Tervise Arengu Instituudi andmetel töötab praegu tervishoiusüsteemis umbes 130 logopeedi.

Kutsekoja uuringu järgi oleks vaja juurde üle saja logopeedi. Murekoht on aga selles, et kui kui ülikooli lõpetab selle ajaga 160 spetsialisti, siis neist vaid viiendik läheb tööle tervishoidu. Nii jääb ligi 80 logopeedi süsteemist puudu.

Valdav osa logopeede tervishoius töötavad täiskasvanutega, vähem on lastega seotud spetsialiste.

Logopeedide roll tervishoius on olla osa tiimist, kui patsiendi tervisemure puudutab ka kõnelemist või neelamist. Nad töötavad regionaalhaiglates ja üksikud logopeedidest ka väiksemateski haiglates.

Mullu novembris valminud OSKA raporti andmetel on logopeedide arv tervishoiuvaldkonnas kasvanud viimase kümne aasta jooksul peaaegu kahekordseks. Nende täisajale taandatud töökoormus aga veelgi rohkem.

Logopeedide ühingu liige ja Tartu Ülikooli logopeedia kaasprofessor Marika Padrik rääkis, et koos logopeedide arvuga kasvab ka nõudlus nende spetsialistide järele.

"Arvestades seda, et inimeste eluiga kasvab on järjest rohkem on eakaid inimesi. Seetõttu on ka rohkem insulte, igasuguseid traumasid ja haiguseid, mis mõjutavad ka kõnelemist ja keelelisi oskusi. Teisalt on meil väga palju lapsi, kes võib-olla päästetakse elule, meie meditsiin on järjest arenenud," ütles Padrik.

Sotsiaalministeeriumi esmatasandi tervishoiuteenuste osakonna nõunik Triin Tõnts rääkis, et seis on vastuoluline.

Tõnts lausus, et ühest küljest on viimastel aastatel tehtud mitmeid edusamme. Näiteks on logopeedid võrdsustatud teiste tervishoiutöötajatega, nad on liitunud ka kollektiivlepinguga, paranenud on töötingimused ja ülikooli vastuvõttu on suurendatud.

Siiski on tema sõnul püsiv mure selles, et tervishoidu jõuab tööle vaid viiendik ülikooli lõpetajatest.

"Enamik suundub haridusse või erasektorisse, seega meil jätkuvalt tõesti napib logopeede nii haiglates kui ka rehabilitatsioonikeskustes," ütles ta.

Tõnsi sõnul on logopeedidest puudus näiteks kohtades, kus saavad abi täiskasvanud insuldi või neelamishäirete tõttu.

Triin Tõnts ütles, et kõigepealt oleks vaja välja selgitada puudujäägi tegelikud põhjused.

"Kas noored spetsialistid ei leia sobivaid töökohti? Kas nad lahkuvad tervishoiust ebapiisava tasu, suure töökoormuse, väheste arenguvõimaluste tõttu? Või siis ei suuda süsteem pakkuda piisavalt tuge alustavale logopeedile, et ta tahaks alustada tööd ka väiksemates piirkondades. Ma ise usun, et alles siis, kui me leiame vastused nendele küsimustele, siis me saame otsida ja rakendada tõhusaid lahendusi," rääkis ekspert.

Tõntsi hinnangul võiks kaaluda õppekohtade arvu suurendamist või õppe mitmekesistamist. Ta usub, et abi võiks olla ka ühtsest karjäärimudelist ning õiglasest tasust ja mõistlikust töökoormusest. Lisaks näeb ta, et tulevikus võiks rohkem tuge saada digitehnoloogiast.

"Pakkuda võimalust konsulteerida, teraapiat saada ka siis, kui näiteks füüsiliselt spetsialisti ei ole. Ma usun, et digitehnoloogiad on kindlasti selline väärtus, mida võiks või peaks ka logopeedia valdkonnas rohkem kasutama," märkis ta.