"Eesti vajab muutust!" hüüatab Urmas Reinsalu Isamaa erakonna valimisplakatil. Et Eesti poliitilises juhtimises on muutused vajalikud, ilmneb ka kõikidest regulaarselt läbi viidavatest arvamusuuringutest. Valitsuskoalitsiooni erakondade summaarne reiting on enneolematult madal, hinnangud valitsuse toimtulekule ülimalt kriitilised ning ametis olevat peaministrit oleks valmis sellele kohale tagasi valima vaid marginaalne osa valijatest.

Urmas Reinsalu pakutava muutuse elluviimiseks teeb ta ettepaneku ennetähtaegsete riigikogu valimiste korraldamiseks. Praeguse seisuga annaks see suurima esinduse riigikogus just Isamaale, millel oleks võimalik valitsus moodustada oma vanade semudega EKRE-st ja/või Keskerakonnast.

Kas see muudaks olukorra Eesti poliitikas paremaks ning riigivõimu tegevuse valijate jaoks vastuvõetavamaks? Ajutiselt võib-olla küll, kuid Eesti poliitika hädad ei ole lahendatavad vaid kohtade ümberjaotamisega Toompeal. Probleemid on poliitilises organisatsioonis tervikuna.

Mõelgem sellele, miks üldse riigi parlamenti valitakse ehk mida algselt tähendab sõna "parlament".

Nii parlamendi kui ka kohalike volikogude valimise mõte on selles, et erinevate ootuste ja vajadustega valijate grupid saaksid sinna lähetada oma esindajad, kes siis omavaheliste arutelude ja vaidluste tulemusena leiavad enamikku valijaid rahuldavad ning riigi arengut toetavad lahendused.

Parlament peab mõtlema pikaajaliselt ette, orienteeruma tulevikule. Selleks on vaja lisaks kõigile riigikokku valitud jõududele kaasata kogu Eesti parim teadmiste potentsiaal. Õhtuste uudiste järele jooksmine pole mingi poliitika, tuletas Siim Kallas hiljuti meelde Henry Kissingeri sõnu.

Nüüdseks oleme aga jõudnud sellisesse seisu, et oma valijate ja ka ühiskonna üldiste huvide asemel tegutsevad parteid vaid oma erakondliku organisatsiooni huvides. Eesmärgiks ei ole mitte parimad lahendused kogu Eesti jaoks, vaid erakonna tagasivalimine võimu juurde.

Nii kuulemegi valimiste eel erakondadelt avaldusi selle kohta, milliste erakondadega nad mitte mingil juhul koostööd ei tee. Ent koostöö kõigi valijate huvide parimaks esindamiseks on ju riigikogu peamine ülesanne ja selles debatis ja kompromisside otsimises peavad osalema kõik, kes on valijatelt mandaadi saanud. Milleks neid koostöövõimetuid erakondi üldse parlamenti valida?

Veteranpoliitik Jaak Allik kordab ERR-ile antud intervjuus oma ammust ettepanekut muuta valimisseadust. Muutuse sisu on selles, et Eesti ei vaja professionaalset poliitikute kaadrit, Eestile piisaks, kui parlamendis käiks alaliselt tööl umbes 30 inimest. Need oleksid komisjonide esimehed, aseesimehed, fraktsioonide juhid, parlamendi juhatus. Ülejäänud umbes 70 riigikogu liiget oleksid kohtadelt valitud autoriteetsed arvamusliidrid, kes saaksid käia istungitel ühel nädalal kuus. Nad käiksid Toompeal seaduste teisel lugemisel, parandusettepanekute arutelul ja lõppvastuvõtmisel. "Selleks ei pea muutma valimissüsteemi, põhimõtteliselt võivad need olla erakonna nimekirjadega valimised," tõdeb Allik.

Mina läheksin Alliku ettepanekust siiski kaugemale ning kutsuksin muutma just valimissüsteemi. Vaja läheks sellist valimissüsteemi, mis kaotaks erakondade monopoli ning võimaldaks tulla poliitikasse inimestel, kes ei näe oma peamise eesmärgina erakonna huvide eest seismist, vaid on valmis end ihu ja hingega pühendama Eesti elu paremaks muutmisele.

Miks mitte kasutada riigikogu valimisteks süsteemi, mida kasutati 1990. aasta ülemnõukogu valimistel – üksiku ülekantava hääle meetodit. Neil valimistel tuli poliitikasse terve plejaad silmapaistvaid ühiskonnategelasi, kelle tegevus poliitikas pani muuseas aluse ka praegusele erakondlikule süsteemile.

Üksiku ülekantava hääle meetodi korral teeb valija oma valimiseelistustest järjestuse, mis tagab, et valituks osutuvad tõepoolest kodanikelt kõige suurema toetuse saanud kandidaadid. Mingit erakonna nimekirja kuuluvate kandidaatide koondsummat et arvestata. Ringkonnas parima tulemuse saanud erakonna juhtkandidaadi hääled ei liigu automaatselt edasi teistele parteisõduritele, vaid valijate eelistustes talle järgnevatele kandidaatidele. Nii jääb ära võimalus, et üks populaarne kandidaat tooks enda tuules riigikokku terve hulga neid, keda valija piisaval määral ei toetanud.

See ei tähendaks sugugi erakondade rolli vähenemist valimistel. Parteid saaksid endiselt seada üles ja teha kampaaniat oma erakonna kandidaatidele. Nii nagu seda saaksid teha ka erinevad kodanikuühendused: ametiühingud, ettevõtete liidud jt, seades üles oma kandidaate või avaldades poolehoidu teistele kandidaatidele.

Kui seni on üksikkandidaatide võimalused valituks saada nullinud erakondade summaarne häälesaak, siis juhul, kui riigikokku pääsu otsustab iga kandideerija personaalne tulemus, on ka üksikkandidaadi šansid valituks osutuda suuremad. Nii võib riigikokku lisanduda tugevaid spetsialiste ja arvamusliidreid, kes praegu pole nõus valimistel osalema erakondade korporatiivse praktika tõttu.

Kuidas selliselt komplekteerunud riigikogus, kus lisaks erakondade fraktsioonidele on ka terve hulk sõltumatuid liikmeid, peaminister ja valitsus ametisse panna?

Eks ikka sel viisil, et peaministrit peab toetama üle poole riigikogu liikmetest. Pole mingit põhjust arvata, et valijate suure toetuse pälvinud sõltumatu kandidaat peaks olema vastu võimeka peaministri ametisse nimetamisele. Lisaks sellele oleks hea kasutusele võtta ka Jüri Raidla riigireformi plaanis välja käidud idee, et riigikogu peaks viima läbi kuulamised iga üksiku ministri kandidaadi suhtes, nagu seda tehakse Euroopa Parlamendis Euroopa Komisjoni liikmete puhul.

"Üksik ülekantav hääl oleks üks tõsine variant, mida kaaluda," arvas Eesti parim valimissüsteemide ekspert Rein Taagepera juba 2007. aasta alguses valimissüsteemi muutmist soovitades.

Muidugi oleks sellele süsteemile üleminek veelgi suurem väljakutse kui erakorraliste valimiste korraldamine. Küllap sellepärast pakkus ka Taagepera kompromissvariandina välja valimiskorda, mille puhul kõik mandaadid jagatakse välja ringkondades ja kompensatsioonimandaatide jagamist üleriigiliste nimekirjade alusel ei toimuks. Ka see oleks väike samm tõhusama riigikogu poole.