Pruunsild: varem või hiljem lahkuvad kõik inimesed teisest pensionisambast

Bigbanki suuromanik Parvel Pruunsild ütles ERR-ile antud intervjuus, et teine pensionisammas ei suuda praktiliselt mitte kunagi ületada inflatsiooni, sest tarbijahinnaindeks moonutab ja varjab juba pikka aega tegelikku hinnatõusu. Ta ennustas, et lõpuks inimesed mõistavad, et teise pensionisambasse raha kogumine tuleviku kindlustamiseks on illusioon.
Eelmisel nädalal oli pressipostkastis näha, kuidas pangad aktiveerusid ning üritasid ajakirjanduse kaudu märku anda, et teine pensionisammas tuleks muuta taas kohustuslikuks ning tore, kui sinna kogumine kestaks inimese töölkäimise lõpuni. Te ei saatnud ühtegi arvamusavaldust meediale, miks?
Küsimus on ju selles, kellel on mis huvid. Pensionisambaid haldavatel pankadel on loomulikult suur huvi, et teise sambasse tuleks võimalikult palju raha. Nad käituvadki oma ärihuvidest lähtuvalt.
See on väga loogiline, et nad niimoodi teevad. Aga nüüd on küsimus selles nii-öelda aususes. See on nüüd hoopis teine teema.
Pankadele ei saagi ette heita, see on nende äri, nad tahavad kliente juurde saada. Aga te elasite neile kaasa?
Muidugi ei elanud. See on olnud algusest peale absoluutselt vale. Sellises inflatsioonilises keskkonnas, kus me oleme ja oleme tegelikult olnud juba päris pikka aega, on igasugune säästmine või mängimine mõttega, et mul õnnestub raha säästa, illusioon.
Teise pensionisambasse kogumisega ei säilita inimene tulevikus mitte mingisugust elatustaset.
Meil tegelikult inimesed ei saa ühest asjast lihtsalt aru. Kui mina veel Tartu Ülikoolis õppisin rahandust, siis õpetati, et inflatsiooni suurus on trükitud raha miinus majanduskasv. Kõik, mis sinna vahele jääb, ongi inflatsioon.
Mis praegu on juhtunud? Praegu aga nimetatakse inflatsiooniks sisuliselt ainult poolt tegelikust inflatsioonist. See on kokkuleppeliselt siis tarbijahinnaindeks, kus sees on kõikvõimalikud asjad, küll aga ei ole seal näiteks laenumakseid, ei ole maa hinda, ei ole kulda, ei ole aktsiaid, ei ole jumal teab mida veel.
Ja nüüd isegi olukorras, kus see inflatsioon on tegelikult nii kõrge, või siis teistpidi võttes nii madal, nagu ta praegu on, ei suuda teise samba fondid lüüa inflatsiooni praktiliselt mitte kunagi.
Ja enam veelgi, me oleme olukorras, kus siseneme tegelikult uude inflatsioonilisse lainesse. Vaadake, mis praegu välisturgudel toimub, raha hakatakse kindlasti veel juurde trükkima.
Ma arvan, et sellises ülikiire hinnatõusu keskkonnas ergutada inimesi niimoodi säästma on vastutustundetu.
Panganduses on hästi lihtne loogika – kui on kiire hinnatõus, siis võidavad alati laenajad. Sest laen on nominaalis. Võidab alati pank kui vahendaja. Selle kohta kasiinos öeldakse, et maja võidab alati, eks ole.
Ja alati kaotab säästja tegelikult. See on selline, teatud mõttes suletud süsteem.
Mida te siis soovitate noorele perele, kes võttis teisest sambast raha välja ja tegi selle eest sissemakse oma elu esimesse elamisse? Nüüd aga kaalub uuesti liitumist, sest uus koalitsioonilepe lubab sisenemisaega tuua kümnelt aastalt viiele?
Kui liitumine on iga viie aasta järel või iga kolme aasta järel lubatud, siis inimestele antakse tegelikult võimalus sisuliselt erastada teatud osa oma makstud sotsiaalmaksust.
Aga seda antakse ette ja selle võrra muidugi on esimene sammas hiljem väiksem.
Ma kardan, et seda nii lihtsaks ei lasta teha. Ma juba kuulsin kuskilt uudistest, mingisugune tähtis pangahärra teatas, kuidas kindlasti peab olema mingi tööriist, et inimesed nüüd ei hakkaks oma raha rohkem välja võtma, sest nad saavad ju kiiremini tagasi.
Aga üks on selge – kui inimene on selle juba välja võtnud, siis ta on teinud väga õige otsuse. Juhul kui ta on selle investeerinud kas oma koduostu sissemakseks või kasutanud remondiks, või mingil muul vajalikul otstarbel.
Vaadake, mida on teinud inflatsioon samal ajal. Kõik hinnad on nii palju kasvanud, varem või hiljem kõik inimesed tahavad nagunii sealt teisest sambast välja tulla.
Üks näide on väga-väga lihtne, mis minu seda väidet toetab. Kui inimene jõuab pensioniikka, siis praktiliselt kõik, minu meelest oli see kas 90 või 95 protsenti inimesi, võtab selle raha ühekorraga välja.
Aga kui keskmiselt 65-aastane võtab ühekorraga raha välja, siis ei muretse keegi selle pärast, mis ta järgmised 20 aastat teeb.
Mis siis tehakse selle rahaga? Tavaliselt ostetakse auto [muigab]. Need inimesed käituvad ka ju tegelikult normaalselt, tulumaksu ei pea ju selle raha pealt maksma.
Igal juhul on inimestel mõistlik see raha välja võtta. 40-aastane inimene võiks parem osta endale mingi püsiasja, näiteks korteri, maa, suvila või mis iganes.
