Marju Himma: ohuteavituse katsetamisest sai sotsiaalselt ühendav rituaal
Ohuteavituse katsetust võis pidada läbikukkunuks või õnnestunud õppetunniks, kuid üks on kindel: külmaks ei jätnud see kedagi, leiab Marju Himma Vikerraadio päevakommentaaris.
Kus sa olid, kui ohuteavitus tööle hakkas? Seal asulas, kus sireeni pole. Kas sa kuulsid seda? Jah kuulsin, sõbrad saatsid video. Kas oli hästi kuulda? Aga miks minu töökabinetti ei kostnud? Aga mulle kostis, mul suurte akendega nurgakabinet. Miks ma sain SMS-i liiga hilja? Mis kell sulle SMS jõudis?
Need küsimused on viimastel päevadel pakkunud Eesti inimestele rohkem kõneainet kui Eurovisioon või laulupeo peakontserdi piletite defitsiit.
Kolmapäeval kaitseväe õppuse käigus testimise läbinud ohutusteavituse alarmsüsteem näitas, et inimeste ootused ja huvi taolise ohuolukorra teavituse vastu on kõrged. Eestlaslikult oli ootus teha ideaalne sooritus, mõistmata, et test ongi süsteemi katsetamiseks ja veakohtade ülesotsimiseks.
Jah, sireenid suutsid teha vaid kolmveerandi rehkendusest ega kõlanud lubatud kohtades õigel ajal ega õige valjusega. Jah, SMS-id hilinesid ning nende saabumise aja võrdlemisest sai omaette rahvussport. Ning jah, nüüd saavad päästeamet ja siseministeerium tegeleda vigade parandamisega. See ongi testi mõte.
Ometi toimis üks asi katsetuse juures päris hästi, võiks öelda, et laitmatult: kommunikatsioon.
Küllap see kuu aega ette teatatud ohuteavituse päev, mille kohta kõlasid raadioeetris lakkamatud reklaamid ning ajakirjanduse pidev kajastus, oligi see, mis inimeste ootused sedavõrd kõrgele ajasid.
Samuti tuleb esile tõsta päästeameti kommunikatsiooni testimise ajal, kui hakkasid ilmnema probleemid hommikuse SMS-teavitusega. Tõtt-öelda sain mina SMS-i probleemist lugeda enne Delfist, kui SMS reaalselt mu telefoni jõudis. Aus vigade tunnistamine ja selgitamine avaldas muljet.
Mõistetavalt on viimased kolm aastat sõjahirmu fooni tekitanud kõrged ootused ka tsiviilelanikkonna kaitsele. Ohuteavituse katsetuse tulemused ei maandanud seda hirmu. Küll aga tasub nüüd oodata järgmisi sarnaseid teste.
Muide, Rootsis on olenevalt piirkonnast taolised testid igakuised ja inimesed on sellega harjunud. Siin on mõttekoht Eestilegi: loodetavasti ei pea katsetamiseks ootama järgmist kaitseväe õppust Siil. Selleks oleks vaja, et ohuteavituse haldamise ja katsetamise õigus oleks päästeametil, mitte kaitseväel, nagu see on praegu.
Arvestades kui suurt huvi ja hasarti, aga ka suisa rituaalset ühtekuuluvustunnet see ohuteavituse katsetus meis tekitas, siis tsiviilelanikkonna laiapindse kaitse arendamiseks paluks neid katsetusi teha sagedamini.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel