Tervishoiu rahastamise süsteemse muutuse vajadusest on rääkinud kõik terviseministrid alates selle ametikoha loomisest 2014. aastal. Iga natukese aja tagant valmib mõni analüüs, mis sedastab, et ilma reformideta jõuab Eesti tervishoid peagi kriisi. Senised muudatused on olnud aga kosmeetilised. Tervishoid vajab ausat debatti: kuidas me teenuseid korraldame, milliseid valikuid teeme ja kes mille eest vastutab?

Mõõdame mahu asemel tulemust

Sotsiaalminister Karmen Joller on rääkinud vajadusest suurendada süsteemi efektiivsust, ent süsteemis puudub selge arusaam, kuidas efektiivsust üldse defineerida ja mõõta. Praktika keskendub sageli kvantitatiivsetele näitajatele, sh näiteks sellele, kui palju on tehtud analüüse või väljastatud retsepte. Kuid sellest ei selgu, kas ravitulemused vastavad eesmärkidele, kas patsient tunneb ennast nõustamise ja ravi tulemusel paremini ning tema elukvaliteet tõusis. Just need on küsimused, millele peaks süsteem andma vastuse.

Mitmed suured haiglad mõõdavad juba praegu patsiendirahulolu, kuid lisaks sellele tuleks regulaarselt hinnata, kuidas patsient konsultatsiooni ja ravi järel enese hinnangul hakkama saab. Sama lähenemine võiks saada standardiks ka esmatasandil. Näiteks on meil olemas kardiovaskulaarsete riskide kalkulaatorid, aga me ei jälgi süsteemselt, kuidas esmatasandil neid riske vähendatakse. Mõõdame mahtu, ent mitte tulemusi.

Tulemustele orienteeritus aitaks suunata tähelepanu ka ennetusele. Eesti inimeste hinnang perearstiabi kättesaadavusele on langustrendis. Meil on juba praegu üle 100 000 patsiendi, kellel pole püsivat perearsti ning prognooside kohaselt see tendents ainult süveneb. Esmatasandil muutusi tegemata ei ole kättesaadavuse paranemist ning efektiivsemat haiguste ennetamist võimalik planeerida.

Võiksime julgemalt arutleda, kuidas olemasolevate ressursside abil paremaid tulemusi saavutada. Väidan, et üks ulatuslikumaid ja potentsiaalselt tõhusamaid ennetusvõimalusi oleks töötervishoid. Igal neljandal kuni viiendal patsiendil leitakse töötervishoiukontrolli käigus probleem, mis vajaks edasist uurimist ja käsitlust ning üldjuhul suunatakse nad edasi esmatasandile.

Paraku jääb järgnev samm patsiendi enda õlule. Inimeste tarbetu solgutamine erinevate raviasutuste vahel paneb neid oma tervisega tegelemisest loobuma, terviseprobleemid eskaleeruvad ajas ning kulutused nende lahendamiseks kasvavad.

Kui puudub arusaadav ja kiire tee edasi, jääb vajalik sekkumine õigel ajal tegemata. Töötervishoiu ja esmatasandi parem lõimimine – kas tervisekassa või erisoodustusmaksuvabade mehhanismide kaudu – võimaldaks sekkuda õigel ajal, kui inimene on süsteemi sees. See annaks võimaluse hinnata, kas teenus tõi tegelikult muutuse. Selline lähenemine ei ole ainult (kulu)efektiivne, vaid ka inimlik.

Prioritiseerimata e-konsultatsioonid suurendavad töökoormust

Sama eesmärki, pakkuda patsiendile õigeaegset ja tulemuslikku abi, peaks toetama ka e-konsultatsioonide süsteem, ent praegune korraldus ei täida oma potentsiaali.

E-konsultatsioonide laialdasem kasutuselevõtt on teoorias hea lahendus patsientide tõhusamaks eelselekteerimiseks ning esmatasandi ja eriarsti koostööks. Praktikas on paljud erialad e-konsultatsioonidest aga ummistunud. Arstide töökoormus ei ole mitte vähenenud, vaid märgatavalt kasvanud. Tulemuseks on sageli formaalset vastused või automaatsed vastuvõtule kutsumised. Sisuliselt on saanud e-konsultatsioonist tavaline saatekiri, lihtsalt peenema nimega.

