Mis on teie hinnang kõigele sellele, mis viimastel kuudel Tallinna linnavalitsuses on toimunud?

Linn on olnud pikka aega juhitamatu, ja mitte viimased paar kuud, vaid terve aasta. Ärme unusta seda kukepoksi ja ütlemist, mis seal on ju kogu aeg käinud. Küll liiklusmärkide ja erinevate pisiasjade ümber.

Teie hinnangul algas võimukriis juba tunduvalt varem, kui lasteaedade kohatasude pärast?

Pigem ma ütleks, et linna ei juhitud. Kui kodanik [Pärtel-Peeter] Pere ja Isamaa mees [Kristjan] Järvan… inimesed juba ilkusid ja naersid, et kas rohkem inimesi linnas ei olegi. Kus pealik on? Kui need mehed mitu kuud järjest teineteisega mõõtu võtavad erinevatel naljakatel situatsioonidel – üks paneb märgid maha, teine korjab üles ja veel palju muid asju, et siis kus linnapea on? Miks ta neid korrale ei kutsu? Ja eks see jätkub tänapäevani välja.

Viimane oli eriti kujukas näide, kui linnapea, kelle ainuke ülesanne on administreerida linna ja hoida koalitsiooni koos, kutsus Reformierakonna tagasi ja ei suutnud seda mitte grammigi teha, vaid jätkas oma endist tegevust, kas teadlikult või teadmata – vot täpselt aru ei saa. Aga kuna tegu on ikkagi targa inimesega, siis võib arvata, et isegi teadlikult. Siis see on nii, nagu me kõik näeme ju.

Reformierakond hakkas nõudma koalitsioonipartneritelt lasteaia kohatasu kaotamist, aga asi lõppes hoopis niimoodi, et lõpuks Reformierakond lahkus ise koalitsioonist. Kas see on see tulemus, mida erakond oleks võinud oodata?

Kuna mina ei ole Reformierakonna liige ja ei ole nende ideoloog, siis ma saan aru, et see lasteaiakohatasu on üle müstifitseeritud natukene, sest see on meie koolisüsteemi osa.

Näiteks Hispaanias läheb väike laps kolmeaastaselt kooli, mitte lasteaeda, aga see näeb välja nagu meie lasteaed ehk sealt algab tema õppeprotsess. Seal ei ole midagi imelikku, et see protsess on nii kolme-viie kui seitsme-üheksa aastaselt samamoodi toetatud ja sealt algab tema õppetöö pihta.

"Lasteaia kohatasu" sõnasse ei tasu kinni jääda. Mina saan aru, et see eksisteerib Reformierakonna lubaduste hulgas juba 2017. aastast saadik.

Selles mõttes, et see ei ole mingisugune teema omaette, aga see oli see punkt, mille üle põhiliselt aeti selg sirgu.

Teie isiklikult toetate, et see kohatasu ära kaotada?

Mina toetan, et koolisüsteem on üks tervik ja ma olen kogu koolisüsteemi suhtes ise väga kriitiline, sest Eesti inimeste füüsiline, vaimne tervis, mille vundament laotakse eelkõige koolis, on nii nigel, et oleme Euroopa üks viimaseid selles selles valdkonnas. Millega siin veel rahul olla? Siin saab ainult muutusi teha.

Millised need muutused oleksid?

Muutused oleks see, kus inimesed hakkaks omandama omale eluterveid käitumisharjumusi, sealhulgas liikumisharjumusi ja muid eluterveid käitumisharjumusi.

Meie mõttetasand on ju ainult selline… kui vaimsete haigete arv kasvab, siis me oleme ainult võimeline mõtlema selle peale, et paneks psühholooge kooli juurde, aga mitte selle peale, et neid haigeid võiks seal hoopis vähem olla.

Selles mõttes meie koolisüsteem tervikuna vajab täielikult uut reformi.

Milline see reform oleks? Mis teie idee oleks, kui te oleksite linnapea?

60 minutit liikumist päevas – seda on meie käest juba varsti 10 aastat tagasi maailma terviseorganisatsioon lausa nõudnud –, millega mina olümpiakomitee juhina ka pilootprojektiga tegelesin. Silmnähtavalt laste vaimne tervis ja keskendumisvõime kasvab, kui ta saab iga päev tunniks ajaks oma telefoni nurka panna ja minna liikuda. Mitte mürada, aga liikuda juhendatult. Kui sa teed seda neli-viis aastat järjest, siis sul tekib elukestev harjumus, 80 protsendil juhul.

Kõik tublid, targad inimesed teavad, et see nii on, aga miskipärast ei tehta.

Võtame näiteks sellesama keeleõppe. Tõenäoliselt õppisid koolis vene keelt, aga tegelikult ei tea vene keelest mitte midagi – vähemalt koolist. Aga kui sa üldse tead, siis sa õppisid selle mujal selgeks. Niisama on selle keeleõppega ka. Keel õpitakse selgeks esimesel kolmel aastal 12 tundi nädalas. Ole sa venelane või eestlane, õpid sa inglise keelt või muud keelt, sul on kolme aastaga see keel selge.

