Kas Eestis on praegu hea olla tarbija?

Väga hea ei ole, sellepärast, et kui me vaatame oma inflatsiooninumbreid, siis ega me sellist inflatsiooni ei ole tegelikult näinud vist alates 1995. aastast. Kui ikkagi ostukorv kallineb aastas 20 protsenti, on see ikkagi problemaatiline.

Üldine ostujõud minu teada statistika järgi langenud ei ole, aga tarbijana kindlasti me tunneme iga päev seda survet, et kauba ja teenused lähevad kallimaks. Ja veel teeb võib-olla muret see, et kui me võrdleme oma inflatsiooni näiteks eurotsooni omaga, siis meil on ta ikkagi jätkuvalt ligi kaks korda kõrgem. Nii et ei ole väga hea täna tarbija olla.

Mis seal taga on? Kui me vaatame ka laiemalt seda, millises olukorras meie ettevõtted omavahel ja ka Euroopa ühisturul konkureerivad, siis miks meil on inflatsioon kõrgem kui naaberriikides?

Eks neid põhjuseid on palju. Loomulikult üks suur põhjus oli covid, mis kõigepealt tekitas ju vastupidiselt deflatsiooni ja selle järel inflatsiooni. Kui me võrdleme nüüd meid naaberriikidega, siis ma arvan, et üks põhjus on kindlasti väike avatud majandus. Tee, mis tahad, kui majandus on väike, siis ta reageerib palju kiiremini ja tugevamini igasugustele muutustele. Ja üks põhjus on ikkagi energia. Kui me vaatame, mis meie energiahinnad on teinud, elekter, maagaas, küte ja teised energiaallikad, siis see ilmselt on olnud ka üks põhjus, miks ta on rohkem meie rahakotile mõjunud.

Miks meie energia on nii kallis?

Meil on siin mitmed põhjused. Kui me võtame lõpptarbijakorvi, siis seal on meil lõpptarbija energia hind. Eesti on olnud igasuguse energiaturu suhtes ülimalt liberaalne. Kui me tegime elektrituru avamise 2013, siis, minuaegsed inimesed veel mäletavad, hüpati feodalismist üle kapitalismi sõna otseses mõttes. Me läksime suure hooga täiesti avatud turule ja me olime seal avatud turul ju päris hästi ligi kümme aastat, lõpptarbija jaoks aastast 2013 kuni aastani 2021, mil elektri hind hakkas väga järsult tõusma.

Me olime selle järgi orienteeritud ehk et meil elektri hind oli enamuses sõltuvuses börsist. Meil ei olnud väga palju fikseeritud lepinguid. Ja üks põhjus oli ka kindlasti see, et kui me võrdleme ennast näiteks Lääne-Euroopaga, siis seal üpris palju maksustati ka lõpptarbija elektri hinda: kõrgemad aktsiisid, taastuvenergia tasu on näiteks mitmes riigis pandud ainult kodutarbija õlgadele. Meil oli liberaalsem suhtumine, kus äritarbijaid ja kodutarbijaid vaadati võrdselt ja nad kandsid võrdselt seda koormist.

Ja loomulikult on siin kasvõi selline bensiinihinnaefekti vahe Ameerika Ühendriikides ja Euroopa Liidus. Kui meil bensiin on väga tugevalt aktsiisi ja käibemaksuga maksustatud, siis see tõus ei ole selline šokk. Kui me võtame Ameerika Ühendriigid, kus ju tegelikult makse ei ole, tarbija maksab nii, nagu see maailmaturu hind on, siis seal kindlasti lõpptarbijale on see kõikumine suurem. Nii et ilmselt need on põhjused, miks meil ikkagi inflatsioon on olnud kõrgem kui mujal.

Mis aitaks meil energiahinda alla tuua? Milline võiks Eestile sobilik lahendus olla?

Kui me vaatame erinevaid energiakandjaid, võtame vedelkütuse, maagaasi, siis siin suurt midagi teha ei ole. Need on mõlemad maailmaturu kaubad: nii nagu vedelkütuse hind või maagaasi hind kujuneb maailma turul, nii palju me selle eest ka maksame. Hinna reguleerimine või mingisugused muud meetmed ju tegelikult seda absoluutselt ei mõjuta. Aktsiis on riigieelarve sissetulek. Maagaasil on ta täna üpris väike, vedelkütusel üpris suur, nii et siin midagi eriti teha ei ole.

Mis nüüd puudutab elektriturgu, siis kui me vaatame oma elektrihinda ja elektri tootmise hinda, siis see on tõesti viimase viie aasta jooksul kaks korda tõusnud. Tõusu põhjuseks on ikkagi olnud esiteks see, et meil on väga suur osa olnud põlevkivist ja kuna nüüd viimase viie aasta jooksul on CO2-kvoodi hind Euroopas järsult tõusnud, teatavasti põlevkivielektri tootmine on väga CO2-kvoodimahukas, siis see on olnud üks põhjus.

Kindlasti on mingil määral mõjutanud meid maagaasi hinnatõus. Kolmandaks, mida ma ikkagi ise arvan, on see, et me oleme täna Balti elektriturul ja meil on tegemist ikkagi väga väikese elektrituruga.

Kui meil ei ole suurt elektriturgu, kui meil ei käi elektriturg näiteks sünkroonis Soomega või teiste Põhjamaadega, siis paratamatult minu hinnang või ennustus on see, et nõnda väike elektriturg, kus me oleme isoleeritud, meil ei käi tegelikult täiesti vaba kaubandus ei Soome, ei Rootsiga, on kahtlemata problemaatiline.

Kuidas seda murda?

Siin on kaks võimalust. Pikaajaline võimalus on ehitada ühendusi teiste riikidega, aga on selge, et nende ühenduste ehitamine võtab väga palju aega. Kui meil on plaanis ehitada täiendav ühendus Soomega, siis selle ajakava on ju kümme aastat. Meil on plaanis ehitada täiendav ühendus ka Poolast Leedusse, seda ajakava ma nii hästi kommenteerida ei oska, aga ilmselt ka mingi kümneaastane perspektiiv. Kui me täna ikkagi ausalt otsa vaatame, ega me lähema kümne aasta jooksul ei suuda ennast ikkagi integreerida ülejäänud Euroopa Liiduga.