See ei tähenda, et peaksime lapse koos pesuveega välja viskama. E-konsultatsioonide mahu jätkusuutlik suurendamine vajab piisavalt tööjõudu ja selgeid prioriseerimisreegleid. Nõue anda vastus nelja tööpäeva jooksul sõltumata küsimusest ei tundu mõistlik.

Näiteks Soomes on e-konsultatsiooni puhul kasutusel n-ö triaaži põhimõte, kus mitte erakorralise suunamise korral on suunaval osapoolel, üldjuhul esmatasandi arstil, kohustus hinnata, kui kiiresti patsient vastust vajab. Oma Soomes töötamise kogemusest tean, et enamik patsiente ei vaja kiireloomulist eriarsti sekkumist, vaid nende tervisemure võimaldab kauem oodata. Selline triaaž tagab kiirema abi patsientidele, kes seda päriselt vajavad, ning vähendavad arstide survet kõikidele ühetaoliselt kiiresti vastata.

Milliseid terviseteenuseid peaksime katma solidaarselt?

Kõikide objektiivsete näitajate kohaselt oleme piiratud ressursside tingimustest teinud tervishoius muljetavaldavat tööd. Riikide võrdlustes on meie tervishoiusüsteem tunnistatud üheks kulutõhusamaks Euroopas. Kindlasti ei saa öelda, et oleksime tervishoius raha laristanud. Pigem vastupidi, oleme vähese eest teinud ära väga palju.

Selge on ka see, et meie demograafilist seisu arvestades pole praegune rahastamismudel jätkusuutlik. Suuresti tööealiste inimeste palgatulult laekuvate sotsiaalmaksude najal me vananeva ühiskonnana kasvavaid tervisekulusid katta ei suuda, rääkimata ennetusest. Tervisekassa reservid ammenduvad prognooside kohaselt juba paari aastaga. Mis tähendab, et 2027. aastaks võib riik olla sunnitud tervishoiuteenuste pakkumist märgatavalt kärpima. Olemasoleva raha süsteemisisene ringitõstmine vajalikku leevendust ei too.

Paljudes Euroopa riikides kasutatakse kombineeritud mudeleid: osa teenuseid on täielikult riiklikult rahastatud, osa kaetakse tööandjate või erakindlustuse kaudu ning osa teenuseid jäävad individuaalse omaosaluse või muu alternatiivse rahastamise alla. Ka Eestis oleks aeg arutada, millised teenused peaksid kuuluma üldise solidaarse katte alla ning millised võiksid olla eraldi või erisoodustusmaksuvabalt rahastatavad. Seejuures ei tohiks kergekäeliselt tõrjuda ühtegi ettepanekut, mis aitaks tervishoidu raha juurde tuua.

Era- ja avaliku sektori vastandumine ei vii edasi

Tervishoiudebatis vastandatakse sageli era- ja avalikku sektorit, justkui oleks tegemist kahe eraldiseisva maailmaga. Tegelikkus on midagi muud. Eratervishoiuasutused on tervisekassa partnerid ning osutavad avalikult rahastatud teenuseid. Omandivorm ei muuda neid vähem tähtsaks osaks süsteemis.

Oluline ei ole see, kes teenust pakub, vaid millise kvaliteediga ja millise tulemusega see tehakse. Patsiendil peab olema valik, kuhu pöörduda – seni, kuni teenuse osutamise aluseks on võrdsed, tulemustel põhinevad tingimused. Kvaliteet ei sõltu omandivormist.

Suurem koostöö eratervishoiuastustega ei ole solidaarsuse lõhkumine. Tahame seda tunnistada või mitte, meie tervishoid on ebavõrdne, mis tähendab, et abi saamine sõltub paljuski sellest, kus inimene elab ja kes on tema perearst või kui kaugel elab ta lähimast suuremast haiglast.

Solidaarsusest ei saa rääkida, kui märkimisväärne hulk inimesi jääb õigeaegsest abist ilma. Süsteemi saab teha õiglasemaks siis, kui lubame rohkem paindlikkust, rohkem koostööd ja rohkem vastutust. Tervishoid vajab selget korraldust, mis aitab inimesel oma tervisemurega toime tulla.