Järgmisel aastal võtad ja õpid ühte või kahte ainet puhtalt selles keeles. Ei kannata sinu suhe vanematega, sugulastega, aga sa oskad keelt. Järgmisel kolmel aastal peale kuuendat klassi õpid puhtalt eesti keeles, millega võid läbida, ma ei tea, mis kooli.

Kogu see teema on harjumuse kujundamine, mis on omaette oskus ja see ei ole üldse raske, see tähendab igapäevaselt sarnaseid tegevusi tehes aastate vältel ja see on selge, ilma füüsilise ega vaimse pingeta.

Praegu läbiviidava keelereformi kohapealt olete pigem kriitiline?

See on õige, et seda tehakse, seda oleks pidanud ammu tegema, mitte rääkima, vaid seda oleks pidanud kohe tegema juba 90-ndate lõpust saadik. Ma lihtsalt kirjeldasin mudelit, kuidas see selgeks saadakse. Ka mina olen koolis õppinud kolm-neli korda nädalas vene keelt ja koolis ma ei saanud mitte midagi selgeks, ma sain mujal selgeks.

Täpselt samamoodi on füüsilise liikumisega. Ükski kehalise kasvatuse liikumisharjutus ei ole tekitanud inimesele liikumisharjumust. Harjumus tekib siis, kui sa käid kolm-neli-viis korda nädalas mingis trennis, ja aastaid, siis ongi sul harjumus. Kui sul 50–60-aastaselt arst ütleb, et nüüd on viimane aeg, siis sa tead, mis see tähendab. Aga kui sul harjumust ei ole, siis sa ei suuda ennast kätte võtta üldjuhul.

Need kõik on väga lihtsad ja inimlikud, aga kui sa lähed ametnike tasemele – vaadake seda tänast Tallinna linna juhtimist näiteks, milline kemplemine käib. Mis sa arvad, et nad siis mõnda valdkonda teevad briljantselt? Eks see samasugune komejant kehtib ju igal pool ju. See ei ole nii, et tervik mädaneb peast ja kõik all töötab hästi – ei tööta.

Teil on jätkuvalt plaan sügisel Tallinna linnapeaks kandideerida?

Ma tõenäoliselt ei kandideeri linnapeaks, aga ma ütlen oma seisukoha, mida ma olen hakanud kujundama ettevõtjate ümarlauda kokku kutsudes juba mitu kuud varem.

Ma teen oma näidisprogrammi ja ma külvan seda rahva hulgas hästi palju, et rahvas hakkaks nõudma teistmoodi lähenemist. Kõige rohkem häirib mind kellegagi vastandumine – minu eluväärtused on teiste inimeste aktsepteerimine ja ühise osa otsimine.

See teebki maailma ilusaks, et me näeme asju erinevalt, aga kindlasti on olemas ühisosa ja seda ühisosa nimetatakse inimlikkuseks. Inimlikult meeldivad meile kõigile enam-vähem sarnased asjad. Inimlikult on meil kahju sarnastest asjadest ja nii edasi. Minu isiklik deviis on "ei vastandumine", "ei solvamine", veel vähem rahvuslikul või kultuurilise pinnal, ja ühisosa otsimine.

Saan aru, et te ei ole sügisel Reformierakonna esitatud linnapeakandidaat?

Vaatame veel seda asja. Aga see ei ole minu otsustada. Reformil on omal terve suur juhatus ja Tallinna piirkond ja fraktsioon ja nii edasi. Ma ei ole isegi mitte selle liige.

Ja teil ei ole plaanis erakonda astuda?

Ei ole praegu plaanis astuda, jah.

Kui te ikkagi peaksite Reformierakonna linnapea kandidaadina kandideerima, siis mida peaks erakond tegema, et oma reitingut tõsta?

Ma arvan, et Reformierakond vajab uut tulemist. Tõepoolest – müts maha – ükski erakond pole nii pikalt olnud riigi juhtimise juures kui nemad. Nad on praktiliselt seal kogu aeg olnud. Tahes-tahtmata on suur oskus inimesel teha uus restart elus. Reformierakonna uus tulemine oleks tore ja värskendav. Kogu elu on üks reformiline pidev areng. Kui Reformil on ilus nimi, mis lausa kutsub reforme tegema, siis tuleb ka neid teha.

Mida te selle "uue tulemise" all mõtlete, kas erakond peaks ennast muutma?

Kaasajastatud, uus jõuline tegemine, sest teadupoolest maailm on ju tervikuna muutunud – kuidas me saame majanduslikult hakkama, kuidas me saame riigina tervikuna hakkama. Enam kaubavedu ei käi, nüüd on heal juhul turism ja kallid töökohad ja muud. Ja neid tuleb teha konkreetselt ja nii, et mõjuvad ja paistavad mujale kaugele maailma ka, sest kui me siin ise naudime, teised sellest aru ei saa, siis sellest on vähe tolku.