Eesti seadus ei luba erakondadel vastu võtta annetusi juriidilistelt isikutelt. Keelu eesmärk on see, et erakondade rahastus oleks avalik ning annetada ei saaks varjatult.

Poliitikutel, erakondadel ja vabaühendustel tasub Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) karta. Just ERJK otsustab, mida tähendab "keelatud annetus". Üllatuslikult on selgunud, et keelatud annetus võib olla ka näiteks kollane lillekast vallale kuuluval avalikul teel, osalemine raadiosaates ja isegi silmast-silma kohtumine vabaühendusega.

Summad, mille tagastamist ERJK nõuab, ei ole väikesed – tuhanded kuni kümned tuhanded eurod. Rahast olulisem on aga hoop erakondade ja poliitikute mainele. Lisaks, kui väidetav annetus on üle 40 000 euro, on võimalik ka kriminaalvastutus.

Mida tähendab "keelatud annetus" ning kes ja kuidas üldse erakondi Eestis toetada tohib – see pole üksnes poliitikute mure. Erakondade rahastamine puudutab ühiskonda laiemalt, sest erakondade vahendusel toimib Eesti demokraatia. Ühelt poolt ei soovi me ju ühiskonda, kus raha räägib "kardinate tagant", varjatult ja pimedas. Teisalt ei tohi erakondade rahastamist reguleerides liigselt sekkuda väärtustesse, nagu poliitiline sõnavabadus ja demokraatia. Erakonna ja poliitikute tavapärane suhtlus huvigruppidega ei tohiks ootamatult tekitada keelatud annetuse ja kuriteokahtlust.

ERJK teeb palju tööd

ERJK tegevus on viimastel kuudel saanud palju tähelepanu. Komisjon on olnud silmapaistvalt usin. Kui keskmiselt on ERJK alates selle loomisest 2011. aastal teinud kaheksa ettekirjutust aastas, siis 2023. aastal tehti 18 ettekirjutust, mullu 12 ja sel aastal on viie kuuga tehtud juba 11. Eriti ilmekas on tõusutrend võrreldes eelmiste aastatega – viimasel kolmel aastal on ühes aastas keskmiselt tehtud rohkem ettekirjutusi kui kolmel eelmisel aastal kokku

5. märtsil 2025 tegi ERJK ettekirjutused neljale erakonnale (Reformierakond, Eesti 200, SDE ja Keskerakond), kes said väidetavalt keelatud annetuse Sihtasutuselt Liberaalne Kodanik (SALK). Milles seisnes etteheide? SALK kohtus omal initsiatiivil erakondadega ning tegi teatavaks uuringute tulemused – ilma, et erakonnad ise oleksid uuringuid tellinud.

22. mail otsustas ERJK uurida veel kolme juhtumit. Urmas Reinsalult (Isamaa) ootab komisjon tasu maksmist selle eest, et ta osales Postimehe portaalis autorisaates. Mart Võrklaev (Reformierakond) peab raha maksma, sest teda võis märgata Škoda telereklaamis. Jevgeni Ossinovski (SDE) näopildiga plakatitel kutsuti vaatama Tallinnas toimunud jäähoki MM-turniiri mänge.

Viimase uudisena nõuab ERJK reklaamiraha tagastamist Euroopa Parlamendi saadikutelt Jaak Madisonilt (Keskerakond) ja Marina Kaljurannalt (SDE). Mõlemal juhul oli tegu Euroopa Parlamendi valimistega seotud kampaaniaga, mida rahastasid Euroopa tasandi erakonnad. Madisoni puhul peab ERJK reklaamiks rahvakogunemisi Keila kultuurikeskuses ja Solarise keskuses. Marina Kaljurannale heidab komisjon ette ajalehtedes ilmunud naistepäevatervitust.

Mis neid juhtumeid ühendab? Need ERJK kaasused on kole uuendusmeelsed. Vabas demokraatlikus riigis on problemaatiline, kui poliitiku esinemine raadios võib tähendada, et poliitik muutub keelatud annetuse saajaks ja raadiomaja keelatud annetuse tegijaks. Samuti on murettekitav, kui vabaühendus ei saa minna poliitikutele tutvustama oma ettepanekuid valimisprogrammi koostamiseks või ettevõtja oma mure lahendamiseks. Infovahetus poliitikute ja kolmanda sektori vahel ei peaks olema probleem, kui see toimub avalikkuse silme all.

SALK-i juhtum: keelame erakondadel suhelda huvigruppidega?

ERJK on venitanud keelatud annetuse mõiste liiga laiaks. Kui ERJK seisukoht SALK-i kaasuses jääks pidama, muutuks erakondade suhtlus ühiskonnagruppidega võimatuks.

Eestis kehtib parlamentaarne demokraatia, kus kesksed poliitilised jõudud on erakonnad. Et oma funktsioone täita, peavad erakonnad suhtlema ettevõtjate, huvigruppide ja kodanikuühiskonna esindajatega. ERJK seisukohast järelduks, et sellist suhtlust saaks potentsiaalselt käsitleda keelatud annetustena. Nimelt põhinevad ERJK ettekirjutused sellel, et neli erakonda on saanud andmed, mis ei olnud kõigile kättesaadavad. Neid andmeid avaldas SALK aga omal initsiatiivil, erakonnad ei teinud ühtegi aktiivset toimingut, tellimust. ERJK ei täpsusta, mida ta erakondadele täpselt üldse ette heidab – teisisõnu, mida oleks erakonnad pidanud tegema, et annetust ei esineks. Kas jalutama SALK-iga kohtumisel kohe toast välja?

