Avatud Eesti Fond tähistab tänavu oma 35. aastapäeva. Tagasi vaadates oli just avatus see, mis meid 1990. aastate alguses edasi viis. Nüüdne olukord ei ole muidugi võrreldav omaaegse puuduse ja talongimajandusega, kuid vabadusetunne vajab nüüd sama innukat hoidmist.

Avatus ja demokraatia ei püsi iseenesest, neid tuleb kaitsta iga päev. Maailmas, kus ka USA ei paista enam vabaduse majakana, kus paraku ka mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis, näiteks Ungaris ja Slovakkias, rünnatakse ja tembeldatakse välisagentideks vähemusi ja haavatavaid kaitsvaid ning demokraatiat nõudvaid organisatsioone ning kus autoritaarsus levib sama kiirelt kui valeuudised sotsiaalmeedias, ei saa me loota ainult mineviku saavutustele ja välisabile.

Just vabakond seisab selles võitluses esirinnas. Kui vabasektori rahastust kärbitakse poole võrra, nagu on juhtunud ka meil, tuleb küsida, kes jääb demokraatiat kaitsma siis, kui valvurid lahkuvad postilt.

Ukrainlaste vastupanu Vene agressorile ei saa kujutada ette ilma vabaühendusteta, kes tegelevad kodaniku- ja küberkaitse, humanitaarabi, ühiskonna mobiliseerimise, aga ka valitsuse tegevuse jälgimise ja kontrolliga.

Pole ime, et 2022. aastal oli üks Nobeli rahupreemia saajatest Ukraina Kodanikukaitse Keskus (Center for Civil Liberties). Sõja algusest saadik on keskus pühendunud Venemaa sõjakuritegude ja tsiviilelanike vastu suunatud rünnakute dokumenteerimisele, tehes tihedat koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. Nobeli komitee tunnustas kodanikuvabaduste keskust kui vabakonna esindajat, kes on aastaid kaitsnud inimeste põhiõigusi.

Filantroopia on strateegiline valik

Vabaühenduste töö ei ole mugavusteenus, mida heal järjel riik endale lubab või mis töötavad pelgalt vabatahtlikkuse alusel. Need on ühiskonna loomulik turvavõrgustik ja kaitsevõime, mis hoiab meid elus. Looduskaitseühing, noorteühendus, inimõiguste keskus või huvikaitseliit, need kõik on demokraatia elavad rakud, mis varustavad ühiskonda hapnikuga ja hoiavad selle pulsi elavana. Nende toetamise ja kaasamise pausile panek ei vähenda ainult tegevusvabadust ja mitmekesisust, vaid muudab meid kõiki haavatavamaks nii seest- kui väljastpoolt.

Rohkem kui kunagi varem peaks iga ühiskonnateadlik ettevõtja, tegelikult iga kaasamõtlev kodanik mõtlema sellele, mis saab Eestist siis, kui inimeste omaalgatus raugeb. Kui me tahame elada riigis, kus majandusel on tulevikku, rahval tugev ühtekuuluvustunne ja kodanikuidentiteet, peame investeerima sellesse riiki rohkem kui maksude kaudu.

Strateegiline filantroopia pole üksnes lahkuse aktide kogum, see on panus väärtustesse ja investeering tulevikku. Vajame aga riigilt filantroopiat ja annetuskeskkonda soodustava õigus- ja maksukeskkonna põhjalikku parandamist.

Riigieelarve on pingeline, ent seda enam tuleb vabakonna hoidmiseks ja kasvatamiseks leida nutikaid ja pika mõjuga lahendusi, avaliku ja erasektori koostööd ja uusi partnerlusi. Oluline on mõista, et vabaühendused ei ole pelgalt kriitikud, vaid ka partnerid, innovaatorid ja kogukondade häälekandjad.

Esiteks on vabaühendused olulised inimeste kaasamisel otsustusprotsessidesse. Nad aitavad esile tuua erinevate ühiskonnagruppide hääli ja vajadusi, tagades, et poliitikakujundamine oleks tõeliselt kaasav ja läbipaistev.

Paraku on selles osas märgata meil Eestis tuntavat tagasikäiku. Viimasel ajal võib kogeda, et kaasamise lubadused on jäänud vaid väljahüütud avaldusteks, millel puudub tegelik rakendus. Kiired ja näilised kaasamisprotsessid ning vähene vastutus seadusloome kvaliteedi eest on viinud selleni, et usaldus riigi ja ühiskonna vahel on habras.

