Esimesel septembril koos lapsega üle kooliläve astudes on iga lapsevanema ja värske koolijütsi lootus, et 12 aasta pärast samast uksest väljudes on kooliaeg meeles rõõmsa rongisõiduna, mille lõpp-peatus on alguseks sama põnevale ja meeldejäävale edasisele elule.

Kuid lootus, et kool toetab tulevikumaailmas hästi toimetulevaid ja igakülgselt terveid inimesi eeldab, et aitame koolidel end rohkem näoga tulevike suunas keerata. Nii nagu tehnoloogia areneb kooskõlas ühiskonnaga, peaksid ka koolide tulevikustsenaariumid võtma tehnoloogia vaid üheks muutujaks mitmete oluliste seas.

Prantsuse kunstniku Jean-Marc Côté 1900. aastal loodud futuristlikud pildid tuleviku klassiruumist aastal 2000 annavad aimu, miks on kool tunnetuslikult minevikus kinni nii Eestis kui ka mujal maailmas. Pildil istuvad klassiruumis sirge seljaga noormehed, peas kõrvaklappide moodi seadeldised, ning väärika koolmeistri range pilgu all väntab üks poistest suurde masinasse raamatuid, mille sisu eeldatavalt masina kaudu otse õpilaste kõrvu jõuab.

Côté pilt iseloomustab enamiku inimkonna mõttevigu tulevike kujutlemisel. Eeskätt kujutame tulevikku ette läbi tehnoloogilise progressi, kuid ignoreerime laiemat ühiskondlikku muutust. Nii on ka Côté pildil keskseks muutuseks uudne tehnoloogia raamatumasina ja kõrvaklappide näol, kuid ette ei suudetud kujutada, et koolipinki ja õpetajaks võiksid saada ka naised.

Naiste tulemine kooli on aga vahepealsel ajal ühiskonda kindlasti sügavamalt raputanud kui õppevahendite mitmekesistumine muidu sada või kakssada aastat muutumatuks jäänud klassipildis. Nutikamal lugejal ei ole raske märgata sarnasust aruteludega Eesti kooli tulevike osas. Projitseerime nendesse tulevikesse tehnoloogia – "tehisaru tuleb ju niikuinii" –, kuid ei suuda ette kujutada ühtegi põhimõttelisemat murrangut.

Muutus tuleb

Eesti koolisüsteem on kasvava surve all muutuda. Kui aastal 2000 võis Côté tulevikukujutlus (kui jätta välja tüdrukute puudumine pildilt) paista veel enam-vähem täppi mineva ennustusena tulevikust, sest ka täiskasvanud inimesed suundusid igapäevaselt kodust töökohta pikaks päevaks töölaua taha istuma ja bossi juhiseid järgima, siis sealt edasi on toimunud radikaalne lahknemine õpielu ja tööelu korralduses.

Paljudele jääb üha rohkem mõistetamatuks, miks peaksid lapsed istuma koolis hommikust õhtuni laua taga ja vaatama paberõpikuid nagu aastal 1900 või 1800, kuulates "bossi" juhendamist, kui täiskasvanuks saades väärtustab tulevane pärisboss oskuseid leida loomingulisi lahendusi, kohaneda muutustega, tehnoloogia enda kasuks pöörata ehk igatpidi "kastist välja mõelda". Kui sellele pildile lisada Eesti haridussüsteemis pead tõstev piirkondlik ja sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus, noorte tulevikuärevus ja üha teravamalt terendav õpetajate puudus, siis kõlab see nagu kriis, mis vajab kohest käiste üles käärimist.

Lahendus paistab olevat lihtne ja suure hooga on selleks pakutud välja tehisaruhüpe (TI-hüpe), mis peaks kõiki neid ootuseid täitma hakkama. Mitte kuigi suure üllatusena ei ole ei koolide, õpetajate, laste ega vanemate pool kuulda vaimustusehüüdeid.

Tehisarul on mitu nägu

Ei ole kahtlust, et tehisaru on võimas tööriist, mis muudab ulatuslikult seda, kuidas inimene ja tehnoloogia koos tegutsevad. Oleme liikumas andmepõhise automatiseeritud maailma suunas, kus tehisaru agendid toimetavad iseseisvalt ja oleme humanoidrobotite võidukäigu lävendil.

Kuid kas tehisaru toob juba kümne aasta jooksul kaasa enamike töökohtade kadumise, nagu kuulutas hiljuti tehnoloogiamogul Bill Gates? Vaevalt. Praegu ei tea me veel, kuidas tehisaru revolutsioon päriselt välja nägema hakkab ja mida see kaasa toob. Peaksime olema valmis erinevateks võimalikeks arenguteks.