Ohtlik on ka see, et ERJK ei pane keelatud annetusele mingisugust piiri. Komisjoni tõlgenduses ei oma tähtsust see, kelle initsiatiivil toimusid kohtumised ja teabe jagamine, kas uuringud tehti enne või pärast kohtumisi, kas SALK-i teave oli uudne, kas see teave omas mingit väärtust, kas erakonnad ka soovisid seda kasutada jne. Seejuures ei olnud SALK-i uuringute andmed eksklusiivsed, st kättesaadavad vaid ühele erakonnale.

Niimoodi "keelatud annetuse" definitsiooni venitades võib pahandusega päädida igasugune poliitiline infovahetus ja mis tahes isikuga kohtumine. Jaburaid näiteid saab tuua kuhjaga. Näiteks võib olla keelatud see, et kodanikuühendus jagab enne valimisi teabelehti. Või see, kui üks ettevõtja või erialaliit on viinud läbi analüüsi ning selle alusel tutvustab erakonnale ettepanekut õigusaktide muutmiseks. Või lausa valimissoovitus ajalehe juhtkirjas…

Erakonnaseadus võib olla põhiseadusega vastuolus

Kui erakonnaseadus tõesti võimaldab keelatud annetust niivõrd laialt defineerida, on seadus vastuolus põhiseadusega. Nimelt rikuks huvigruppidega suhtluse kvalifitseerimine keelatud annetuseks erakondade tegutsemisvabadust ja erakonnaga suhtlevate ühiskonnagruppide väljendusvabadust (sh õigust teha poliitilist kampaaniat). Euroopa Inimõiguste Kohus on märkinud, et neid vabadusi on vaja eriti kaitsta valimiseelsel perioodil.

Veel enne, kui erakonnad vaidlustasid ERJK ettekirjutuse kohtus, avaldas õiguskantsler arvamuse, mille järgi juriidiliste isikute annetuste täielik keeld on põhiseadusega vastuolus. Õiguskantsler tõi esile, et keeld mitte ainult ei piira põhiseaduslikke õigusi, vaid kahjustab Eesti arengusuundade avalikku läbiarutamist ehk sisuliselt poliitika tegemist tervikuna. Paraku ei ole õiguskantsleri arvamust vähemalt seni kuulda võetud – erakonnaseaduse muudatused, mida riigikogu praegu menetleb, annavad ERJK-le pädevust ja hoobasid hoopis juurde, mitte ei muuda keelatud annetuse mõistet selgemaks.

Seaduse piiride kompamine läbi kohtuvaidluste ei sobi Eesti õigussüsteemi

Vägisi jääb mulje, et ettekirjutuste tegemisega püüab ERJK kombata seaduse piire või lihtsalt "saada tarkust juurde". ERJK juht on sõnaselgelt möönnud, et keelatud annetuse osas on õiguses hall ala. Kuni seadus ei ole selge, saab vorpida ettekirjutusi ning lasta need kohtus vaidlustada. Siis pannakse kohtupraktikaga paika, kas ERJK tõlgendused on õiged ning kui kaugele keelatud annetuse mõiste ulatub.

Mis on sellel pildi valesti? Kolm asja.

Esiteks ei ole õige nõuda erakondadelt ja poliitikutelt õigluse saavutamist kohtu kaudu. Kohtuskäik on kallis, närvesööv ja pikk – vaidlus kestab kaks kuni neli aastat. Ka võidu korral ei korva kohus mainekahju. Nii võibki juhtuda, et ERJK ettekirjutuse adressaat ei viitsi kohtusse minna. Siis läheb ERJK-l õnneks ja kohe tekib pretsedent.

Teiseks, Eestis on Mandri-Euroopa õigussüsteem, kus peamine õigusallikas on seadus. Seadusi võtab vastu riigikogu, kellel on otsene mandaat rahvalt. Kohtute roll ei ole seaduste kujundamine, vaid kontroll seaduste rakendamise üle. Eesti õigus ei ole pretsedendiõigus, nagu Suurbritannias või USA-s. Sellepärast ei sobi ERJK meetod – seaduse piiride kompamine läbi kohtuvaidluste – Eesti õigussüsteemi.

Kolmandaks, õigus peab olema selge. Õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtete järgi peavad õigusnormid olema adressaatidele selged ja ettenähtavad ning põhjustama võimalikult vähe vaidlusi. ERJK tegevus on aga kõike muud kui selge ja ettenähtav. Paul Keres on seda nimetanud kõhutunde-jurisprudentsiks.

Kõige tähtsam on avalik ja läbipaistev süsteem

Nagu öeldud, keelatud annetuse regulatsioon on suunatud läbipaistvusele ja varjatud annetuste vältimisele. Viimase aja ERJK praktika pinnalt saab nentida, et juriidiliste isikute annetuste keeld ei ole poliitika rahastamise läbipaistvust suurendanud ega korruptsiooniohtu vähendanud. Teiselt poolt tuleb arvestada USA ülemkohtu Citizens United otsuse tagajärgedega, kus kõigil juriidilistel isikutel lubati teha annetusi piiramatult. See on USA-s süvendanud poliitilist ebavõrdsust ühiskonna jõukamate liikmete ja tavakodanike vahel. Samuti võib see tekitada arvamuse, et poliitikat on võimalik osta. Politoloogid hoiatavad, et ka Eestis võib eraraha võim poliitikas on muutuda liialt oluliseks. Nende äärmuste vahel tuleb aga leida tasakaalu. Lauskeelud ei ole vabas ühiskonnas parim lahendus. Eesti praegune täielik juriidiliste isikute annetuse keeld toob kaasa ebaproportsionaalsed piirangud poliitilisele sõnavabadusele ja mõttetud vaidlused.

* Artikli autorid on advokaadid, kes esindavad Reformierakonda, Eesti 200 ja Keskerakonda vaidluses ERJK-ga.