Mis sellest leppest kõige olulisemana silma jäi?

Kõige olulisem, mis tõesti on uus asi, uus kokkulepe, on see, mis puudutab pensione, ehk võimalus pensioni teise sambaga liituda uuesti viis aastat pärast välja astumist.

Veel tähtsam on see, mida koalitsioonileppes kirjas ei ole, aga mille üle veel käivad läbirääkimised, ehk siis Eesti 200 väga soovib, et see pensioni teises sambas püsimine muutuks uuesti ka kohustuslikuks, vähemalt nendele, kes tööturule lähevad, aga võib-olla ka eelmistele aastajärkudele, näiteks minule.

Ma saan aru, et kirja seda ei pandud, aga Eesti 200-l vähemalt on tunnetus, et see on ka otsekui kokkulepe. Aga kui lõpuks vaidlusteks läheb, siis loeb ju see, mis kirjas on. Kas see otsus tuleb, elame, näeme. 

See tundub raske aja kohta üsna helde koalitsioonilepe. Maksuküüru kaotamine, lisaks automaksu soodustus, palgatõusud, spordiareen, neljarajalised maanteed. Seda kõike olukorras, kus eelarvemiinus on väga suur. Samas on leppes rõhutatud, et rahalise poolega tegeletakse hiljem, eelarvestrateegia koostamise käigus. Kui tõsiselt me saame neid lubadusi võtta? Või on valitsus korras rahanduse osas sisuliselt alla andnud?

Ühtegi numbrit nende lubaduste juures ju ei ole. Mis on selle koalitsioonileppe võib-olla üks suuremaid, kas siis miinuseid, siis tegelikult sellistes keerulistes ja tulevikus kindlasti vaidlusi tekitavates küsimustes on väga palju lahtisi otsi. Üks asi on numbrid, aga seal on ka mainitud väga palju erinevaid seaduse muudatusi, mis otsekui võiksid tulla, aga mida täpselt muudetakse, kuidas muudetakse, seda ei tea.

Aga mis raha puudutab, siis me ju teame, et Eestis on kohalike omavalitsuste valimised ja need valimised Eesti 200-le, tahavad nad või ei taha, tõenäoliselt on ka elu ja surma küsimus. Ehk siis moel või teisel sa pead midagi lubama ja pakkuma. Palgaküsimused, õpetajate palk. Väga raske on tulla Eesti 200-l ja ka Reformierakonnal ja öelda, et õpetajate palgad ei tõuse, kui lubati seda 120-protsendilist palka ju juba aasta või kaks tagasi. Koalitsioonilepingus seda enam ei ole, aga lubatakse palgatõusu.

Mis seda areeni puudutab, see on väga huvitav küsimus, sest seal juures on ju ka hasartmängumaksu langetamine, mis tähendab seda, et Eestisse oodatakse veel rohkem sellist hasartmängulitsentside paradiisi mainet ja sellest loodetakse raha juurde Saada. Aga kas selle uue raha eest peab siis ehitama suurt spordisaali? Võib-olla saaks ka seda raha riigikaitsesse kulutada. Kindlasti saaks, kui seadusandjad seda sooviksid. See on selgelt Eesti 200 sisse toodud mõte, et võiks tulla uued hooned ja veel enam erasektorilt raha kaasamise abi, ehk kui kaks eurot paneb erasektor mõnda klubisse, siis ühe euro paneb riik.

Aga huvitav on seal see, et aluseks võetakse nimekiri, kus tulumaksusoodustusega mittetulundusühingud ja sihtasutused ja seal ei ole ainult spordiklubid, seal on ka näiteks kirikud ja kogudused, aga ka Sihtasutus perekonna ja traditsiooni kaitseks (SAPTK). Ja kui nad seal sellist diferentseerimist ei tee, siis tõenäoliselt me hakkame nägema olukordi ja vaidlusi, et millele riik ikkagi peab kaasa aitama.