Eesti on avatud valitsemise partnerluse (AVP) liige, mis pole pelgalt rahvusvaheline kohustus, vaid sisuline kokkulepe oma inimestega, et poliitika peab olema arusaadav, valitsemine läbipaistev ning otsustusprotsessid avatud. Alatihti avastame, et seadusi tehakse kiirkorras, huvirühmadele antakse eelnõude kommenteerimiseks mõnikord ainult ööpäev. Kaasamise ja osaluse suurendamine oleks tohutult suur samm usalduse taastamiseks riigi ja ühiskonna vahel.

Teiseks toetavad vabaühendused kogukondade arengut ja sidusust. Nad korraldavad aktsioone, üritusi ja projekte, mis tugevdavad inimestevahelisi sidemeid ja loovad usaldust.

Kolmandaks on vabaühendused olulised kodanikuhariduse edendamisel. Nad aitavad suurendada inimeste arusaamist demokraatia põhimõtete toimimisest. Lisaks on vabaühendused olulised sotsiaalsete probleemide ennetamisel ja lahendamisel. Vabaühenduste töö on oluline ka rahvusvahelisel tasandil, kus nad osalevad rahvusvahelistes võrgustikes ja projektides, jagades kogemusi ja õppides teistelt.

Manipuleerimine vabakonna sildi all

Vabaühendused on demokraatia elujõu kandjad, kuid nad ei tegutse vaakumis. Eriti viimastel aastatel on sagenenud nähtus, kus näiliselt kodanikuühiskonna sildi all tegutsevad ühendused levitavad desinformatsiooni ja õõnestavad demokraatlikke väärtusi. Seda nähtust nimetatakse astroturfinguks ehk olukorraks, kus näiliselt rohujuuretasandilt lähtuv liikumine on tegelikult varjatud huvide poolt juhitud kampaania, mille eesmärk on manipuleerida avaliku arvamusega.

Astroturfing võib avalduda erinevates vormides alates sotsiaalmeedia kampaaniatest kuni näiliselt sõltumatute organisatsioonide loomiseni, mille eesmärk on mõjutada poliitilisi otsuseid või avalikku arvamust.

Selliste võltsvabaühenduste eristamine tõelistest võib olla keeruline, kuid on mitmeid märke, millele tähelepanu pöörata. Usaldusväärsed organisatsioonid avalikustavad oma rahastajad ja juhtkonna. Kui see teave puudub või on ebaselge, võib see viidata varjatud huvidele. Desinformatsiooni levitajad kasutavad sageli hirmu, viha või usaldamatuse tekitamist, et avalikkust mõjutada. Usaldusväärsed organisatsioonid viitavad oma väidetes allikatele ja teadusuuringutele ning kui esitatud teave ei ole tõenditega toetatud, võib see olla hoiatav märk.

Demokraatia kaitsmiseks on oluline toetada ja usaldada neid vabaühendusi, mis tegutsevad läbipaistvalt, lähtuvad inimõigustest ja demokraatia põhimõtetest. Selleks, et paremini navigeerida kaasaegses infokeskkonnas ja ka vabaühenduste kirjul maastikul, tuleb senisest enam panustada meediakirjaoskuse, kodaniku- ja meediahariduse ning kriitilise mõtlemise arendamisele.

Avatud ühiskond ei ole ainult ideaal või eetiline valik, see on ka julgeolekuküsimus. Tugev vabakond, sõltumatu meedia, avalikud arutelud, inimeste ja ühenduste kaasamine neid puudutavate otsuste ettevalmistamisse, õigusriigi normidest kinnipidamine ning kindel kodanikutunne moodustavad sellise keskkonna, mis peab vastu nii sise- kui välismõjudele.

Ka Eesti julgeolekupoliitika alused rõhutavad, et julgeolek on tervik ning selle juures on oluline roll ühiskonna sidususel, mis näitab, kui tugevalt on ühiskonna liikmed omavahel seotud, kui palju nad jagavad ühiseid väärtusi ja eesmärke ning kui kaasatuna nad end tunnevad. Ühiskondliku sidususe loomisel ja hoidmisel on tugeval vabakonnal väga suur roll, mis eriti praegusel ajal muutub veelgi tähtsamaks.