Ma olen ise algse hariduse järgi ajaloolane ja sellepärast tean, et kui küsida elukutseliste ajaloolastelt ajalooliste paralleelide kohta, siis vastavad nad reeglina, et see on libe jää. Ükskõik mida me võrdleme, päris üks ühele see ei päde: ajalooline situatsioon on erinev, pole kahte sarnast ühiskonda, sotsiopoliitiline ning majanduslik olukord erinevad ja isegi kui paistab, et kaks ühiskonda on igatpidi sarnased, siis lahknevus on sageli pisikestes, ent olulistes detailides.

See tarkus tuli mulle jälle meelde, kui lugesin ühte intervjuud, kus väideti, et Venemaal pöördub kõik jälle demokraatlikus suunas ja Vladimir Putin peab lihtsalt ära kaduma. Näiteks oli toodud jälle neid perioode Venemaa ajaloost, mil pärast reaktsioonilist valitsejat tuli riigi etteotsa keegi, kes kruvisid lõdvemaks keeras ja vabadusi juurde andis.

Mõnedel ajaloolastel on teooria, et Venemaa ajalugu saab vaadata kui pendli liikumist ehk ühiskonna areng käib ühest äärmusest teise. Selle teooria järgi oli näiteks Stalini terror reaktsioon Lenini "kodanliku ühiskonna" lammutamisele ning uue helge kommunistliku ühiskonna ehitamisele, mis läks kohati kogu majanduse, sotsiaalse ja ideoloogilise vundamendi lammutamiseks.

On tõmmatud ka väiksemaid paralleele. Eksisteerib näiteks selline võrdlus, et 1990. aastate alguses tervitasid Venemaa elanikud entusiastlikult demokraatiat ning kindlasti juhtub see ka kohe-kohe pärast seda, kui Putin võimult kaob.

Nagu taoliste prognoosidega ikka, siis on need välja mõeldud inimeste poolt, kes ei kujuta ette Venemaal toimunut viimase kolmekümne aasta jooksul.

See oli aastal 2015, kui ma istusin ühe oma sõbra ja Peterburi kolleegiga Tartu raekoja platsil ja arutasime, et mis siis Venemaal lahti on. Pärast Krimmi annekteerimist paistis, et Venemaal kogub tuure üleüldine hullumeelsus: n-ö peavoolu murdsid teooriad ja kontseptsioonid, mis marginaalseina on alati eksisteerinud Venemaa ühiskonnas.

Ühtäkki tõstsid Venemaal tugevalt pead revanšism, imperiaalne mõtlemine ja väga paradoksaalne Nõukogude Liidu ihalus. Ühelt poolt hakati Nõukogude Liitu glorifitseerima, teiselt poolt aga üha süvenevalt halvustama teisi endisi nõukogude liiduvabariike ja nende elanikke klausliga, et ükskord me vallutame teid niikuinii jälle, tuleme tankidega ja siis te tulete põlvili roomates Venemaa rüppe vastuvõtmist paluma.

Jutt läks ka riiklikule propagandale. Ukrainas Donbassis möllasid lahingud, Krimmi annekteerimise vaimustus oli Venemaal haripunktis ning Venemaal tuli enam-vähem igast infokanalist agressiivset ning väga ühesugust ja kohati väga sürrealistlikku propagandat.

Siis ütles mu sõber: "Vahe nõukogude ajaga on see, et nõukogude ajal inimesed ei uskunud riiklikku propagandat". Siin on üks huvitav moment. Kui meil on suurel arvul igasuguseid infosõjaeksperte, kes analüüsivad Venemaa mõjutustegevust välismaal, siis see, kuidas käib infosõda Venemaal endal, on suuresti tähelepanust kõrvale jäänud. Ma tean vaid paari inimest, kes teevad analüütilisi ülevaateid selle kohta, millist informatsiooni Venemaa sisekanalites levitatakse, milliseid argumente kasutatakse või millised on avalikkuse reaktsioonid kõigele sellele.

Kui Venemaal ollakse ühes asjas tasemel, siis on see informatsiooniga manipuleerimine. Informatsiooni serveerimisel ollakse nüüdseks jõudnud täiesti erinevale tasemele võrreldes sellega, milline see oli nõukogude ajal. Kui me võrdleme nõukogudeaegset tolmunud maiguga ajakirjandust ning igavaid staatilisi uudiseid televiisoris, mida monotoonse häälega lugesid ette kivinenud näoga diktorid, siis nüüdseks käivad asjad teistmoodi.

Kui vaadata Venemaa infomaastikku, siis see on äärmiselt mitmekesine, kus ühtesid ja samu sõnumeid edastatakse erinevatest kanalitest erineval viisil. Riikliku televisiooni roll pole Venemaal nii tähtis, kui kiputakse arvama, kuna suur osa elanikkonnast saab oma informatsiooni mujalt. Mis aga ei tähenda, et oma põhipunktides oleks see infovoog erinev.

Kui vaadata kõiki neid "alternatiivkanaleid", mis asuvad reeglina kas Telegrammis või Youtube'is, siis seal tulevad n-ö päevakohased jutupunktid tarbijale kätte küll. Isegi kui tegemist on Kremli suhtes kriitiliste z-blogijatega, siis nemadki levitavad suurvene šovinismi samamoodi, nagu seda teevad riikliku televisiooni vestlussaated.

Mulle avaldas väga sügavat muljet see, kui ma kunagi istusin Jakutski lennujaama ootesaalis ja seal mängis televiisorist õigeusklik telekanal, jäin kohe huviga vaatama. Ekraanil vahetusid vaimulikud, olid ka mõned vestlussaateid. Ent sõnum, mille vaataja sealt kätte sai, ühtis üldiste riiklike narratiividega: jumal ise tahtis, et Krimm "pöörduks tagasi" Venemaa rüppe, lääs on kurjast vaimust vaevatud ja mandunud, kristlikud väärtused elavad vaid Venemaal. Seda kõike esitati õigeusklikele vaimulikele omasel vaiksel, diskreetsel ja malbel moel.

Meie siin ei kujuta lihtsalt ette, kui hästi ja efektiivselt töötab Venemaal riiklik informatsiooniväli ning ei arvesta sellega, et selliste infovoogudega on üles kasvamas juba kolmas põlvkond. Loota, et kõigel sellel pole olnud mingitki mõju ühiskondlikule arvamusele, on ülim naiivsus.

Kui nüüd tulla tagasi alguse juurde, siis tookord Tartu raekoja platsil me tegelesime ka mõnevõrra ajalooliste võrdlustega. Mu sõber ütles, et suur vahe 1980. aastate lõpuga on see, et Venemaal pole enam üldist optimismi. Tol ajal tervitas suur osa Venemaa elanikkonnast tegelikult ka muutusi ja lootis, et elu läheb igat pidi paremaks. Võib alati arutada, et mis siis viltu läks, aga juba 1990. aastate keskel olid sõnad "demokraat" ja "demokraatia" negatiivse tähendusega ning 2000. aastate alguseks olid need muutunud sõimusõnadeks.

1991. aastal toimus Moskvas legendaarne miiting ja 100 000 inimest tuli tänavatele, et avaldada toetust Balti riikide iseseisvumisele. Nüüdseks on mõttemaailm muutunud. Venemaal soovivad vähesed demokraatlikku ja euroopalikku ühiskonda, pole olemas mingit üldist optimismi ega entusiasmi muutuste suhtes. Kui praegu koguneks Moskva kesklinnas 100 000 inimest, siis vaid juhul, kui on vaja tähistada Balti riikide taasokupeerimist.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.