Teine pensionisammas on paljudele Eesti inimestele peamine tulevikuks kindlust pakkuv tagala. Ühtlasi on järjepidevad, maksuefektiivsed ja automatiseeritud sissemaksed teise sambasse üks tõhusamaid viise kasvatada majanduslikku turvatunnet vanaduspõlveks. Sellest saavad hästi aru ka sajad tuhanded Eesti inimesed, kes teises sambas aktiivselt koguvad.

Veelgi enam, mullu avanes võimalus tõsta enda isiklikku panust teise sambasse nelja või kuue protsendini brutopalgast ja pensionikeskuse andmetel on avalduse maksemäära tõstmiseks nüüdseks esitanud juba enam kui 85 000 inimest. Seejuures enamus on otsustanud kuue protsendi kasuks.

Uuringute kohaselt seisab vaesuse või sotsiaalse tõrjutusega silmitsi iga teine Eesti pensionär. Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) uuringu kohaselt ootab Eesti töötajaid pensionieas üks suuremaid sissetulekute langusi kogu Euroopa Liidus. Kui 2023. aastal moodustas keskmine riiklik pension Eesti keskmisest brutopalgast 38 protsenti, siis analüüside kohaselt küünib tulevikus see näitaja napilt kolmandikuni. Selgelt tuleb välja öelda, et ise lisaks säästmata on vanaduspõlves väga keeruline toime tulla.

Praegu tähendab pensioniikka jõudes koduseks jäämine paljudele Eesti inimestele automaatselt vaesusriski kukkumist. Sellise stsenaariumi vältimiseks töötavad paljud sisuliselt elu lõpuni, sest riiklikust pensionist lihtsalt ei piisa. Tihti on just vähesed säästud ja ebapiisav pensionivara see, mis sunnib pensionieas töötamist jätkama. Kogumine teises sambasse aitab pehmendada tööturult lahkumisega kaasnevat sissetulekute langust.

Eesti rahvastik vananeb. Tööealiste ja pensionäride suhe muutub ning surve pensionisüsteemile kasvab. Aktiivseid inimesi jääb tööturul vähemaks, aga samal ajal peavad nad üleval pidama üha suurenevat pensionäride hulka. Eesti inimestele on aus öelda, et ka praegust keskmist riiklikku pensionit on sotsiaalmaksu senise taseme juures keeruline hoida.

Rahaliselt turvalisema tuleviku loomisel tuleb ohjad enda kätte haarata. Lisaks riiklikule pensionile on oluline ka ise koguda ja seda on mõistlik teha maksuefektiivselt teise samba kaudu.

Eesti inimestel on pensioniikka jõudes elada jäänud keskmiselt ligi 15 aastat, mis võiksid mööduda väärikalt. See eeldab rahalise puhvri olemasolu, mille ehitamine nõuab pikemat panustamist. Teine sammas on ennast tõestanud lahendus ja selle õõnestamine nii sõnade kui ka tegudega pärsib Eesti inimeste tulevikukindluse kasvu.

Parvel Pruunsild tõi teise samba kontekstis sisse ka inflatsiooni. On tõsi, et Eesti inimeste üks levinumaid hirme on, et inflatsioon sööb pensioniks kogutud raha ära. Tähtis on aga rõhutada, et inflatsioon saab vähendada üksnes seisva raha väärtust. Eesti teise samba pensionifondide keskmine tootlus on viimase kahekümne aasta jooksul inflatsioonile alla jäänud üksnes kolmel korral. Seegi näitab, et teise pensionisambasse kogumine on kõige lihtsam võimalus investeerida ja vanaduspõlveks majanduslikku kindlustunnet kasvatada.

Parvel Pruunsild ütles intervjuus: "Meil ikka veel öeldakse, et riik maksab neli protsenti – ei maksa riik neli protsenti. See võetakse teie enda arvestusest maha ja teie hakkate saama ju tulevikus esimese samba pensioni vähem."

Seegi väide vajab lugejatele täpsemat selgitamist. Nimelt pole neli protsenti teise sambasse või täiendav sotsiaalmaks riigile mitte riigi, vaid tööandja panus. Siin on selge erinevus ka inimese jaoks, sest neli protsenti teise sambasse tähendab inimese isiklikku pensioniraha, mis ajas kasvab ja investeerides väärtust loob. Seevastu neli protsenti riigikassasse läheb koheste kulude katmiseks ehk teisisõnu praeguste pensionide väljamaksmiseks.

Juba enam kui 15 aastat pole piisanud kogutavast sotsiaalmaksust praeguste pensionide tasumiseks ja reeglina on tulnud teistest tuluallikatest (maksudest) lisa näpistada. Teise sambasse mitte kogudes koguneb tõesti selle nelja protsendi võrra rohkem riiklikku pensionit, aga mis on selle väärtus tulevikus? Eesti demograafiline seis, eelarveline olukord ja juba praegu Euroopa üks madalamaid riiklikke pensione liigseks optimismiks põhjust ei anna.

Sisuliselt on valida, kas kasutada pensionisammastega loodud säästmis- ja kogumisvõimalusi ning võtta seeläbi suurem vastutus iseenda kätte või loota üksnes riigile ja jääda edasiste arengute (milliseks kujuneb pensioniiga, mil määral on võimalik pensione indekseerida, kui suur on maksukoormus, kui palju on maksumaksjaid paarikümne aasta pärast) tõmbetuultesse.

Üleskutse mitte tegeleda säästmisega on iseäranis vastutustundetu, kui arvestada, et tarbimislaenudega hädas olevate inimeste arv on Eestis väga kõrge.