Poliitika on muuhulgas alati lõputu võitlus sõnade ja mõistete tähenduse üle. Sõnad on nii tööriistad maailmast aru saamiseks kui ka selle muutmiseks. Tänapäeva poliitilise reaalsuse terviklik mõistmine võib takerduda selle kirjeldamiseks kasutatavate sõnade – näiteks liberalism, populism ja demokraatia – kohati meelega hägustatud tähendustesse, sest igaühe jaoks on need sõnad erimoodi tööriistad.

Lääne demokraatiate üks oluline väljakutse praegu on leida viis, kuidas hakkama saada üha kasvava rahulolematusega, mis väljendub nii-öelda valitseva poliitilise klassi vastaste erakondade üha kasvavas kandepinnas. Terminid "populism" või "paremäärmuslus" on tavapärased, kuid üpriski ebaõnnestunud sõnad selle nähtuse kirjeldamiseks, kuna üks on liiga umbmäärane ja teist kasutatakse ilmselt selle pärast, et ta on meelega eemaletõukav.

Demokraatia tähenduse määratlemine on lootusetu üritus, kuna tegemist on olemuslikult vaidlustatud kontseptsiooniga. Liberalismiga klassikalises tähenduses on ehk natuke lihtsam.

Lähiajaloo kõige suurem üksmeel selle osas, kuidas need kaks mõistet omavahel kokku sobivad, väljendub ehk ameerika poliitikateadlase Robert Dahli definitsioonis, kes võtab selle kokku oma polüarhia mõistes. Selle kesksed elemendid on ühinemisvabadus, sõnavabadus, üldine valimisõigus ning õigus kandideerida poliitilistele ametikohtadele. Ja loomulikult poliitikute õigus omavahel konkureerida avalikkuse toetuse ja valijate häälte üle.

Lisaks on polüarhia jaoks oluline erinevate infokanalite olemasolu ühiskonnas, vabad ja õiglased valimised ning institutsioonid, mis tagavad, et valitsuse poliitika sõltub valimistulemustest. Mitte väga ammu oli just midagi sellist lääneriikide liberaalse demokraatia tuum.

Praeguse hetke liberaalse demokraatia jaoks on raske aga kompaktset definitsiooni välja tuua. Selle rõhuasetus on mujal ja see tähendab enamat kui eelpool kirjeldatud polüarhia. Tundub, et selle keskmes on veendumus, et riigil peab olema teatud spetsiifiline sisuline roll poliitikate ja ühiskondlikke muutuste elluviimisel.

Demokraatia ei ole ainult see, kuidas riik on üles ehitatud ja kuidas poliitiline konkurents ning esindamine toimib, vaid ka poliitiline väljund. Riik peab ellu viima poliitikaid, mis on õiged või head olenemata sellest, kas nende järele on valijaskonnas nõudlust või mitte.

Näiteks kõik, mis mahub inimõiguste mõiste alla. Me kõik oleme ju nõus sellega, et inimõigused ei tohiks sõltuda valijaskonna tahtest. Aga millest need siis sõltuvad? Viiskümmend aastat tagasi tähendas see sõna palju vähem kui praegu. Selle tähendusväli on jõudsalt kasvanud ning on käinud järjepidev võitlus selle laiendamise üle. Kui midagi saab selle alla klassifitseeritud, siis muutub see puutumatuks. Nagu kõige põhilisemad inimõigused seda on ja peakski olema.

Demokraatiaga on siin vähe pistmist, sest miski ei puuduta seda, kuidas võimulolijad vahelduvad läbi vabade ja õiglaste valimiste või kuidas valijaskonna soovid riigi poliitikaks muutuvad. Liberaalse demokraatia mõiste puhul on oluline liberaalsuse mõiste, mitte demokraatia mõiste. See viimane on seal pigem nagu järelmõte. Ja kui demokraatlik sisend süsteemi – valijaskonna enamuse tahe – on õige poliitikaga vastuolus, siis peaks just see, mitte see õige poliitika, järele andma.

Seega oleks väljend "liberaalne elitism" natuke täpsem mõiste sellise korralduse kirjeldamiseks. Kesksel kohal on siin see, kuidas paremini teadev osa riigist-ühiskonnast või poliitilisest klassist peaks poliitilist protsessi eest vedama. Kui demokraatia dimensioon aga liialt varju jääb ja poliitika kujundamine ning elluviimine toimub olenemata sellest, kas valijaskonnas on nõudlus mõne poliitika järele või mitte, läheb asi hapuks.

Lisame konteksti viimase kahe kümnendi muutunud inforuumi, kus üksikutel valijatel on palju suurem roll ja palju suurem vabadus, ning me olemegi jõudnud sinna, kus me praegu oleme. Olukorda, kus poliitilised süsteemid Euroopas ja ka Eestis on üha enam pooleks poliitilise klassi suhtes neutraalselt või positiivselt meelestatud valijate ja selle suhtes kriitiliste valijate vahel.

Sõnadega "populism" või veel hullem "paremäärmuslus" heidetakse kõrvale osalt ka demokraatlik vastureaktsioon sellele liberaalsele elitismile. Nende poliitiliste voolude keskmes on muuhulgas rahulolematutele valijatele meelde tuletamine, et neil peaks demokraatlikus riigis roll ja hääl olema. Et mingi osa poliitikast on toimunud niimoodi, et nad on tundnud ennast lootusetult kõrvalejäetuna.

Demokraatlik poliitiline protsess ükskõik millises vormis peab toimuma dialoogis valijatega, mitte ette ära otsustad asju ülevalt alla ellu viies. Kui midagi on olemuslikult õige ja hea, siis peaks keskmine valija olema võimeline seda ka mõistma. Ja kui ta ei mõista seda, siis võib-olla see asi ikkagi ei ole hea ja õige. Ja kui keskmine valija on veendunud mõne poliitika õigsuses, siis võib selle ka suuremate probleemideta ellu viia. Ei teki süsteemset trotsi ja vastuhakku.

Elitistlik mõõde jääb riigivalitsemisesse paratamatult alati alles. Ja loodetavasti ei kao ka demokraatlik mõõde niipea kuhugi. Elitism ei ole halb, see on loomulik. Me ei saa sellest lahti ja ei peakski saama.

Inimesed on oma võimetelt ebavõrdsed ja võimekamad peaksidki valitsemises rohkem tooni andma. Aga tänapäeva demokraatlikus riigis peaks valitsev klass seda tegema rohkem kui kunagi varem dialoogis valijatega, sest meie ühiskondade inforuum on muutunud. Valijad aktsepteerivad palju vähem seda, et nad pannakse tagumisele istmele ja turvatooli, kus neil ei jää muud üle kui akna kaudu vaadata, kuidas maailm neist mööda kulgeb. Ja kõige selle juures on vaja kannatlikkust. Muidu keeb trots ja pahameel lõpuks üle ääre.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.