Veel kord, minu hinnangul ongi see üks probleeme, et Euroopa Liidu alusleping ju näeb ette kauba vaba liikumist liikmesriikide vahel, aga kui me vaatame täna elektrihinna vahet Eesti ja Soomega, siis kui ta mõnel tunnil mõnel päeval on sajakordne, siis see on ju ikkagi anomaalia. Võtame teistsuguse näite. Ütleme, et kui piima hind oleks täna Soomes üks euro liiter ja meil kümme euro liitrit, ma arvan, et järgmisel hommikul oleks ilmselt laev piima täis ja hakkaks Soome poolt siia tulema. Nii et kahtlemata üks lahendus oleks integreerimine. Teine oleks võib-olla siis tõesti vaadata kriitiliselt otsa meie elektriturukorraldusele ja ikkagi küsida, kas me oleme võimelised niivõrd väikese Balti turu efektiivselt tööle panema.

Väga hea, et ta piimahinnast juba rääkima hakkasite. Kui vaadata poes, mis toidukaubad maksavad, siis jällegi meil on olukord, kus poes käia on kulukam kui mitmeski teises Euroopa Liidu riigis. Me oleme väga kalli ostukorvi hinnaga ja kui üldiselt teistes valdkondades põhjendatakse seda monopoolse või monopolilähedase või väga paika pandud turuga mõne osalise vahel, siis jaekaubandusturul, vastupidi, on meil konkurents liiga suur. Kai Realo on öelnud, et see on põhjus, miks meil hinnad nii kõrged on.

Mina arvan, et mida rohkem konkurentsi, seda parem. Kui me hakkaksime sunniviisiliselt kedagi sundima koonduma või ühinema või riigi poolt ütleme, et kuulge, meil on liiga palju tegijaid, siis see oleks ikka vastupidine vaba konkurentsi eesmärgile.

Ma arvan, et me peame olema ikkagi õnnelikud, et meil on niivõrd palju tegijaid jaeturul. Tõesti, konkurentsiameti ajast, mäletan, et teistes liikmesriikides oli alatasa probleem see, et jaeturul on väga suured tegijad, duopolid - see on see, kui kaks suurt ettevõtet domineerivad. Meil Eestis täna konkurents on, selles suhtes peaks kindlasti õnnelik olema. Kui meil seda ka ei oleks täna, siis ma arvan, meil oleksid veel kallimad hinnad.

Kui konkurents toimib jaekaubanduses, miks siis ikkagi meie ostukorv nii kallis on?

Siin on mitmesugused põhjused. Üks on sisendhindade tõus. Teine on käibemaksutõus - meil teatavasti toiduainetel on ju Euroopa Liidu üks kallimaid käibemakse; meil ei ole käibemaksu erisusi. Ja kolmandaks kindlasti mingil määral loeb ka mastaap. See tähendab, et midagi teha ei ole: kui taga on 100 miljonit inimest, on üks turg; kui paneme Balti turu kokku, on taga võib-olla mingi viis-kuus miljonit inimest, siis on absoluutselt teine turg. Nagu ma enne ka elektrituru puhul tõin sellise hea näite, et midagi teha ei ole, mida suurem turg, seda efektiivsem, mida väiksem turg, seda ebaefektiivsem.

Poliitikud valitsuses vaidlevad sõltuvalt maailmavaatest, kas peaks toiduainete käibemaksu alandama või ei, et kas see alandamine jõuaks lõpptarbijani või jääks ikkagi kõik kaupmehe taskusse. Kumba leeri teie kuulute?

Mina arvan, et ta ikkagi mõjutaks ja miks ta mõjutab, on see, et meil on päris hea konkurents. Kui me vaatame näiteks Lidlit, mis ju uue ketina väga agressiivselt meie turule laieneb, mis on tegelikult väga positiivne märk. See tähendab, et ta näeb meie turul potentsiaali. Paar päeva tagasi oli uudis, et Rimi müüdi maha. Oli ka selline uudis, et nüüd võiks meile tulla võib-olla mingi uuem, isegi odavam kett.

Kuna meil on ikkagi hea konkurentsiolukord, siis ma pigem kalduks sinna, et kui me käibemaksu alandaksime, siis see võiks ikkagi üle kanduda ka mingil määral tarbijale.

Näha oli, et kui Lidl tuli, siis ikkagi hakkasid ka teised oma hindu korrigeerima. Samamoodi pensionifondide turul, et kui Tuleva tuli, siis ikkagi vahendustasud läksid madalamaks.

Lidl on väga hea näide. Kui ikkagi sisend kaupmehel väheneb, siis mina küll arvan, et Eesti heas konkurentsiolukorras ta kannab selle lõpptarbijale üle.

Sel aastal jaanuar algas sellega, et inimestel vererõhk tõusis, kui Telia hakkas saatma kirju, et oleme nüüd tõstnud teie sidepaketi kiirust ja ka hinda, aga kui inimene ei soovinud juurde maksta, siis ta pidi ise sellest loobuma. Selle asemel, et küsida, kas te soovite kiiremat ja kallimat paketti, pandi see niimoodi vaikimisi. Siis tuli laiem arutelu, kus teised telekomid ütlesid, et me pakuks küll odavamat teenust, aga oleme seotud Telia taristuga, kes siis müüb neile kaabliteenust. Kui heaks teie telekomituru konkurentsisituatsiooni hindate?

Ma väga halvaks seda ei pea. Kui me võtame kõigepealt mobiilse sideturu, mis tänapäeval on ikkagi päris hästi arenenud, siis siin peaks muidugi olema üpris õnnelik, et väikese riigi kohta meil on tegemist täna kolme suure konkureeriva tegijaga - Telia, Tele2 ja Elisa.

Kui me taas võrdleme ennast mõne teise riigiga, siis see konkurents väikse riigi kohta meil väga halb ei ole - meil on kolme vahel valida. Kui nüanssidesse minna, siis loomulikult selline Telia-poolne käitumine, kus tarbijalt küsimata vahetatakse ära pakett, on juba tarbijaeetika küsimus ja siin peaks muidugi tarbijakaitseamet väga tugevalt sekkuma. Sellist asja tarbija suhtes ikkagi teha ei saa, et ma automaatselt tal paketi ära vahetan. Tarbija käest tuleb alati küsida. See on tarbijaõiguste riivamine.

