Lugesin huvi ja mõningase üllatusega uudist konkurentsiameti järelevalveametnike koondamisest. Koondamist seostati nii eelarveprobleemide kui ka konkurentsiseaduse muutmise ettepanekuga, millega raskekujuliste konkurentsi kahjustavate kokkulepete ehk siis kõnekeeles kartellide eest viiakse sisse n-ö väärteomenetlus. Muudatusettepanek erineb eelmisest, millega sooviti viia sisse nn haldustrahvide menetlus.

Seadusemuudatuse taustal mängib rolli seegi, et tervikuna on see vajalik nn ECN+ direktiivi jaoks, mille üle võtmata jätmise eest maksab Eesti juba väga suuri päevatrahve.

Kogu protsessi juures torkab silma, et kui Euroopas on konkurentsiõigust kooskõlastatud tarbijate huvidega, siis Eesti oma mitte. See ei ole hinnang ega etteheide, vaid tõdemus. ECN+ direktiivi mõjuanalüüsi juures olevale kooskõlastusringile olid lisatud kaheksa Euroopa Liidu ja liikmesriigi tarbijakaitseassotsiatsiooni kommentaarid ja ettepanekud. Eesti eelnõude infosüsteemi põhjal ei olnud tarbijate huve esindatavaid organisatsioone käesolevale eelnõule kaasatud.

Möönan, et Eesti tingimustes on tarbijate huve esindavaid organisatsioone leida keeruline. Tahaks unistada, et tuppa astuks 21 miljonit sõidukijuhti esindav organisatsioon ADAC (nagu võib juhtuda seadusloomes Saksamaal) või selle mõne miljoni liikmega BMW-de kasutajate haru esindajad, et arutada näiteks sõidukite maksu. Õnneks asutati Eestis 2023. aastal Eesti Autoomanike Liit, mis on samm õiges suunas, kuid ei saa mõistagi kõiki tarbijakaitsevajadusi katta.

Konkurentsiameti endine peadirektor Märt Ots juhib tähelepanu samale asjaolule ning pakub lahendusena, et tarbijate kaitse roll langeb riigiametnikele. Selle ettepanekuga on keeruline mitte nõustuda, kuid järelevalve ametikohtade likvideerimine ei luba seda mõtteviisi implementeerida.

Väärteomenetlusega tarbijat ei kaitse

Vähemalt mitte varjatud tegevuste vastu. Asjaolust, et väärteomenetluse laiendamine kartellidele tõi sootuks kaasa järelevalveametnike koondamise, näib mulle, et vähemalt osa asjatundjaid leiab, et eelkirjeldatust ei ole piisav ning väärteomenetlusega käesolevat järelevalve väljakutset ei lahenda.

Kartellide avastamiseks tänapäeva tingimustes on vajalik andmepõhine võimekus, integreeritud lähenemine, mis koondab kokku avaandmeid, riiklikke andmeid, erinevaid teavituskanaleid, sealhulgas piiriüleseid.

Kartellide avastamise algusaegadel tõi edu kriminaalmenetluse tööriistade kättesaadavaks tegemine, avaandmete ning tollal digikriminalistilise andmevõimekuse kaasamine ja tõhus koostöö erinevate riigistruktuuridega, seda kinnitavad eelmise aastakümne algusesse jäävad kohtulahendid. Märksõnadel on erinev kaal. Sõna "väärteomenetlus" ei pane riigiaparaati tegema investeeringuid võimekuste loomisse, see ei pane ka erinevaid menetlusasutusi infot jagama ega arendama teavituskanaleid.

Osa analüütikute hinnangul ei saa väärteomenetlusega kartelle avastada ning tõhusalt menetleda ja seda ka siis, kui järelevalveametnikke ei oleks koondatud. Ehk ei ole kartellide avastamine otsustajate ning ka asjatundjate silmis siiski selline prioriteet, millega tegelda tingimustes, kus haldustrahvide menetlus, mis oleks selleks kõige tõhusam, nõuaks suuremat konsensust ning suuremat tööd.

Aega sellise konsensuse saavutamiseks justkui ei ole, direktiivi ülevõtmisega on väga kiire. Positiivse poole pealt on võrreldes aastakümne taguse ajaga ilmselgelt paranenud ka ärikultuur ning on lootust, et saame järelevalve puudumisega mõneks ajaks leppida.