Seekord pinkidest, mida on me avalikus ruumis korraga liiga palju ja liiga vähe. Aga alustuseks ülesanne lugejale: meenutage, millal, miks ja kui kaua te istusite avalikus ruumis avaliku pingi peal. Tean, et vastused varieeruvad vastavalt selle, kas tegemist on linna- või külaühiskonnaga.

Linnadesse on kindlasti avalikke pinke juurde vaja. Ja ohtrasti. Meenutame, kui hästi võtsid istujad vastu Tallinna Raekoja platsile paigutatud pinkide plejaadi ja lösutamisaluste armaada. Varem ei saanud ju Raekoja platsi külastaja kusagil istuda. Pea ainsamad istumise kohad olid kõrtside pingid-toolid. Nende kasutamise eest tuleb aga üsna röövelliku hinnaga söök või jook tellida.

Jätkuvalt on linnade mure, et distantsid pikad ja rahvast palju pinke aga vähe. Seda on kogenud paljud oma poe- või jalutusretkedel hätta jäävad pensionärid, kellel on tihti jala puhkamise ainsamaks paigaks bussi- ja trammipeatuste pingid kui sedagi. Ja siis veel turistid, kes ka tahaks veidi hinge tõmmata.

Samal ajal vohab pinkiderohkus alevites ja külaühiskonnas. Sinna on pinkide paraade juurde toonud toonud hea avaliku ruumi ehk keskväljakute konkursid. Neid on kokku toimunud 38. Teostunud on kümme keskplatsi, ülejäänud ootamas.

Kui nüüd vaadata veebist just alevikku või külaühiskondadesse kavandatut, siis hakkab silma pingiuputus. Toon näite oma kodukandist Kadrinast. Mu mõnesajameetrisel teel kodu uksest ujulani jääb silma 20 istepinki, kus isteruumi vähemalt 60 inimesele. Tavaliselt näen neil umbes kolme kuni viit istujat kui sedagi. Aga kui juurde lisada kõik me asumi avalikud pingid koos laululava omadega, siis tuleks istumiskohti paarsada. Ja nüüd on neile lisandumas hulk uue konkursiga kavandatud keskväljaku pinke kui kogukonnast hoolimise märke.

Paraku ei hooli külaühiskonna pinkidest üliväga need, kellest justkui pinkidega hoolitakse. Loomulikult istutakse laste mänguväljakute pinkidel aga mujal... no pigem mitte. On ju igal eramuomanikul oma koduaias nagunii lahe istumisnurk. Pealegi jääb töökultusega külaühiskonnas päeva ajal tänaval või platsil pingil istujast mulje kui laiskvorstist. Näiteks Ida-Virus Tudulinnas olen mina, suvitaja, suviti üks vähestest avalike pinkide pidevast mõtisklusteks kasutajast. Ja kiidan.

Iseasi on külaühiskonnas kaupluste esised, kuhu rahvas sooviks küll pinke, aga kaupmehed jälle ei soovi, kartes vist õllevendade kogunemiskoha tekkimist. Aga kõige paremad istujad on külaühiskonnas rulaatoritega prouad, kes kogunevad päikselistesse või varjulistesse paikadesse jutlema. Paraku pole neil avalikest pinkidest mingit kasu, sest rulaator on kõigile ju oma pingi eest.

Tundub, et pinkide paigaldamine on natuke moehullus. Kunagi oli moes igasse külanõukogusse laululava ehitamine, et näidata oma kultuursust. Mis sellest, et aateline plats sai kasutust vaid paar korda aastas. Äkki nüüd olemegi pingikultuse juures, mis sellest, et meie kliimas on õuepink kasutatav üldjuhul pool aastat? Siiski on ju tore, et tehakse. Kiidan iga pingipaigaldajat.

Kindel, et avalik ruum väärib väärtustamist. Aga kas ainult pinkidega? Näiteks Vändras soovitakse keskväljak siduda seal kandis elanud tuntud inimestega nagu Lüdig, Koidula, Suburg, Kangert ning Taaramäe ja panna isegi orel helisema. Rapla oma kentsakate skulptuuridega on imevahva. Tõrva ja paigad liivakujude eksponeerimiseks. Aga mis veel võiks olla me avalikku ruumi väärtustav element? Kipspioneerid ja kipskolhoosnikud kindlasti mitte. Aga mõned muud taiesed? Või kui pingid, siis kohalikke kuulsusi väärtustamas. Tartusse pandud Marju Lauristini pink hea näitena.

Seega, auväärt arhitektid ja külakantide kavandajad, lihtne maainimene Sikk on oma pingirõõmud ja pingimured ära rääkinud. Nüüd ootan teilt säravaid ideid ja põnevaid lahendusi. Mitte stampseid toimetusi. Ootan avaliku ruumi lahendusi, mis tooksid rahva kokku, aga ei paneks õlgu kehitama. Äkki suudame tehisintellekti ajastu vääriliselt välja pakkuda midagi enamatki kui tavaline pink. Kuidas siis külatänava pinke nupukalt ja nutikalt tuunida? Ootan vastuseid suure elevusega.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.