Teine, mis puudutab Telia magistraalsidevõrkusid ja fikssidevõrkusid, siis loomulikult võiks eeldada, et regulatsioon võiks olla tugevam. Ja kui teised telekomid ikkagi kaebavad, et neil on probleem juurdepääsuga fikseeritud võrgule, siis jah, see on koht, kus kindlasti telekomiregulaator saaks Eestis vast rohkem midagi ära teha.

Meil on olukord, kus Eesti tarbijad maksavad ju tegelikult interneti eest kõrgemat hinda kui naaberriikides ja saame tegelikult ju aeglasemat internetti. Siin ikkagi kurnatakse seda tarbijat rohkem kui teistes riikides.

Konkurentsiameti ajal sai neid võrdluseid tehtud ja ma mäletan, et oli küll ka konkurentsiameti mure, et võiks olla ikkagi tugevam hinnaregulatsioon magistraalsideteenustel. See tähendab, et kui Telia käes on ikkagi väga tugev positsioon just nimelt selle fiksteenuse osutamisel ja teistel telekomiettevõtetel, konkurentidel on probleem, siis jah, sellega peaks kindlasti rohkem tegelema.

Telia teenis 2023. aastal Eesti turult 63 miljonit eurot kasumit ja samal ajal hinnatõuse põhjendati, et meil on vaja investeeringuid teha. Tegelikult kasum viidi Eestist välja, aga investeeringuteks võeti laenu, ja siis aetakse natuke nagu tarbijatele purusilma.

Ütleks veelkord, et kindlasti tuleks regulatsiooni rohkem rakendada. Selleks, et telekomifirmasid rohkem analüüsida, tuleks kindlasti vaadata laiemalt Telia tegevust. Kui me taas vaatame kahte suurt majandust, üks on Euroopa Liit ja teine Ameerika Ühendriigid, siis meil Euroopa Liidus telekomis on ettevõtete arv, kes tõsiselt tegelevad, ikkagi palju-palju suurem kui Ameerika Ühendriikides. Meil on ju ikkagi veel eraldi liikmesriikide kaupa jäänud telekomiettevõtteid. Kui me vaatame selle niši alt, et kas meil turul tegijaid on üldse Euroopa Liidus ja Eestis, siis selles suhtes ma väga murelik ei ole. Meil ikkagi neid tegijaid on ja potentsiaalsele konkurentsile kindlasti ka kohta on.

Neid valdkondi, kus konkurentsisituatsioon on küsitav, on ju veel. Pikalt pusisite omal ajal kütusefirmadega, et aru saada, on seal siis nüüd võimalik kartell või ei ole, aga tegelikult on ju olukord endine, et postist posti need hinnad on identsed ja kui muutuvad, siis murdosa sekundi jooksul. On teil süda rahul, usute, et seal on aus konkurents?

Ma usun pigem, et seal on aus konkurents, loomulikult ma ei ole selgeltnägija, ma ei ole täna konkurentsiametis, kindlasti nendel on palju rohkem informatsiooni, aga omal ajal sai selle valdkonnaga päris palju tegeletud ja veelkord, kui vaadata Eesti väiksele turule otsa, õnneks meil tegijaid on. See tähendab, et meil jaemüüjate vahel konkurents on, teiseks, kui küsida minu käest, et kas nad istuvad kuskil laua taga ja sõlmivad hinnakokkuleppeid, ma arvan, et pigem mitte. Ma arvan, et see ajastu on ikkagi suuremate ettevõtete vahelises konkurentsis, Euroopa ja maailma kontekstis või ütleme, arenenud maailma kontekstis läbi, kus tõesti istutakse laua taha, sõlmitakse kokkuleppeid, fikseeritakse hinda. Arvan, et selle risk on väga-väga väike.

Ka konkurentsiamet ju pool aastat tagasi avalikustas päris ilusa analüüsi vedelkütuseturul. Mäletan, et kui mina olin peadirektor, siis me ka seda analüüsisime. Ega selle turu eripära ja paratamatus ongi see, et kõik vaatavad üksteise hind. Ja niipea, kui üks proovib tõsta, siis tavaliselt käib kassi-hiiremäng - kas teised tulevad järele või ei tule, üks langetab taas - selline kassi-hiiremäng, et mina arvan, et siin mingisugust head rohtu ei ole.

On välja pakutud, et teeme mingisuguse äpi, teeme portaali, hakkame jälgima, anname tarbijale infot, ma arvan, et see ei aita absoluutselt midagi. Kui me vaatame ka teiste riikide kogemust ja ma mäletan ka konkurentsiametite kohtumisel oli see alati teemaks, et tõesti kütusehinnad käivad ühte kätt, tarbija ei ole rahul, aga mina arvan, et siin on tegemist paratamatusega ja ega me ei saa ju tegelikult ka müüjatel ära keelata üksteise hindu vaadata, mis on keelatud.

Konkurentsiõiguse järgi hindu fikseerida ei tohi, kokku ei tohi leppida, turgu ei tohi jagada. Seda, kui käiakse üksteise hindu vaatamas, ära keelata ka ei saaks, siis me hakkame juba vabaturgu pärssima. Nii et ka täna, kui ma vaatan, ei ole ma kütuseturu osas väga murelik, meil konkurents on õnneks olemas. Ja võtke seda kui paratamatust, et nad ühes taktis hindu muudavad.

Kuidas te seda kindlaks tegite, mismoodi see käib, et seal ei ole kartelli taga?

Kui mina olin konkurentsiametis, meil oli hea koostöö politseiga, kuna tol ajal ja tegelikult ka tänase seaduse alusel on ju kartell veel kriminaalkuritegu, siis loomulikult me tegime koostööd, jälgisime turgu, rääkisime turuosalistega, viisime läbi monitooringuid, intervjueerisime ja selle tulemusena võin küll öelda, et risk kartelliks kütusemüüjate vahel on väike.

Teine turg, kuhu sõrgkangi üritati taha saada, oli apteegiturg. Apteegireform vist väga hästi ei õnnestunud?

