Hiljuti sotsiaaldemokraatide valitsusest välja heitmisega värskenduskuuri läbinud valitsuskoalitsioon on nüüdseks oma sihid paika saanud. Mai lõpus tulid Reformierakond ja Eesti 200 välja oma mitmeski mõttes märkimisväärse koalitsioonileppega. Alates sellest, et leping oma lõplikul kujul sõlmiti pärast seda, kui koalitsioon oli juba tööd alustanud kuni tema pikkuse või koostamise protsessini välja.

Sisult meenutab see dokument paljuski mõnda valimisprogrammi. Tegemist on väga pika loeteluga vägagi spetsiifilistest, kuid sageli üldiselt sõnastatud eesmärkidest ja tegevustest. Miks mitte siis seda analüüsida ka nagu valimisprogrammi.

Üks spetsiifiline temaatika, mis koalitsioonilepingus silma paistab, on rõhuasetus automatiseeritud otsustusmehhanismidele ja tehisarule. Ei riigivalitsemises ega ka riigivalitsemise uurimises pole tehisarust ja masinõppest tulevikus pääsu. Juba praegu võib see meile abiks olla ühe dokumendi – nagu näiteks see sama koalitsioonileping – poliitilise sisu analüüsil.

Kõige tuntum ja laialdaselt kasutatud valimisprogrammide andmestik politoloogias sisaldab endas peaaegu 1400 erakonna rohkem kui 5000 valimisprogrammi. Nendes sisalduvad enam kui kolm miljonit spetsiifilist poliitilist väidet on teadlaste poolt klassifitseeritud 56 poliitikakategooria lõikes. See on sadade teadlaste aastakümnete pikkune töö.

Praegusel tehisaru ajastul on töötatud muuhulgas ka selle nimel, et nende valimisprogrammide juba klassifitseeritud andmete põhjal õpetada masin (mudel nimega "xlm-roberta-large") teksti nendesse poliitikakategooriatesse klassifitseerima.

Tulemuseks on poliitiliste teemade klassifitseerimismudel nimega "manifestoberta", mis on võimeline muuhulgas ka eesti keeles ükskõik millise poliitilise väite puhul määrama, millisesse nendest 56-st poliitikakategooriast see kuulub. Ta teeb seda loomulikult mitte absoluutse täpsusega, kaugel sellest, kuid siiski piisavalt hästi, et temast oleks analüütilist kasu. Eriti üldise pildi loomisel.

Mida ütleb see mudel meie valitsuse uue koalitsioonilepingu kohta?

Enne kui koalitsioonilepingu kõik seisukohad sellest mudelist läbi lasta tuleks lepingu toorteksti natuke puhastada. Näiteks on seal mainitud iga tegevuse tähtajad, mis tuleks analüüsist välja jätta. Eemaldades lepingu toortekstist laused, mis on lühemad kui 35 tähemärki, saame analüüsiks üldjoontes valmis lõppandmestiku, milles on umbes 800 lauset erinevate poliitiliste eesmärkide ja seisukohtadega.

Millised poliitikavaldkonnad siit silma paistavad ja milline võiks selle analüüsi põhjal olla selle lepingu asukoht näiteks vasak-parem skaalal?

Alustame ehk kõige üldisemast. Mainitud valimisprogrammide andmestiku kodeerimisskeemis on 13 poliitikavaldkonda määratud parempoolsetena ja 13 vasakpoolsetena. Nende kahe grupi koguproportsioonide vahet on kasutatud selle andmestiku kõike tuntuma väljundina erakondade valimisprogrammide vasak-parem skaalal määramiseks.

Kuidas meie uus koalitsioonileping sellest lähtuvalt välja paistab? 32 protsenti lepingust sisaldab poliitilisi positsioone, mida võiks nimetada parempoolseteks ja 29 protsenti sisaldab positsioone, mida võiks nimetada vasakpoolseteks. Üle poole lepingust läheb seega vasak-parem valdkondadesse ja nad on omavahel vägagi tasakaalus. Seega ei saa väita, et tegemist oleks ei selgelt parempoolse või selgelt vasakpoolse koalitsioonilepinguga. Pigem on see segu nii väidetavalt vasakpoolsetest kui ka parempoolsetest poliitikatest.

Mis täpselt on nende pooluste sees? Paremal poolel paistavad silma ennekõike kolm poliitikavaldkonda.

Kõige sagedasem kategooria on sõjaväega seonduva positiivselt mainimine, mis on üleüldse teiseks kõige sagedamini mainitud poliitikavaldkond selles leppes. Selle osakaal on 11,7 protsenti.

Siseriikliku korra tagamise rõhutamine on teiseks kõige sagedasem parempoolne poliitikavaldkond (7,5 protsenti). Ning kolmandana näeme ettevõtete riikliku toetamisega seotud seisukohti (6,5 protsenti). Seega on selle valitsuse jaoks parempoolsus defineeritud ennekõike läbi sisemise ja välise julgeoleku temaatika. Kas julgeolek, eriti väline julgeolek, peaks olema parempoolne teema eriti Eesti kontekstis? See on muidugi täiesti eraldi küsimus. Aga lähtume sellest, kuidas see teema on mainitud valimisprogrammide andmestiku analüüsimetoodikas määratletud.

Millest koosneb aga koalitsioonileppe vasak poolus? Siin on kõige sagedasem kategooria riigipoolne haridusvaldkonna laiendamine ja arendamine, mis on ka üleüldiselt kõige sagedasem poliitikavaldkond koalitsioonileppes.

12,7 protsenti koalitsioonileppest kuulub sellesse valdkonda. Teine domineeriv poliitikavaldkond vasemal poolusel on heaoluriigi laiendamine, mis hõlmab endasse natuke enam kui kümme protsenti koalitsioonileppest. Teised vasakpoolsed poliitikad, muuhulgas ka need, mis konkreetselt majandust või ettevõtlust võiksid puududa, selle klassifitseerimismudeli kohaselt valitsusleppes ei figureeri.

Niisiis, mida oskavad masin ja tehisaru meile selle koalitsioonileppe kohta kõige üldisemal tasandil öelda?

Võib-olla kõige olulisemana seda, et tegemist on selgelt riigikeskse poliitikaprogrammiga. Ükskõik kummas ideoloogilises suunas me vaatame – ja isegi kui me jätame kõrvale osade poliitikate vasak- või parempoolsuse, mis võib olla küsitav –, rõhutab see lepe riigi otsest rolli ja selle olulisust erinevates valdkondades, kas siis julgeoleku tagamisel, haridus- või heaoluteenuste pakkumisel või ettevõtete toetamisel.

Lisaks mainitule on üks väga sagedane poliitikakategooria ka tehnoloogia ja infrastruktuuri arendamine (11,4 protsenti), mis ei ole ei selgelt parem- ega vasakpoolne teema. Samamoodi ka valitsemise efektiivsust puudutavad poliitikad (7,4 protsenti). Vabade kodanike roll ja vastutus ning piiratud riigi põhimõte ei paista leppest selle mudeli kohaselt mitte kuidagi välja. Ning majanduse temaatika tuleb kõige enam esile seoses riigi abistava käega, mitte vaba turu nähtamatu käega.

Just selle pärast võikski öelda, et tegemist on riigikeskse koalitsioonileppega. Ja selle taustal pole ka ime, et isegi nii-öelda kärpeajal kulud pigem kasvavad kui kahanevad ning valitsemisaparaat on raskustes enda koomale tõmbamisega. Riik vaatab esmalt ikka enda suunas ja pigem heldelt kui kriitiliselt.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.