Kui justiitsminister Liisa Pakosta teatas ühiskonda ehmatanud uudise järel pioneeriliku uhkusega, et põhimäärus sai kiiresti valmis ja praegu saavad inimeste pangakontosid sirvida ainult need ametnikud, kes suudavad vajaduse ära põhjendada, tõusid püsti kõik punased lipud, mis hoiatavad ohtudest seoses vabadustega.

Kui alustada inimeste privaatsusega, riigiasutuste ebaseadusliku tegevuse ja ministrite pikaajalise tegematajätmisega seotud probleemi lahendamist sellest, et teeme ruttu ära ühe formalistliku sammu, kirjutame ümber õigusraamistiku, siis on midagi väga valesti.

Tõsi, väga valesti on juba pikemat aega ning inimeste vabaduste piiramistega seotud käkid tulevad sellises rodus, et raske on järge pidada. See aga kõneleb, et midagi on valesti mõtteviisis, mitte pelgalt põhimäärustes või üksikutes ministrites.

Õiguskantsleri viidatud tõsiasjale, et riik on vaadanud inimeste pangaandmed ilma õigusliku aluseta, tuli ka vastuväiteid, et raskete kuritegude vastu on see siiski vajalik ja muudki sarnast. Sisuliselt asuti õigustama ebaseaduslikku tegevust. See on lubamatu, sest õiguskantsleri seisukoht seda teemat praktiliselt ei puudutanud. Muidugi on raskete kuritegude puhul hoopis teine lugu. Meie räägime aga kogu ühiskonna pangakontode läbivalgustamisest. Minnes üldiselt üksikule võiks reastada probleemid järgmiselt.

1. Vabaduste piiramine ühiskonnas on ohtlikult normaliseeritud.

Vabaduste piiramisega ühiskonnas on proportsionaalsuse kontekstis midagi väga korrast ära, sest kuidagi ülirahulikult suhtutakse tõsisesse probleemi, et suure osa inimeste eraellu on tungitud ilma seadusliku aluseta ning ilma põhjenduse ja vajaduseta.

2. Vastutust ebaseadusliku tegevuse eest ei järgne.

Kujutage ette: leiad koju tulles leiad oma kodust võõra inimese, kes lihtsalt ütleb, et sorry, ma ei teadnud, et ei tohi tulla. Kas siis lihtsalt minnakse rahulikult laiali? Ei, vastupidi, selline inimene võetakse vastutusele.

Rahapesu andmebüroo (RAB) juhtumis, kus on õiguskantsler üheselt tuvastanud, et neil polnud õiguslikku alust täitmisregistri kaudu pangakontosid vaadata ja mitte pelgalt seepärast, et polnud põhimäärust, vaid see ei olnud neile antud õigustega üldse lubatud, ei järgne aga midagi. Ei ole kuulda järelevalvemenetlusest, ei juhi vahetusest. Kuidas selline asi võimalik on? Miks keegi ei vastuta? Inimeste vabaduste jalge alla tallamine ei ole tühine naljaasi.

3. Poliitilist vastutust ei mõisteta.

Kui vaadata seaduseelnõude andmebaasi, on selgelt näha, et täitmisregistri põhimäärust on püütud luua juba aastaid tagasi, seega on töö tegemata, pooleli. Raske uskuda, et minister ei tee ametisse asudes endale selgeks, milliste vabaduste piiramisega ja õigusloomega teemadega on vaja kõige kiiremini tegeleda. Kui see aga siiski on nii, ei ole minister lihtsalt oma tööga hakkama saanud.

4. Ministrid ei käi oma vastutusvaldkondadest üle.

Sõnad "rahapesu" ja "terrorism" kõlavad ilmselt poliitikutele nii karmide sõnadena, et kui need juba välja öelda, siis jutt ka lõpeb. Keegi ei oska, ei taha või ei julge enam edasi küsida. Ometi on tegemist tõsise olukorraga, kus ka õiguskantsler selgitab proportsionaalsuse kontekstis kenasti, et riigi julgeoleku ja raske kuritegevuse vastase võitluse tarvis on õigus ligipääsuks pangakontodele mõistlik, sest riiki tuleb kaitsta ja kannatanuid samuti, RAB-il aga selliseid õigusi pole.

Seega on üks asutus kasvanud oma volitustest välja ja seda ei ole suutnud pidurdada ükski minister, ehkki see puudutab nii siseministeeriumi, justiitsministeeriumi kui ka rahandusministeeriumi valdkonda.

5. Debatt vabaduste piiramise üle peab olema avalik ja tõsine.

Jõudes ringiga tagasi: probleem pole mitte põhimääruse puudumises, vaid selles, kas, kes, kuidas ja kui palju peaks saama ligi nii tundlikele andmetele kui ka inimeste pangakontodele. Tuleb nõustuda õiguskantsleriga: see on parlamendi ja avaliku debati küsimus.

Seega on hea, et justiitsminister asus oma tegemata tööd tegema ja põhimäärusega toimetama, aga probleemi lahendusest on see selgesti vaid tühine osa. Kõige olulisem on hoopis avalik, läbipaistev ja selge arutelu, et kes ikkagi, kuidas, miks ning millise järelevalve all pangakontode andmetele ligi võiks pääseda. See väitlus on seni algatamata.

Kokkuvõtteks

Tasakaal kõikide inimeste vabaduste piiramise asjus on meil paigast nihkunud. Võimul olevad poliitikud teemast üle ei käi, see avab ukse järgmistele vabaduste piiramiste käkkidele.

Usaldust ei taasta mitte ebaseadusliku olukorra põlistamiseks põhimääruse loomine, vaid nende inimeste vastutusele võtmine, kes on ebaseaduslikult käitunud. Paralleelselt tuleb avada avalik debatt selle üle, et mis meil ikkagi finantsmaailmas toimub. Inimestel on tunne, et ametnikud teavad täpselt, milleks, kui palju ja mis raha keegi kulutab.

Inimestel on aga õigus elada oma elu vabalt, omada ka saladusi ja hoida eraelu puutumatuna. See õigus on tunnetatava vabaduse vaatest ülioluline. Vabadus on aga liialdamata öeldes ülim väärtus, mis määrab muu hulgas, kui palju inimesed oma riiki üldse usaldavad.