Jah, apteegireformi kohta julgen küll öelda, et see on täiesti läbikukkunud ja kui me vaatame eesmärki, et viia apteeker lähemale patsiendile, teha apteekrist midagi perearstikeskuse moodi, siis see seda küll ei ole õnnestunud saavutada. Minu arvates juba see lähenemine, et keelame apteegi omamise suurematel ettevõtetel, suurematel gruppidel, et sunnime nad minu hinnangul tagasi keskaegsesse tsunftiajastusse, kus apteegiomanik on apteeker, ma ei tea...

Vanasti olid meil ju rätsepad ja sadulsepad, igaüks istus oma kontoris, oma töökojas, tegi vaikselt tööd, mis selle kaasa ju tõi keskajal oli ebaefektiivsus ja nii edasi. Nii et ma arvan, et apteegiturgu ei ole õnnestunud korrastada ja see reform, mis läbi viidi, et apteeker peab olema apteegi omanik, on tegelikult ebaõnnestunud.

Nii et seda ei peaks üritama?

Seda ei peaks. Kui minu soovitada oleks, siis mina vaataks sinnapoole ja teeksin apteegi jaeturu vabaks. See tähendab seda, et loomulikult, mida me peame nulltolerentsiga tagama, on see, et meil on ravimikvaliteet tagatud, et meil ei oleks võltsravimeid, et meil oleks loomulikult igas apteegis haridusega inimene, kes meile müüb. Tal peab olema vastav kvalifikatsioon, kvaliteedinõuded, kõik peavad olema täidetud, siin peab olema nulltolerants.

Samas majanduslikult ma ei näe küll mitte mingisugust põhjust ja vajadust apteekide reguleerimiseks. Meil võiks olla vabadus apteeki asutada, kui ettevõte vastab vastavatele kvaliteeditingimustele, ja me ei peaks küll mingisuguseid omandipiiranguid siin sättima. Ma arvan, et kui selline reform ära teha, siis see kindlasti minu hinnangul aitaks kaasa apteegituru parandamisele.

Tegelikult ju ei muutunud mitte midagi, tehti küll paberi peal ringi, need apteekrid vormistati omanikeks, aga need on ju kõik näilised.

Ma küll ei ole viimaste aastate jooksul seda statistikat vaadanud, ma arvan, et selle statistika võib olla kuskilt kätte saaks, aga selles suhtes täiesti nõus, et olukord on täpselt samasugune, nagu ta oli enne reformi läbiviimist.

On üks teine turg, kinoturg, kus on ka toimunud põhimõtteliselt samasugune koondumine nagu apteegiturul, isegi omanik on sama. Meil on sisuliselt kinomonopol välja kujunenud.

Jah, kinoturul on meil sisuliselt kinomonopol välja kujunenud, aga kui me nüüd neid kaht turgu võrdleme, kinoturgu või apteegiturgu või ravimiturgu, siis olulisus tavainimese jaoks on ikkagi väga-väga suure vahega. Apteegist ostetavad ravimid on ju inimesele igapäevaselt vajalikud asjad, väga paljud inimesed ei saakski elada ja kui nad ei saa neid ravimeid kätte ja kui need ravimid on ebamõistliku hinnaga, siis need mõjuvad otse rahakotile.

Kino on tore ja kinos mulle ka väga meeldib käia, tahaks, et kinopilet oleks soodsam, aga kui me neid kahte turge võrdleme, siis loomulikult apteegiturg on A ja O ja kino on selline... Ma ei tea, kas ma nüüd õigesti ütlen, aga pigem nišimeelelahutusturg, mis loomulikult tarbijale nii suurt mõju ei avalda. Ma peast ei oska öelda, kui suur on kinoturu, käive, võib olla mõnikümmend miljonit või 10 miljonit, tõesti peast ei oska öelda. Apteegiturul on meil ikkagi sajad miljonid, siin seda võrdlusmärki kahtlemata panna ei saa.

Ja kui me üldse kinoturgu vaatame, kuna ta on selline spetsiifiline nišiturg, siis väiksel turul nagu Eesti on see ka mingil määral paratamatus, et siin see monopoliseerimine ja ühe ettevõtte kätte koondumine on toimunud. Kui me võrdleme taas neid kaht, siis kino võib igaüks asutada täna, meil ei ole ju mitte mingisuguseid piiranguid. Kui meil tuleks Eestisse näiteks mõni ettevõte, kes tahab hakata filme näitama, mis tal vaja on: tal on põhimõtteliselt vaja leida vajalik saal, teha võib-olla seal investeeringud, hakata filme näitama ja ega keegi ju ei küsi tema käest näiteks seda, kas see kino peaks olema operaatori oma või kas see peaks olema filminäitaja oma, selles suhtes vaba turumajandus.

Ja kui me veelkord tuleme kinoturu juurde tagasi, siis ma arvan, et kuna tegemist on üpris väikese nišitootega, siis Eesti tingimustes tundub, et on paratamatus, et meil ei ole korralikku konkurentsi tekkinud. Ta on lihtsalt ära kadunud ja mida konkurentsiamet siin teha saab või mida riik siin teha saab - riik saaks põhimõtteliselt ju koondumise ära keelata, aga koondumise ärakeelamisel või koondumise lubamisel, eelkõige ärakeelamisel on jällegi teistsugune efekt, et kui keegi tõesti mingit bisnesit enam absoluutselt teha ei taha, võtame siin kas või sellise näite, kus Forum Cinemas tahtis oma tegevuse ära lõpetada ja tal ei olnud ühtegi teist potentsiaalset ostjat, sellisel juhul ongi ju kaks võimalust. Üks on see, et ta paneb pillid kotti, lõpetab oma tegevuse ära, millest tegelikult tarbija mitte mingisugust kasu ei saa, või teine võimalus on siis see, et konkurent ostab ta üle.

Kui me räägime, et riik keelab mingisugused ühinemised, koondumised, siis siin on ka alati kaks aspekti. Koondumise keelamine võib olla õige otsus, mis tähendab, et konkurents säilib, ja teistpidi võib väga vabalt juhtuda ka selline asi, et keelame ära koondumise ja üks ettevõte, kes koonduda tahtis, paneb oma pillid kotti.

