Inimesed on Tallinna uute bussipeatuste peale pahased, sest kui vanasti mahtus pingi peale istuma kolm või isegi neli inimest, siis nüüd kõigest kaks. Aga käsipuu pingil ei ole seal selleks, et inimesi kiusata, vaid et napsutajad ja kodutud ei jääks bussipeatusesse magama.

Tegelikult on neid võtteid, millega inimeste käitumist avalikus ruumis mõjutatakse mitmeid, ainult sageli ei pane me neid tavalise möödakäijana tähelegi.

Nii on Vabaduse väljakul eri materjale kasutades markeeritud ära liikumissuunad, mida inimesed alateadlikult kasutavad.

Maastikuarhitekt Kersti Lootuse sõnul tunnetab inimene väga hästi kui jalgealune materjal muutub.

"Näiteks kui me paneme põiki teed, siis ta on pidurdav, rahustav, kui me paneme ta pikki teed, siis ta on suunav ja kiirustav," rääkis Lootus. "Samuti, kas see on tükkmaterjal, kas ta on plaat. See pind kõik ka annab oma signaali inimesele, kas ta on sinna oodatud või ta on sinna vähem oodatud."

Krobeline klompkivi pole aga ainus võimalus inimesi teatud kohtadest eemal hoida. Kui ikka on soov, et muru peale ei mindaks, siis piisab ka väga madalast hekist või lillepeenrast, sest üldiselt inimesed neist läbi ei lähe.

"Inimeste suunamine on väga peen kunst ja kui seda hoolega läbi ei mõelda, siis võib ühel hetkel olla kalli haljastuse asemel lihtsalt porine rada," ütles Lootus.

Kui aga on soov jalutajate liikumiskiirust alandada, siis selleks sobib väga hästi Eestis vähe kasutatav võte nagu skulpturaalsed vormid, need tõmbavad tähelepanu ja sunnivad jalutajat ümbritsevat rohkem märkama. Tee äärse mänguplatsi saab aga turvaliseks teha nii õige istutusega kui ka pinnavormidega mängides.

"Seal Russalka taga on üks mänguväljak ja seal me tegime need vallid just et oleksid lapsed sellise väikse künka taga, et ta ühelt poolt visuaalselt kaitseb ja samas me ei tahaks, et autos istuja merd enam ei näe," rääkis Lootus.

Arhitekt Katrin Koovi sõnul mõjutavad väiksed asjad, olgu need siis äärekivid, hekid, pingid, inimeste elu uskumatult suurel määral. Kuni selleni välja, et mõnel juhul ei julge inimene kodust välja tullagi, kuna keskkond neid ei toeta, näiteks puudub võimalus jalgu puhata.

"Kõige lihtsam näide ongi äärekivid, mis eristavad erinevad liikumisviisid," tõi kunstiakadeemia arhitektuuriõppejõud Koov näite, kuidas inimeste käitumist mõjutatakse. "Siin on püütud neid vältida, on erinevaid sillutuskive kasutatud, et markeerida ära erinevaid liikumisviise, aga mitte liiga jäigalt jagada erinevatesse voolusängidesse, vaid pigem see ruum on jagatud ruum. Et see annab ka visuaalselt ja disaini poolest märku, et ta püüab kõigiga arvestada."

Kunagisest parklast on saanud väljak Vana-Kalamajas ja arhitekti sõnul see hea näide tänapäevasest mõtteviisist, et linnaruum peab olema kõigile hästi ligipääsetav ja erinevaid tegevusi pakkuv.

"See oli täiesti monofunktsionaalne ruum, siit lihtsalt sõideti läbi ja pargiti ära ja see oli muudeks tegevusteks täiesti surnud ala. Aga mida me praegu näeme, siin on nii palju võimalusi tegutseda ja see on rahvast täis ka ja eriti hea kvaliteedi märk on see, kui lapsed on avalikus ruumis, siis võib kindel olla, et see on õnnestunud lahendus," sõnas Koov.