Eesti plaanib TI-hüppes anda noortele ligipääsu suurtele keelemudelitele. Tehisaru üks olulisi riske on aga see, et temale toetudes hakkab vähenema meie endi kriitilise analüüsi oskus, sest kõiketeadva tehisaru kõrval ei ole vaja ise mõelda.

Tehisaru ja digitehnoloogiate uurijad räägivad selle riski taustal mõistliku tuginemise (appropriate reliability) tasakaalust ehk oskusest hinnata, millal ja millises mahus anda otsustusvõimalus tehisintellektile ning millal peaks inimene säilitama kontrolli ja vastutuse.

Meie mõistliku tuginemise otsusest sõltub seegi, kas laialt levinud koostöö tehisaruga hakkab tulevikus välja nägema rohkem inimene-robot interaktsioonina või on inimene üks osa robotite algoritmis.

Tehnoloogiaga kohanemisel ei ole keelemudelite kasutamise oskus seega praeguste noorte suurim väljakutse, sest keelemudel ei anna ette mõistliku tuginemise vastuseid. Senisest veelgi enam on vaja kriitilise mõtlemise oskust. Mitmed arvamusartiklidki on sellele TI-hüppe ja tuleviku oskusvajaduse võimalikule ebakõlale tähelepanu juhtinud.

Hariduse tulevik vajab käiguvahetust

Tehisaru ei pruugi üldises tulevikukriisis olla Eesti hariduse keskne küsimus. TI-hüppe eestvedajad paistavad jagavat sama kallutatust, mida näeme Côté pildil: tulevik projitseeritakse tehnoloogilisena, ent laiem ühiskondlik mure jääb fookusest välja.

Küsimus ei ole ainult noorte tehnoloogiakasutuses, vaid ka hapramaks muutunud vaimses tervises, sidemes loodusega, sõjahirmus, tulevikuärevuses ja identiteedikriisis multikriiside ajastul. Kui nendele teemadele lisada üldine ühiskondlik ebakindlus ja Eesti kahanemise-vähenemise-vananemise arengud ebastabiilses, kihistunud ja keerukamas maailmas, siis on selge, et peaksime mõtlema, millised tulevikud meie noori üldse võivad ees oodata, ja kuidas saab haridussüsteem noori erinevates stsenaariumides täna toetama asuda.

Ja omakorda muidugi, kuidas saaks haridussüsteemi ennast selles olulises muutuses toetada. Ehk piltlikult: kuidas viiks rongisõit tulevikku meid jätkuvalt soovitud jaamadesse, isegi kui vahepeal on vaja selleks rööbaste ümberehitusega ropult palju vaeva näha?

Alles sellise stsenaariumitöö põhjal oskame öelda, kust suurte oodatud haridusvaldkonna muutustega alustama peaks. Vastused võivad meid ennastki üllatada. Võib juhtuda, et leiame hoopis, et koolid peaksid minema tagasi täielikult digivabaks, et hoida ruumi iseolemise ja -mõtlemise jaoks.

Või teeme otsuse liikuda koolidega hübriidlahenduste suunas, mis lubaks elada jätkuvalt üle Eesti, kuid samal ajal muuta füüsilise koolivõrgu kuluefektiivsemaks.

Võib-olla teeme paralleelmaailma sobiva tehisaruhüppe, kus iga superõpetaja saab võimaluse luua enda digitaalse avatari rutiinsete ülesannete täitmiseks ja jääb aega õpilastega üks-ühele arutelusid pidada. Võimalusi on lõputult ja need on meie endi kätes, me ei pea olema kinni minevikust pärit mõttemallides tuleviku kohta.

Oluline on see, et nüüdsete valikute tegemiseks on meil vaja luua tulevikupildid ja teha kokkuleppeid koos, olles samal ajal valmis uudseid lahendusi katsetama, sest me ei tea täpselt, millised on täna erinevatesse tulevikesse sobivad lahendused.

Me ei saa lähtuda ühe väga kitsa arusaama ja huvidega ühiskonnagrupi kujutlusest tuleviku kohta. Tulevik on igaühe oma. Lapsed ja noored, õpetajad, lapsevanemad, hariduseksperdid jne väärivad samavõrd palju või isegi grammi võrra rohkem võimalusi neis kaasa rääkida ja neid kujundada kui mõjukad tehnoloogiasektori eestvedajad või president.

Kommentaari kirjutamist toetas Eesti Teadusagentuur (grant PRG1125).