Siin hea näide on ju Eesti Post, Express Post, nad on kaks korda üritanud koonduda. Ma mäletan, kui mina olin peadirektor, sellest on vist juba üle 10 aasta, kui me keelasime koondumise, siis ta läks õnneks. See tähendab, et Eesti Post peab jätkama tegevust ja Express Post jätkas tegevust. Nüüd oli teine katse koondumisel minu teada vist kaks-kolm aastat tagasi. Konkurentsiamet keelas selle taas ära ja tulemuseks oli see, et Express Post lõpetas tegevuse. Nii et kui me vaatame veelkord vaba turumajanduse võludele otsa, siis ega siin on väga raske mingeid superhäid lahendusi leida.

Ja kui me veelkord kinoturule otsa vaatame, mingit takistust ei ole, aga kahjuks ei ole ka konkurentsi tekkinud. Nii et põhjus võib ikkagi olla selles, et turg on liiga väike, et konkurente meelitada.

Kui keegi üritaks uut kino alustada, siis monopolist lööb korraks hinnad alla dumpinguga ja ongi välja suitsutatud see uus katsetaja.

Jah, turumajandus ongi selline must kast, et me sisendit teame, väljundit teame, aga protsesse, mis seal sees toimuvad, lõplikult kirjeldada ei oska ja ega kino hinnas ongi see, et ega teatud määral hinnapressinguga või hinnasurvega mõjub ju ka monopolistile hirm, et kui ma hinnad ikka päris hulluks ajan, siis inimene ei tule kinno või siis tuleb keegi tugev konkurent ja hakkab tõsiselt minu vastu töötama.

Selline mehhanism kahtlemata toimib ka juhul, kui meil ei ole tegemist loomuliku monopoliga, kus absoluutselt mingit konkurentsi iial teha ei saa. Kui meil lihtsalt on selline kinoolukord või kinoturu olukord, siis loomulikult see teadmine, et kui ma lähen homme oma hindadega päris hulluks, siis tuleb keegi konkurent, mingit hinnasurvet ikkagi avaldab.

Põhjus, miks ma kinoturu kohe siia apteegituru külge pookisin, oli tegelikult selles, et ka kinoturul on samasugune vertikaalne omandivorm nagu apteegiturul ehk et selliste keeruliste seoste kaudu on ju tegelikult paljud filmitootjad kui -levitajad seotud filminäitajaga. Indrek Kasela, kes on väikese sõltumatu Sõpruse kino omanik, tegi ettepaneku, et tegelikult võiks olla samasugused reeglid nagu apteegiturul, et ei tohi omada kogu seda vertikaali. Samas ilmselt läheks sellega samamoodi nagu apteegireformiga ehk need skeemid kaoksid veel rohkem maa alla.

Karta võib ja teine asi on see, et ma arvan, et meil oleks tegemist ikkagi väga selge ülereguleerimisega. Veelkord, kui me vaatame, kinoturg ei ole see A ja O, number üks, teiseks ta ei ole nii väga suur turg ja kui me hakkaksime seal tegema mingeid täiendavaid regulatsioone, nii nagu meil energeetikas on, et keelame näiteks võrguettevõtjal omada tootmist, kui me kinos teeksime midagi sama, et hakkasime seaduse raames eraldi äriühingutesse eraldi omanike juurde viima filminäitamist, filmilevitamist, siis see on absoluutne ülereguleerimine ja ei anna meile mitte mingisugust tulemust.

Samamoodi on meil ju filmilevitamise osas ikkagi vaba turg, põhimõtteliselt igaüks võib levitada. Jah, ma tean, et see probleem on, et kui on tegemist Ameerika, ütleme Hollywoodi või suurte kinostuudiotega, ega nad tõesti ei taha kolme-nelja-viie ettevõttega Eestis läbi rääkida, nad leiavad siin endale ühe vahendaja selle kaudu tegutsevad.

See ongi teatud määral ikkagi väikse turu paratamatus, et ameeriklased ei tule ju iial siia ja ei hakka kolmele-neljale paralleelselt neid filme levitama, nemad leiavad ühe ettevõtte Eestis ja selle kaudu tegutsevad.

Kui nüüd selle kinomaailma juurest samm kõrvale astuda ja filosoofiliselt, üldiselt hinnata, siis kui palju peaks riik konkurentsi sekkuma ja reguleerima ja kui palju laskma sellel turumajandusel isetekkeliselt toimetada?

Ma arvan ikkagi, et mida vähem reguleerida, seda parem. Mida me peame reguleerima, on see, kus konkurents ei toimi, ja mida loomulikult reguleerima peab, on kõik monopolid, võtame siin elektrivõrgud, gaasivõrgud, sidevõrgud. Seal, kus monopoli ei ole, vesi näiteks on selline supermonopol, kus mingisugust konkurentsi ei ole, loomulikult peab meil olema tugev korralik hinnaregulatsioon, siin peab riik silma peal hoidma, et monopol liigselt ei teeniks. Kus vähegi võimalik, seal me peaksime andma jõudu selleks, et oleks vaba konkurents ja et ettevõtted saaksid vabal turul konkureerida. See on ikkagi see, mis meil kokkuvõttes majanduskasvu peaks tooma.

Eesti on viimane riik Euroopa Liidus, mis ei ole uut konkurentsidirektiivi veel üle võtnud. Kuigi see direktiiv tuli ülevõtmiseks juba kaheksa aastat tagasi välja, siis meil võttis aastaid, et see üldse riigikokkugi jõuaks. Aasta tagasi toimus viimaks esimene lugemine, aga see endiselt toppab. Mismoodi see konkurentsidirektiiv üldse saaks meie konkurentsiolukorda ja konkurentsiameti võimalusi sekkuda parandada?

Loomulikult see asi tuleb ära teha, sellepärast, et mäletan, kui Eesti oli eesistuja, kaheksa aastat tagasi ja oli juba enam-vähem kokku lepitud, millise näoga see uus direktiiv tuleb ja me ei ole suutnud tõesti kaheksa aastat seda vastu võtta, see loomulikult pärsib, takistab konkurentsiameti tegevust.

