vaikne ohkamine stiilis "nii need asjad käivad". Kohtu autoriteet ei taastu enne, kui süsteem näitab, et tõde on tähtsam kui taktika.

Neljandaks peab kohtunik võtma tagasi menetluse juhtimise. Praegu määravad protsessi tempo sageli pooled ise – üks venitab, teine ootab. Inglismaal, Saksamaal ja Rootsis on vastupidi, kohtunik juhib menetlust aktiivselt, määrab varajase ajakava, kontrollib tähtaegu ja karistab põhjendamatuid viivitusi. Seal ei toimu istungid kuue kuu tagant, sest selline paus oleks kohtuniku distsiplinaarrikkumine.

Advokaat ei ole tellija tööriist

Kõik advokaadid teavad reeglit, et advokaati ei tohi samastada kliendiga. Seda kuuleme iga kord, kui mõni advokaat jääb vahele ebaseadusliku tegevusega.

Ometi ütleb eetikakoodeks selgelt, et advokaat ei tohi täita ebaseaduslikke korraldusi, peab klienti sellise tegevuse eest hoiatama ja vajadusel lepingu lõpetama. Ka teadlik menetluse venitamine pole lubatud. Kui advokaat muutub oma kliendi instrumendiks, ei tohiks ta pahandada, kui teda kliendiga samastatakse. Näivus absoluutsest puutumatusest on osade advokaatide seas vägagi levinud.

Küünilisuse levik õigusmaastikul pole juhuslik. Õigusharidus on muutunud tehnokraatlikumaks. Juristid õpivad ülikoolis, kuidas kirjutada hagi, mitte seda, milliseid ideaale õigus teenib. Tartu Ülikool näiteks muutis hiljuti õigusteaduse moraalse ja süsteemse alusaine, Rooma eraõiguse valikaineks. Kas tulemuseks on põlvkond, kes oskab koostada lepinguid, kuid ei küsi enam väärtusküsimusi?

Advokaadibürood on meeskonnad, millel ei pea, kuid võivad olla moraalsed tõekspidamised. Nii nagu paljud ettevõtted loobusid Venemaa ärist pärast sõja algust, võib ka advokaadibüroo otsustada, et ei esinda klienti, kes soovib oma lapsi sundpärandist ilma jätta või tekitada nõrgemale teadlikult kahju. Ka võib büroo sõnastada oma tugevused mitte läbi menetluskavaluse vaid läbi professionaalsuse.

Need on kõik väärtusotsused, mis kujundavad advokaadibüroos töötavate inimeste meeskonnatunde. Sorry, aga meie meeskonnast ei saa üksikvanema ja alaealiste kiusamise teenust.

Rooma jurist Celsus on öelnud: Ius est ars boni et aequi – õigus on headuse ja õigluse kunst. See põhimõte võib kõlada pragmaatikule poeetiliselt või koguni naeruväärselt, aga ometi on sellel põhimõttel tähendus ja see väljendub kõige paremini ülalkirjeldatud juhtumite näitel, kus osapooleks on nõrgemad osapooled. See põhimõte võiks kõlada lahtiseletatult nii: kui juristid ise kaotavad usu tõe tähendusse, kaotab varsti usu õigusesse ka kogu ühiskond. Õigus ei peaks olema kavaluse kunst vaid õigluse kunst.