Kui Reformierakonna esimees ja peaminister Andrus Ansip välistas 2010. aastal koostöö Edgar Savisaare juhitud Keskerakonnaga, oli see suur uudis. Tegu oli toona kahe suurima erakonnaga ja kahe Eesti tuntuima ning suurima toetusega poliitikuga.

Pisut hiljem toimunud valimistel võttis Reformierakond esikoha, Keskerakond tuli teiseks. Keskerakond jäi pikaks ajaks opositsiooni ja Reformierakond tõesti ei teinud Edgar Savisaare juhitud Keskerakonnaga Toompeal kordagi koostööd.

Tänavuste kohalike valimiste eel on samuti erakonnad üksteisega koostöö välistamise kaarti kasutanud, kuid tuleb tunnistada, et selle kaardi väärtus on viieteist aasta jooksul kõvasti devalveerunud.

Reformierakond on välistanud koostöö Keskerakonna ja EKRE-ga. Keskerakond on omakorda välistanud koostöö Reformierakonnaga. Väiksemad parteid on samuti omalt poolt teinud erinevaid välistamisi ning Eesti suurima toetusega erakonnalt Isamaalt nõutakse, et nemad ka kedagi välistaksid.

On mitu põhjust, miks see välistamisfestival tundub sel korral täiesti naeruväärne. 

Arvatavasti suur osa inimesi ei võta seda kõike väga tõsiselt, kuna erakonnad on varasemalt näidanud üles erakordset paindlikkust oma lubaduste tõlgendamisel, kui küsimus on selles, kas olla võimul või opositsioonis.

Kõige markantsem juhtum leidis aset muidugi 2019. aasta riigikogu valimiste järgselt. Enne valimisi lubas Keskerakond mitte teha koostööd EKRE-ga, EKRE omakorda välistas koostöö Keskerakonnaga, kuni sel on kehtiv lepe Venemaa võimuparteiga Ühtne Venemaa, ning seadis koostööle veel ridamisi tingimusi. Kõik need lubadused ja punased jooned unustati kohe peale valimisi ära.

Samas, näiteks kehtiv lepe Ühtse Venemaaga ei seganud hiljem ka Reformierakonnal Keskerakonnaga valitsuskoostööd tegemast, nende erakondade koostöö algas 2021. aastal, kuid Ühtse Venemaa lepe öeldi Eesti poolt üles alles 2022. aasta kevadel.

On ilmselge, et kui kõik välistavad kõiki, pole lõpuks midagi välistatud. Võib-olla vaid EKRE on osade erakondade valijate jaoks sedavõrd eemaletõukav, et need lubadused võivad tõesti ka pidada, aga kindlasti ma ei usu sellesse, et me ei näe tulevikus Reformierakonda ja Keskerakonda ühes valitsuses Toompeal või ka all-linnas.

Mida siis võidab liberaalne valija sellest, et koostöö Keskerakonnaga on välistatud? See kindlasti suurendab tõenäosust, et järgmise linnavalitsuse moodustavad Tallinnas Keskerakond ja EKRE. Palju õnne, hästi välistatud!

Erakordselt tobe on see, kui vähe järjepidevad erakonnad oma välistamispoliitikas on. Pangem tähele, kuidas näiteks EKRE-ga välistatakse koostöö Tallinnas, aga mitte mujal Eesti omavalitsustes.

Kui Eesti liberaalide silmis on EKRE riiki ohustav Kremli jutupunkte korrutav natsipartei, siis mis seal vahet on, kas nendega heidetakse ühte Tallinnas või Kuressaares? See kõlab nii, nagu üritaks keegi tõestada, et erinevalt Berliini natsidest olid Bremeni ja Hesseni natsid kuidagi inimlikumad ja paremad. Kui EKRE väärtused on peavooluerakondadele täiesti vastuvõetamatud, siis need väärtused ei lõpe ju Harjumaa piiril ära. Või tegutseb Ruhnus või peipsiäärsetes valdades mingi muu EKRE, millel pole üldse pistmist ega seost Helmede juhitud erakonnaga Toompeal?

Saksamaa AfD tulemüüri puhul räägitakse ikka kogu Saksamaast ja suhtutakse ülimalt valulikult sellesse, kui peavooluerakonnad teevad koostööd AfD-ga, kus iganes seda ka siis tehakse või kaalutakse teha.

Ma ei taha sellega öelda, et erakonnad peaksid välistamises olema veel põhimõttekindlamad. Ühe või teise erakonna välistamisel on mõtet üldse ainult siis, kui sellega tuleb kaasa teiste erakondade enamus. Siis on see tõesti mingi ühiskondlik sõnum, millel on ka kaalu. Seda meil Eestis ei ole ja suuresti muudab see jutud kellegi või millegi välistamisest täiesti mõttetuks.

Samuti ei näe koostööd välistavad erakonnad vähimatki probleemi võtta enda ridadesse liikmeid samadest erakondadest, mille väärtusi nad peavad täiesti eemaletõukavaks ja vääraks.

EKRE ja Keskerakonnaga koostöö on välistatud, aga EKRE ja Keskerakonna poliitikutega koostöö on teine asi? Kuidas see loogiline on? Kas need inimesed mitte äsja ei esindanud täpselt neid väärtusi, mis on vastuvõetamatud?

Saan veel aru, kui me räägime erakonna tavaliikmest, kes ehk on sinna kuidagi eksikombel sattunud. Aga kui me räägime ühe erakonna kõige tuntumatest inimestest – juhatuse liikmed, riigikogu liikmed –, siis, andke andeks, just need inimesed ongi ju need "vastuvõetamatud" väärtused kujundanud, neid esindanud.

Kas Kristen Michali Reformierakond saadab riigikogus endaga liitunud endised Keskerakonna ja EKRE poliitikud nüüd tagasi akna alla, kuna nende väärtustega on koostöö välistatud? Ilmselt ikka soovitakse hoida valitsuse niigi nappi ülekaalu.

Ühesõnaga, kogu see välistamiskampaania on nii ebasiiras ja vähe tõsiseltvõetav, et paneb ainult haigutama ja ka valijaid see ilmselgelt ei huvita. Veel enam, tasuks siiski meelde tuletada, et Eesti seisab silmitsi suurima välise ohuga, mis on meid viimase 30 aasta jooksul ähvardanud. Ehk oleks see aeg pigem otsida erinevate ilmavaadetega inimeste ja erakondade vahel ühisosa ja püüda liita ka üha enam polariseerunud ühiskonda?