Kui ikkagi korralikku seadust ei ole, kui me Euroopa Liidu direktiivi ei täida, me ei saa teha ei ühtmoodi ega teistmoodi, loomulikult see nõrgestab konkurentsiametit. Minu soovitus oleks lõpetada ära lõpmatud õigusfilosoofilised diskussioonid. Täna on tõesti lõpmatult vaieldud, kas ta peaks olema väärteomenetlus, kas ta peaks olema haldusmenetlus, kas peab olema enesesüüstamine või ei pea. Minu soovitus oleks küll see, et justiitsminister [Liisa-Ly] Pakosta on teinud ettepaneku - nõus, minu arvates tuleks see vastu võtta. On mõttetu jätkata järgmised kolm-neli aastat filosoofilist õiguspoliitilist vaidlust, mis ta olema peab. Teeme selle ära, lähme sellega edasi. Kõige tähtsam, et me saaksime ükskord korraliku seaduse.

Mis võimalused see seadus avab?

Ega ta Eestit väga palju selles suhtes ei muuda. Mis meil peamine muudatus on, on see, et kui varasemalt oli kartellide avastamine kriminaalmenetluses, siis nüüd tuleks see dekriminaliseerida. See on Euroopa Liidu poolt tehtud otsus, selle me oleme Euroopas ühiselt kokku leppinud. Minu hinnang on see, et kas ta nüüd kartellidevastases võitluses meile midagi juurde annab, pigem ta isegi pärsib, sest kui varasemalt kartell oli kriminaalasi, siis hirm või oht jääda kriminaalmenetluse hammaste vahele juba päris palju ohjeldas. Nii et selles suhtes arvan, et väga palju midagi oluliselt paremaks ei lähe.

See on selline Euroopa Liidu filosoofia, et me peame olema majanduses toimuvate konkurentsiasjade rikkumise osas pigem leebemad. Sellepärast me olemegi Euroopa Liidus kokku leppinud sellises lähenemises, kus kedagi vangi ei panda, kedagi kriminaalkorras ei karistata, aga ettevõtted peaksid saama väga suured rahatrahvid. Kui küsida minu käest, ütlen niimoodi, et tulevikku on raske ennustada, kas need suured rahatrahvid kartellide osas midagi paremaks teevad, ei ole sada protsenti kindel.

Aga veelkord, see on Euroopa ühine otsus. Teiseks, mis puudutab monopolide ohjeldamist, konkurentsis on ju kaks asja: üks on kartellide ohjeldamine, teine monopolide ohjeldamine. Siin ma küll loodan, et peaks konkurentsiamet jõudu juurde saama, kuna senised trahvid, mida sai teha turgu valitseva seisundi kuritarvitamise eest, olid tõesti häbiväärselt madalad.

Kui nüüd konkurentsiamet saab ikkagi õiguse kas otse ise trahvida või kohtu kaudu trahvida ja see trahv on 10 protsenti ettevõtte käibest, siis arvan, et konkurentsiamet peaks küll saama endale tugevamad tööriistad. Me just ju rääkisime võimalikust monopoolsest või halvast konkurentsiseisust või halvast regulatsioonist sidevaldkonnas või räägime mingitest muudest valdkondadest, kus on turgu valitseva või monopoolse seisundi kuritarvitamine, siis selles valdkonnas peaks küll konkurentsiamet jõudu juurde saama.

Aga veelkord, minu soovitus on see, et lõpetage see lõpmatu põnev juristide õigusfilosoofilise vaidlus, Eestile see küll mitte midagi kaasa ei too. Võiks panna täna punkti ja öelda, et jah, teeme selle ära.

Millised vaidlused või võitlused jäid selle tõttu teie ajal viljatuks, et lihtsalt ei olnud piisavalt jõudu konkurentsiametil?

Mis jäi kindlasti viljatuks, oli see, kui Euroopa Liidu tasandil võeti vastu otsus dekriminaliseerimiseks ja kuna meil on ju veel tänaseni konkurentsiseaduses kartellid, on kriminaalkuriteod ja teatavasti kriminaalkuritegude uurimist juhib prokuratuur, siis loomulikult nii prokuratuuril ja ka iseenesest konkurentsiametil läks punane tuli põlema, et milleks me teeme kriminaalasju, kui nad homme dekriminaliseeritakse.

See on kindlasti olnud üks asi, mis on väga tugevalt pärssinud konkurentsiameti tegevust, justnimelt see teadmatus, et me ei tea, mis tuleb järgmises seaduses ja see teadmatus on tõesti olnud seitse-kaheksa aastat, kus ei ole suudetud kahjuks direktiivi vastu võtta, nii et see on väga-väga palju pärssinud. Teine asi on ka, nagu ma monopolide kohta ütlesin, et kui oleks saanud kiiremini seaduse vastu võtta ja oleks saanud tõesti hakata paremini monopole ohjeldama, siis ilmselt oleks olnud konkurentsiamet ka teatud määral tõhusam.

Jäi teil midagi kripeldama ka oma sellest valitsemisajast konkurentsiametis, et vot selle asja oleks tahtnud korda saada, aga ei õnnestunud?

Kui me laialt vaatame, ei. Ma arvan, et enamik suuremaid asju sai ikkagi ära tehtud, ütlen veelkord, et mis tõesti kripeldama jäi, oli konkurentsiseadus. Konkurentsiametil oli selle seaduse väljatöötamisel teatud roll, aga loomulikult peamine roll oli justiitsministeeriumil, kes seda teeb. Võib-olla natukene kripeldama jääb see, et kui see aken oli, kui direktiiv vastu võeti, kui konkurentsiamet oleks võib-olla väga julgelt läinud ja öelnud, et kuulge, me kirjutame ise mingisuguse seaduseelnõu valmis - see on muidugi halb õiguslik tava, tegelikult järelevalvaja ei tohi ise seadusi kirjutada -, kui me oleksime selle valmis kirjutanud ja õigel hetkel laua peale pannud, võib-olla oleks ta vastu võetud, aga see on jällegi oleks.

Milliseid töövõite te saate esile tuua, kus tunnete, et siin konkurentsiamet suutis jala maha panna ja saavutada mingi muutuse?

Kindlasti üks suur töövõit oli Tallinna Vee hinnavaidlus.

Siiani ei ole tarbijad seda tagasi saanud.

Jah, tarbijad ei ole seda omal ajal liigselt võetud raha tagasi saanud, aga vähemalt hind langes ja hind läks õiglaseks. Arvan, et see oli väga selge sõnum monopolide ohjeldamisel, kus tõesti ligi 10 aastat käidi kohtus, käidi välja Eesti riigikohtu lahendini, käidi välja rahvusvahelise arbitraaži lahendini. See kindlasti andis monopolide ohjeldamises väga-väga palju jõudu juurde.

