2021. aasta septembrist, mil teisest sambast lahkusin, on minu toonase pensionifondi osaku väärtus kasvanud 18 protsenti. Luminoril on veel pensionifonde, neist ühe väärtus on kasvanud alla seitsme protsendi. Selle aja jooksul on aga kaupade ja teenuste hinnad kerkinud Eestis keskmiselt 42 protsendi võrra. Inimeste raha on fondide seifides leebelt öeldes põlenud.

Selleks, et lonkavat Euroopa majandust üldse käigus hoida, pean nõustuma pankur Parvel Pruunsillaga, kes ütleb, et rahatrükimasinad lähevad peagi taas hoogsalt käima.

Niisiis müüsin ühe metsakinnistu, lisasin teisest sambast saadud raha, abikaasa müüs omakorda enda väikese katusealuse korteri ja ostsime suurema korteri Tartusse Supilinna. Maja Emajõe kaldal, kus nüüd elame, on üks linna ilusamaid arhitektuuripärle. See korter on meil päriselt, on meie oma, see ei eksisteeri mingi virtuaalse suurusena.

2021. aastal oli vana maja ruutmeetri 3000-eurone hind ka Tartu tingimustes ulme, ent nüüdseks on see kindlasti oluliselt kerkinud, sellal kui pensionifondid laperdavad sõdade ja üha ebastabiilsemaks muutuva majanduse tõmbetuultes. Ligi poole korterist tasusime omafinantseeringuna, ülejäänut maksame laenuna. Seega investeerime meiegi igakuiselt päris asja, keegi ei saa mulle öelda, et ma seda ei tee.

Enne teist maailmasõda ostsid inimesed endale samuti kinnisvara ja tegid seda sageli laenuga. Kui Eesti taasiseseisvus, ei mäletanud neid võlgu enam keegi, küll aga tagastati inimestele majad, kui need veel alles olid. Majadki võivad sõjas hävida, kuid päris kindlasti hävitavad sõjad inimeste raha. Kui Venemaal puhkes revolutsioon ja bolševikud võimule tulid, kirjutasid kümned tuhanded prantslastest rantjeed tsaaririigi võlakirjad korstnasse.

Eelnevat arvesse võttes oleks isegi rumal küsida, mida ma tahan oma lastele pärandada, kas lumena sulanud pensioniosakud või kinnisvara, mida olen armastanud ja kõpitsenud ning kuhu oma hinge pannud.

Mingis mõttes olen sõlminud lastega tehingu: mul on teile midagi päriselt pärandada ja tahaks loota, et te mind vanas eas toetate. Mitte ükski pensionifond ei asenda lapsi, sest meie olulisim ressurss pole 21. sajandil mitte raha, vaid aeg. Sa võid aega raha eest osta, ent kõige rohkem tahad sa vanana seda, et keegi leiaks sinu jaoks aega. Selleks pole ühtki muud pensioniosakut kui lapsed. 30-aastase inimese lootus, et pensionifond lahendab 70-aastaselt kõik probleemid, on puhas düstoopia, enesepettus.

Inimeste soov oma tulevikku kõikvõimalikul moel kindlustada on mõistetav ja ma ei heida midagi ette neile, kes jätkavad teise sambasse kogumist.

Kui mina sambast lahkuma valmistusin, oli enamus fonde oma klientidele raha teenimisel olnud juba palju aastaid äärmiselt laisad, koorides seejuures priskeid haldustasusid. Minusugused on teinud teile teene – hirmus, et ka teie lahkute, on nad hakanud usinamini tööle, ehkki inflatsiooni nad võita ikkagi ei suuda. Võimalust pensionifondile ust näidata ei tohiks seega mingil juhul ära keelata.

In memoriam Gunnar Graps, "Kõige äkilisem!"