Kui me võtame Eesti mediaanpalga saaja, siis ega sellise palgaga teise sambasse just väga palju suurte investeeringute jaoks raha ei kogune, et lubada endale maalahmakaid, kulda või maju.
Väiksema palga saajatele on teine sammas üldse hästi kahjulik. Pensionile minnes saavad nad ikkagi suhteliselt väikse summa kätte, aga selle võrra on tegelikult päris palju neil kärbitud esimesest sammast.
See süsteem on kahjuks niimoodi ehitatud.
Meile küll räägitakse, et pimeduses elavad inimesed, kes ei ole teises sambas, tulevad käsi pikal riigilt raha küsima.
Tegelikult ma ennustan, et juhtub täpselt vastupidine. Need, kes on olnud pikalt teises sambas, neil on esimese samba osa ju maha võetud.
Meil ikka veel öeldakse, et riik maksab neli protsenti – ei maksa riik neli protsenti. See võetakse teie enda arvestusest maha ja teie hakkate saama ju tulevikus esimese samba pensioni vähem.
Aga esimese samba pension peab vastu inflatsioonile ja seda maksavad nii-öelda uue põlvkonna inimesed, keda meil on muidugi maru vähe. Aga ikkagi esimene sammas oli, on ja jääb.
Need õnnetud teise samba omanikud, nemad muidugi võtavad oma pisku välja, kulutavad selle mingisugusele asjale ära, võib-olla ka väga vajalikule asjale ja siis nad jäävadki väga pikkadeks aastateks saama väiksemat pensioni kui need, kes ei ole teise pensionisambaga ühinenud.
Millest kõneleb eilehommikune Eesti Panga statistika, et elanike hoiused on pankades kasvanud aastaga üle miljardi euro, olukorras, kus inflatsioon on kuskil viis protsenti? Muuseas, kui suur on teie arvestuse järgi siis Eestis aastane keskmine hinnatõus?
Ametlikult on inflatsioon kuskil neli-viis protsenti. Aga vaadates, kuidas on raha trükitud üle maailma ja kui võtta aluseks Tartus õpetatud vana mudel, siis meil inflatsioon on olnud tegelikult kaks korda kõrgem. Seda on kirjeldatud ja peidetud teistesse kohtadesse.
Tuletame meelde. 2012 kuni 2020 toimus ju meeletu rahatrükk üle maailma, aga sisuliselt inflatsiooni ei olnud. Me päris deflatsioonini ei jõudnud, aga inflatsioon oli null või üks või midagi taolist.
See oli väga veider olukord. Ja selle kummalise olukorra põhjus peituski selles, et meil on kasutusel kokkuleppeline inflatsioon, meil on tarbijahinnaindeks, mida arvestatakse valesti.
Selle loogika järgi ei saagi öelda, kas päris inflatsioon on viie asemel kümme protsenti aastas, sest vale käsitlus on väga pikalt akumuleerunud. Aga kindel on see, et päris inflatsioon on märkimisväärselt kõrgem, kui see inflatsioon, mida meile näidatakse.
Sellest saavad inimesed siis aru, kui nad vaatavad kinnisvara hindasid, kui nad vaatavad kulda, aktsiaid ja kõiki muid asju, siis nad saavad aru, et midagi on nagu teistmoodi.
Nii et ärge hoidke raha lihtsalt arvetel, see on kõige halvem, mida üldse teha?
See on kõige halvem, sellest järgmine halb valik on tegelikult nii-öelda lihtsalt säästmine, kus sulle makstakse pangaintressi. Ega meie enda pank maksab ka ju.
Kui säästuintress on alla inflatsiooni, siis see on ju tegelikult netokahjulik tehing. Seda tuleb minu meelest ka inimestele ausalt öelda.
Te olete selgelt toetanud neid erakondi ja seda maailmavaadet, kes lubavad Eesti perede heaolu edendada, et sinna sünniks rohkem lapsi. Kuidas teile valitsusliidu uus meede meeldib, nimelt automaksu puhul tehakse laste pealt mahaarvestust. Palju te raha ise tagasi saate?
Ma ei tea, mis see summa tuleb. Aga kuna mul on omajagu lapsi, siis ma ilmselt ikkagi teenin sealt omajagu. Mul on ka autosid keskmisest perest rohkem.
Aga see meede iseenesest on väga äraspidine, see on nagu mingi lastetoetus autoomanikele.
Need pered, kellel siis autot ei ole või see on väga vana ja väga väikese maksuga auto, need saavad teatud mõttes selle eest karistada.
Jõukamad, kellel on uhkemad autod, neid premeeritakse. Aga lõpuks hea seegi, et lastega peredele makstakse säärast automaksutoetust.
Tegelikult viitab see muidugi kogu selle automaksu täielikule jaburusele. Meie hõreda asustusega riigis sünnib kõige rohkem lapsi just maal. Mida kaugemal suuremast asulast, seda rohkem on keskmiselt lapsi.
Need pered saavad ju kõige rohkem automaksu kaudu karistada, lisaks see mahukoefitsient, et arvestatakse täismassi. Täismass on ju suur, kui sa pead ühel hetkel panema sinna peale viis-kuus last. Ühesõnaga automaks on üks kuri maks maal elavate inimeste ja perede vastu.
Nüüd tehti selline kummaline leevendus, ma ei oska ausalt öeldes selle kohta isegi midagi kosta, vaatame, mis nad sealt lõpuks välja mõtlevad.
Isamaa on edukalt automaksu kritiseerimisega tegelenud ja me teame, millised on erakondade toetusreitingud. Reformierakond saab aru, et mingeid samme pidi astuma?
Jah, ma olen üsna kindel, et see oli hädakäik. Aga ma ei ole üldse kindel, et nad selle üldse on väga tõsiselt läbi mõelnud.