Ja teine, kui me võtame taaskord kartellinduse, siis ütleks küll, et eriti üks kümme aastat tagasi, kui kartellide, kuidas öelda, uurimine efektiivsemalt käis, siis sai antud turule päris tugev signaal, et kuulge, kartelle ei ole mõtet teha, vahelejäämise oht on olemas ja see kindlasti üldist majandusolukorda parandas.

Mida teha selleks, et tarbijad saaksid oma ülemakstud summad vee-ettevõttelt tagasi?

Ega siin mingit head lahendust ei ole. See on puhas juriidiline lahendus, kus tarbija peab paratamatult kohtus käima, peab need asjad läbi arutama. Tuleviku mõttes, mida võiks mõelda, et tulevikus selliseid asju ei juhtuks, võib-olla võiks tarbijanõuete koondamise teha mingi seadusliku muudatusega lihtsamaks, et kui monopol on liigselt teeninud, siis tarbijatel on lihtsam koondada nõudeid monopoli vastu ja minna kohtusse neid summasid hagema.

Ega muud lahendit meil ei ole, me elame ju ikkagi õigusmaailmas, meil on õiguskord riigis ja seda, et keegi nüüd otse läheb, ütleb isegi monopolile, et kuule, maksa tarbijale tagasi, seda me ei saa teha, siis me paneme oma õigusriigi alused jälle küsimärgi alla. Aga selline kollektiivne nõuete kogumine, riik võiks siin appi tulla nende kogumisel, võib-olla riik võiks ka tarbijaid rohkem nõustada, siis seda saaks kindlasti ära teha.

Mis ka konkurentsiameti ajast on meelde jäänud, mis on Eestis tegelikult puudu, on vabatahtlik tarbijakaitse. Ja tarbijakaitse kui selline on Eestis tõesti nõrk. Võib-olla mida võiks teha, on see, et vabatahtlikku tarbijakaitset järele aidata või siis ka tänasele tarbijakaitseametile anda pisut rohkem jõudu juurde, et tarbijate nõudeid hageda, selle peale võiks mõelda.

Kui ma täna vaatan erinevaid diskussioone ja seadusemuudatusi või eelnõusid, mida arutatakse, siis kahjuks Eestis tugev tarbijakaitsepositsioon on puudu. Kas me vaatame telekomi või energeetikat või mingisugust muud valdkonda, kui kas või lugeda eelnõudest läbi, kes on kommenteerinud, kes on midagi rääkinud, kes on tugevad laua taga, siis kahjuks tarbija on täna väga nõrgalt esindatud.

Kui Evelin Pärn-Lee kolm aastat tagasi konkurentsiameti uueks juhiks sai, siis ta pidas oluliseks, et konkurentsiamet peab olema jõulisem ja rohkem töövõite saavutama, lahendama neid olukordi, mis tükk aega olid seisnud. Nüüd, kui kolm aastat on möödas, väga palju muutusi me näinud ei ole. Kuidas te hindate, kas teie järeltulija on oma plaane saanud realiseerida?

Ma arvan, et järeltulija on täna raskes olukorras, sest tal ei ole õiget seadust. Kui kolm aastat tagasi oleks juba konkurentsiseadus vastu võetud ja tal oleks täna täielik selgus, mida teha, oleks ära otsustatud, kuidas kartelle menetleda, kuidas turgu valitsevate monopolidega tegeleda, oleks tal kindlasti palju kergem. Teda on kindlasti täna pärssinud see, et tal õiget seadust ei ole.

Üks teema on meil veel, mis puudutab Eesti ja nüüd siis juba laiemalt Euroopa Liidu konkurentsivõimet. USA-st tuleb iga päev uudiseid, millised naabrid ja turud on uute tollide alla pandud, kuidas see Euroopa Liidu konkurentsivõimet kujundab ja muudab?

Ega ta hästi ei muuda, sest igasugune tollimaksude panemine ju pärsib ülemaailmset vaba konkurentsi ja teatavasti on vaba konkurents see, mis on suunanud kogu meie majanduse ja maailma majanduse tugevatesse majandusarengu rööbastesse. Nii et selles suhtes, eriti, kui vaatame tollimakse sisuliselt liitlaste vahel, näiteks, mis on eriti kummaline vaadata, Ameerika Ühendriigid versus Kanada - absoluutselt liitlased ja nüüd täielik tollisõda - ma arvan, et see küll kuhugi kaugele hästi ei vii.

Ja teine, kui me vaatame ka potentsiaalset tollimaksude sõda Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel, siis see ka kahtlemata kummalegi poolele rikkust juurde ei too. Mis ikkagi on see, mis meie majandust edasi aitab, on vabaturumajandus, vabakaubandus. Võib-olla siin tuleb tõesti vaadata natuke teistsuguse pilguga, kui näiteks Ameerika Ühendriigid tahavad vähendada sõltuvust riikidest nagu Hiina või Venemaa, mis on täielik paariariik, või mingitest teistest autokraatlikest režiimidest - jah, nõus, võib olla seal on tõesti pikemalt tollipoliitikal mõte, et arendada vaba demokraatlikku maailmakaubandust ja majandust, aga veel kord, võimalikud tollitariifid vaba maailma riikide, Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel, on minu arvates küll täiesti nonsens ja mitte millegi juurde ei aita.

On selline protektsionistlik poliitika varem mõnele riigile kasu ka toonud?

See on väga keeruline makromajanduslik küsimus. Ma arvan, et ei ole. Võtame kas või väga hea näite, Euroopa Liit - kui me vaatame senise Eesti arengut ja meie rikkuse allikat ja üldse, miks me oleme jõudnud tänasele arengutasemele, siis selle aluseks on ikkagi vabaturg, kaupade, teenuste, inimeste, kapitali vaba liikumine ja Euroopa Liit on meile väga-väga suur väärtus ja vabaturg on tegelikult see, mis meid rikkaks teeb.

