Eesti avalikkus on taas pidanud häälestuma kultuurisõdade lainele. Diskussioonid ETV ühe saatelõigu ja rahvusringhäälingu nõukogu juhi väljaütlemiste üle ei taha kuidagi vaibuda. Miks me ikkagi neid teemasid nii kirglikult arutame ning kus peituvad kultuurisõdade juured?

"Kultuurisõda" on üsna hiljuti eesti keelde imporditud anglitsism ingliskeelsest terminist culture war. Tegemist pole tegelikult kõige õnnestunuma eestindusega, sest "kultuur" selles kontekstis ja ingliskeelses maailmas viitab pigem väärtustele ja hoiakutele, mitte kultuurile laiemas tähenduses, nagu me seda Eestis harilikult mõistame. Tabavam tõlge oleks ehk "väärtussõjad".

Mõiste ise pärineb tegelikult juba 19. sajandi Saksamaalt, kus tekkis vastasseis uue, valdavalt ilmaliku Saksa riigi ning katoliku kiriku vahel. Toonase kultuurivõitluse ehk Kulturkampf'i põhisisu oligi, et millist rolli võiks kirik hariduses ja ühiskonnaelus laiemalt mängida.

Läänemaailma hakkasid kultuurisõjad tugevamalt tagasi tulema 1960. aastate lõpul, mil teetähiseks oli turbulentne 1968. aasta oma rohkete tudengiprotestidega. Viimased lõppesid paljudele noortele aktivistidele pettumusega ning sundisid neid kogu vasakpoolset liikumist ümber mõtestama. Seda siis pigem väärtus- ja kultuuripõhises võtmes, distantseerides end klassikalisest marksistlikust klassivõitluse doktriinist.

Laias laastus võib öelda, et läänemaailma kultuurisõdadel on kolm peamist juurpõhjust: väärtusrevolutsioon, globaliseerumine ja neoliberalism.

Kõigepealt väärtusrevolutsioonist ja vastureaktsioonist sellele. Sotsiaalteadlased on täheldanud, et juba alates 1970. aastatest on eriti noorema põlvkonna seas hakanud tasapisi levima niinimetatud postmateriaalsed väärtused. Need rõhutavad sallivust vähemuste ja erinevate elustiilide vastu, aktsepteerivad ühiskonna rassilist ja etnilist kirjusust, tõstavad kilbile demokraatia kvaliteeti ja osalusvõimaluste aspekte ning muretsevad meie planeedi tuleviku ja ökoloogilise elukeskkonna pärast. Teisisõnu, neid võib käsitleda ka liberaalsete ja progressiivsete väärtustena.

Nende väärtuste esilekerkimine pole aga sobinud kogu ühiskonnale ja alates 1980. aastatest on progressiivsete väärtuste pealetungile tulnud ka tugev vastureaktsioon. Konservatiivsemale inimestele pole see "kõikelubatavus" ning traditsioonilise elukorralduse ning väärtusruumi vaikne murenemine kunagi vastuvõetav olnud.

Seetõttu ongi läänemaailmas kultuurisõdades tandril käinud kerge pingpongi mäng: kord on liberaalid olnud edukamad oma agenda kehtestamisel, siis on tulnud sellele konservatiivne vastureaktsioon, järgnenud on taas uus liberaliseerimise laine, jne. Lõplikku ülekaalu pole kumbki leer saavutanud. Võitlus on aga muutunud järjest kurjemaks ja polariseeritumaks, seda eriti peale parempopulistlike parteide jõulist esiletõusu alates 2010. aastatest.

Teine kultuurisõdade juurpõhjus peitub globaliseerumises. Sisseränne, globaalsete ideede ja väärtuste levik – kõik see tundub paljude konservatiivsemate kodanike jaoks õõnestavat traditsioonilist väärtusruumi ja kultuurmiljööd, milles nad seni on harjunud elama.

Loomulikult teevad paljud parempoolsed poliitikud ka ise kõvasti tööd, et ohutunnet veelgi süvendada ning luua narratiivi, et kui midagi nüüd ette ei võeta, siis kaovad peagi rahvusriigid ja eripärased rahvuskultuurid. Liberaalid, kes on uue ühiskondliku kirjususega harjunud, ei mõista, milles üldse probleem ning peavad arrogantsel toonil nagu kantslist kogu ühiskonnale loenguid sallivusest, mis süvendavad vihast vastasseisu veelgi.

Kolmas komponent kultuurisõdade mõistmiseks on seotud hoopis majandusega. Nimelt on läänemaailmas juba mitu kümnendit olnud valitsevaks ideoloogiaks neoliberalism ehk maailmavaade, mille järgi saame majanduses parima tulemuse siis, kui laseme turgudel ise toimetada ning piirame võimalikult palju riigi sekkumist.

Selle maailmavaate tuules ongi valitsused hakanud järjest vähem tegelema majandus- ja eelarvepoliitikaga, andes selle globaalsete turgude, keskpankade ja rahvusvaheliste organisatsioonide (nagu EL ja IMF) meelevalda. Loodus aga teatavasti tühja kohta ei salli, mistõttu kompensatsiooniks on poliitikud hakanud tegelema järjest enam mittemajanduslike teemadega, millest üks häälitoovaim näib olevat just kultuurisõdade võitlustanner.

Eestisse, nagu ka ülejäänud Ida-Euroopasse, jõudsid kultuurisõjad märksa hiljem kui läände. 1990. aastatel ja nullindatel oli meil vaja tegeleda pigem postkommunistliku üleminekuraskustega ja vastuoludega ning ka Vene küsimusega.

Kultuurisõdade stardipauguks Eestis oli kooseluseaduse vastuvõtmine 2014. aastal. Sellest alates on väärtussõdade võitlustanner olnud meil kas leige või vahel ka päris kuum, maha jahtunud pole see kunagi. Ja jahtumist pole ka ette näha, kuna kultuurisõjad ongi 21. sajandi pärisosa, nagu klassikonflikt oli 20. sajandi tunnusjoon. Lühidalt, kultuurisõdade puudumine on anomaalia ja kirglikud debatid selles vallas uus normaalsus.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.