Lähtun jutus Jonathan White'i raamatust tuleviku kui poliitilise idee teemal (Jonathan White, "In the Long Run. The Future as a Political Idea", 2024). Üllitis on tuleviku ajaloost ja sellest, mida see tähendab olevikule.

Kunagi aitas optimism tuleviku osas arendada demokraatiat. Majanduslangus, kliimamuutused ja geopoliitilised pinged tähendavad aga, et tulevikku ei nähta enam demokraatia liitlasena.

Tänapäeva maailmas valitseb White'i arvates lõpumeeleolu. Kõikjal on tunne, et aeg saab otsa. Kliimamuutused tunduvad peatsete ja vältimatutena. Kapitalismi ebavõrdsused näivad olevat kontrolli alt väljunud. Geopoliitiline olukord näib üha ebakindlamana. Tehisaru tundub üha suuremat rolli haaravat koos vajadusega see kontrolli alla saada.

Tuleviku kuvandit mõjutab alati olevik ja see, kuidas me hindame olevikku, on sõltuvuses sellest, mida me ootame tulevikult. Kui inimene mingit tulevikku ei näe, puudub tal soov millegagi olevikus tegeleda. Vahemärkusena võib tuua Venemaa, kus võimude eestvedamisel taasluuakse minevikku, nähes tulevikku lihtsalt kujutlusliku kuldse mineviku säravama uue vormina. Olevikus ilmneb see soovina taasluua minevik ulatuslikuma ja parema variandina.

White märgib, et kui pikaajalist tulevikku ei nähta, ei nähta ka vajadust pikaajalisteks projektideks. Milleks need meile, kui ei pruugi olla aega nende elluviimiseks.

Tunne, et tulevik vajub olevikule peale, ei ole eranditult nüüdisaja nähtus. Ajaloolased on kirjeldanud eelmise sajandi alguse riigitegelaste "ajutisuse klaustrofoobiat" sõja eelõhtul, tunnet, et aeg saab otsa. Tänapäeval on selline ajatunnetus liikunud välispoliitika valdkonnast argipoliitika osaks. Tulevikku usaldatakse üha vähem. Laienenud on hirm, et me võime lähiajal surnud olla, mitte ainult indiviididena, vaid ka tsivilisatsiooni või liigina.

Eelmise sajandi alusel võib öelda, et tulevikunägemused on konfliktiala, kus konkureerivad väga erinevad voolud nagu vabariiklus, sotsialism, liberalism, fašism, militarism ja neoliberalism.

Demokraatiat on muide süüdistatud selles, et see on olemuslikult lühiajalise pilguga. Aluseks on arusaam, et inimesed tahavad kohest rahuldust. Kuid unustatakse, et demokraatia tähendab enamat kui valitsuse poliitikat. Demokraatia lühiajalise haarde arusaam võib tuleneda sellest, et poliitikud näevad tulevikku ühe valitsustsükli ulatuses.

Samal ajal on valitsuste ja vaadete vaheldumine demokraatia tugev külg. Nii tagatakse tulevikule võimalus. Opositsiooniliste vaadetega inimene saab loota, et järgmises valimistsüklis on uus valitsus teine ja enam tema vaadetele vastav.

Minevik ei ole arenguloo jaoks kunagi piisav alus, vaja on kaasata ka tulevikku. Kuigi mineviku tähendust ei maksa alahinnata. Nii mõnedki suhtumised ja nägemused tuginevad meie kollektiivsele mälule minevikus toimunust ja soovist seda kas vältida või korrata.

Suur väljakutse on leida tasakaal tuleviku planeerimise ja sellest tuleneva võimaliku poliitilise kahju vahel. Üks võimalus on eraldada planeerimine ja kujutlusvõime, jättes esimesele lähituleviku ja teisele kaugema ajapiiri. Ehk siis huvid lähitulevikus ja põhimõtted kaugemas nägemuses. Eelmisel sajandil valitses White'i arvates planeerimine nii maailma majanduses kui ka poliitikas koos mitmete tagasilöökidega.

Kui tehnokraadid ja majandusteadlased püüdsid tulevikku ratsionaliseerida ja vasakideoloogid vaatasid tulevikku inspiratsiooni saamiseks, siis futuristid nägid tulevikku kui segaduse allikat. Mõtlemine tulnuks allutada tegevusele ja tunnetele.

Ka fašismi sünd 1920. aastatel oli seotud futurismiga. Benito Mussolini on öelnud, et futurismita ei oleks fašistlikku liikumist olnud. Natside jaoks oli tuleviku tähendus peamiselt strateegiline, kui viis koondada inimesi ühise ürituse nimel. Külma sõja ajal oli tuleviku ennustamine kaetud saladuselooriga. See oli rahvusliku julgeoleku küsimus ja strateegias on ju alati tähtis üllatusmoment.

Salastamisel oli ja on mõju nii demokraatiale kui ka võimule. Salastamine eeldab, et osa ühiskonna liikmeid on pädevamad kui teised. Demokraatia ja salastamise vahel on alati pinge, mida on aga võimalik leevendada, kasutades selleks tulevikku. Ehk demokraatiates on salastamine üldreeglina piiratud ajaliste raamidega, riigisaladustest on enamus mõeldud salajas hoidmiseks ajutisena. Tuleviku ennustamise salajaseks kuulutamine sünnitab ka kahtlusi, et on kaks tulevikku – "nende" ja "meie" oma.

Tuleviku kuvandile on oma pitseri pannud ka tehnoloogia areng. Selle kiirenemine on järjest lühendanud tulevikuvaadete ulatust. Ehk kasvanud on teadmatus tuleviku võimalikest oludest. Ja kui tuleviku kavandamisele kaasatakse tehisaru, tekib uus probleem, otsuste tekke mehhanism võib muutuda arusaamatuks. Inimene peab aga mingi otsuse või plaani või nägemuse omaksvõtmiseks mõistma mitte ainult otsust, vaid ka selleni jõudmise teed ja põhjuseid.

Kui tuleviku planeerimine muutub järjest lühemaajaliseks, jääb kaugem tulevik utoopiate, anti-utoopiate ja düstoopiate pärusmaaks. Ega asjatult ole juba mõnda aega selleteemalise kirjanduse hulk kasvanud.

Tehnoloogiad võimendavad tuleviku individualiseerimist mitmel moel. Algoritmid annavad andmeid, kuid mitte õigustusi või põhjendusi. Inimeste tulevikku võidakse kujundada neile raskelt mõistetaval moel. See võib kaasa tuua sotsiaalse fragmenteerumise koos kasvava personaliseerumisega. Inimene võib hakata teistega liitumise asemel otsima isiklikke lahendusi oma probleemidele ja eirama poliitikas osalemist. Algoritmiline valitsemine võib tähendada käitumise ette ennustamist ja nii-öelda õige käitumise premeerimist.

Kui valitsusel ei ole pikaajalist visiooni, hakkavad kriisid kuhjuma. Tegeletakse valdavalt tulekahjude kustutamisega ühiskonnas. Inimesed võivad hakata eelistama valimiste asemel autokraatlikke liidreid, kellel oleks kaugele ulatuv visioon.

Tulevik ei näi demokraatia jaoks eriti sõbralik oleva, kuid kompass tulevikus navigeerimiseks on endiselt vajalik. Ja vaja oleks rohkem mitte poliitikuid, vaid riigimehi.