Loomulikult ameeriklaste ootusmõte on see, et meil on juba niivõrd suur turumass, et kui me hakkamegi seda rohkem isoleerima, siis midagi sellega ei juhtu. Ma kipun selles kahtlema. Ma arvan, et see midagi kasulikku kaasa ei too, aga mis on ikkagi hea näide, on Euroopa Liidu ühisturg, mis toimib ja mis meile rikkust teeb ja kui me tuleme minu lemmikteema, energeetika, elektri juurde tagasi, siis ju halb, negatiivne näide ongi see, miks meil täna elektri hind on kallis, et meie elekter ehk kaup ei liigu vabalt Eesti ja Soome vahel. Nii et siin on väga hea õpikunäide. Kui meil täna Eesti-Soome vahel ei oleks mingit takistust, elekter vabalt liiguks, siis meil oleks täna kordades odavam hind.

Aga Euroopa Liit jällegi reguleerib ennast konkurentsivõimetuks, reguleerib end üle.

Reguleerime üle. On absoluutselt selge, et me peaksime väga selgelt endale täna peeglisse vaatama. Ülereguleerimine võib viia absoluutselt teistsuguste tulemusteni ja mis on ka tegelikult väga palju murettekitav asi, on riigiabi, taas energeetika. See, mis me oleme ju lõpmatuseni rääkinud ühe või teise energeetikaprojekti toetamisest, see on ju riigiabi, mis tegelikult kaldub väga-väga palju kõrvale vabast konkurentsist ja see on ka üks ülereguleerimise ilming.

Me tahame Euroopa Liidus liigselt üle reguleerida, liigselt riigiabi anda, siin tuleks küll endale peeglisse vaadata ja Eesti, miks mitte, võiks siin üks hea näide olla.

Kuidas me seda saame teha ülejäänud Euroopa Liidust eraldi, me oleme ju üks ühendatud anumate süsteem?

Ma arvan, et me peaksime oma häält Euroopa Liidus kõvemalt näitama ja teine, mida me ka teha saame, on see, et kui me kas või vaatame Eesti enda majanduspoliitikat, siis kõiki direktiive saaks ilmselt võtta pisut mõistuslikumalt vastu. Ükstapuha, millist direktiivi me vaatame, ei ole direktiiv otsekohalduv, direktiiv ei käsi meid, direktiiv lihtsalt ütleb, et seal sisse toodud mõisted, terminid, suunised tuleb meie siseriiklikusse seadusesse kirjutada ja siin võiks küll meil rohkem loomingulisust olla. Siin ei ole vaja kirjutada direktiivide teksti üks-ühele maha, mida me tihti teeme siin.

Me paneme veel kraadi kangemaks ka.

Ja paneme veel kraadi kangemaks ka. Ma ütleks, et siin on Eestil küll väga väga palju manööverdamist ja väga palju võimalust ise ära teha ja meie majandus ka vähem reguleerida.

Nüüd ma palun teil lõpetuseks olla ennustaja rollis, vaadata tulevikku. Kui me keerame aega näiteks viis, võib-olla isegi 10 aastat edasi, siis millistes valdkondades läheb meil konkurentsisituatsioon paremaks, elu tarbija rahakotile soodsamaks ja millistes valdkondades võib juhtuda nii, et me näeme veelgi enam monopoliseerumist või hinnad lähevad veel rohkem üles?

Raske on elu ennustada, aga arvan, et kus meil elu peaks minema paremaks, on see, kus me saame digitaliseerimist ja tehisintellekti paremini rakendada ja kui me võtame erinevad tootmisvaldkonnad, kus me saaksime rohkem roboteid rakendada, rohkem digitaliseerimist, rohkem tehisintellekti, nendes kõikides valdkondades peaks paremaks kindlasti minema.

Mis te prognoosite, mis saab meditsiiniturust? Seal on ka ju erameditsiini pealetung viimaste aastatega olnud üha üha suurem, aga arste meil ikka üks reguleeritud hulk.

Meditsiiniturg, täpselt samamoodi nagu teised turud sõltub, turu suurusest. Midagi teha ei ole, Eesti oma 1,4 miljoni inimesega on väga väike turg. See, et me suudaksime siin mingit efektiivset meditsiiniturgu rakendada, et meil tekiks üleeuroopaline meditsiiniturg, ma väga ei usu, sest meditsiiniturg on ikkagi väga-väga inimese-, keelekeskne, väga lokaalne turg. Ma siin küll ei näe kahjuks võimalust, et võiksin 10 aasta pärast istuda lennukisse, sõita Frankfurti või kuhugi Münchenisse arsti juurde, ma arvan, et see jääb ikkagi lokaalseks turuks.

Ja kuna ta on paratamatult üprispetsiifiline, monopoliseeritud turg, siis see oleks üks koht, kus - ma ei kutsu üles reguleerimisele -, aga siin võib-olla riik peaks natuke teenusehindadele ja majanduslikule poolele rohkem otsa vaatama.

Soomes on juba tekkinud olukord, kus riiklikud haiglad selleks, et arste saada tööle, peavad neid vahendusfirmade kaudu erafirmadest rentima ja rendiarsti töötund maksab rohkem kui palgal oleva arsti töötund, pluss veel rendifirma võtab teist sama palju. On siin ohtu, et me liigume samas suunas, et kui erameditsiin jõuliselt edasi areneb ja kõik eriarstid ja võib-olla ka perearstid on varsti meil erameditsiini palgal, siis meil suurtesse haiglatesse ei jäägi enam kedagi?

Ma nii pessimistlik ei oleks, sest kui me vaatame Eesti turgu, on see väga meditsiini suhtes kontsentreeritud. Meil on kolm suurt haiglaketti: PERH, Tartu Ülikooli kliinikum ja Tallinna haiglad, mis ilmselt mingis perspektiivis ühendatakse. Arvan, et meil jääb kolm tugevat meditsiinikeskust alles ja selline tendents, et erakapital või eraettevõtted kogu meditsiinipersonali kaasa haaraksid, ma küll seda ei usu.

Arvan, mis kindlasti ilmselt toimub, on perearstinduse konsolideerimine. See tähendab seda, et see perearstindus, mis oli algselt mõeldud, et iga perearst omab eraldi kabinetti ja seal tegutseb, ei ole väga perspektiivikas ja siin kahtlemata toimub konsolideerimine suuremate meditsiinikeskuste suunas.