Eesti avalike teenuste võrgu tihedus teeb silmad ette enamusele Euroopa Liidu riikidele.

Arenguseire Keskuse hiljutisest uuringust selgus, et üle 80 protsendi Eesti lastest jõuaks jala lähimasse lasteaeda, alg- või põhikooli ning ligi kolmveerand elanikkonnast elab vähem kui kolme kilomeetri kaugusel lähimast perearstist. Ka raamatukogu on 80 protsendi elanike jaoks jalutuskäigu kaugusel ehk lähemal kui kolm kilomeetrit. Need on Euroopa Liidu kontekstis väga head näitajad.

Paraku seab rahvastiku vähenemine meie teenusvõrgu järjest suurema surve alla. Väljaspool Harju- ja Tartumaad võib rahvaarv aastaks 2050 praeguste prognooside kohaselt väheneda 15–20 protsenti ning koolilaste arv kohati isegi kolmandiku võrra. Kui teenusekasutajate arv väheneb, muutub ka teenusvõrk, mida veel hoida suudame, järjest kallimaks ning seda on ka keerulisem ülal pidada.

Kasvavad ja kahanevad omavalitsused

Eesti omavalitsused jagunevad rahvastikuprognoosi järgi laias laastus kaheks, kasvavateks ja kahanevateks. Viimaseid on paraku rohkem.

Peamised kasvavad piirkonnad on Tallinna ja Tartu tagamaad, mis ulatuvad keskustest järjest kaugemale, aga ka kahanevates omavalitsustes leidub siin-seal kasvavaid asulaid, külasid ja alevikke, mis on suutnud meelitada noori peresid ja pakkuda head elukeskkonda.

Teenustase sõltub rahast

Kuigi teenusvõrk on Eestis tihe, on teenuste tase omavalitsustes väga erinev. Tulubaas on siin oluline tegur: mida suuremad tulud elaniku kohta, seda paremini suudetakse teenuseid pakkuda. Kuid kui omavalitsuste tulud kasvavad ka edaspidi samas tempos nagu seni ehk umbes kümme protsenti järgmise kahe-kolme aasta jooksul, jääb sellest väheks, et teenustaset märgatavalt parandada. Varasemast enam ressursse neelab ka omavalitsuste kasvanud laenukoormus.

Arenguseire Keskuse tellitud omavalitsuste efektiivsuse analüüs näitas, et omavalitsused kasutavad oma ressursse üldiselt tõhusalt, seega suuri võite ressursikasutuse tõhustamisest enam võtta ei ole.

Selgus ka, et efektiivsus ei sõltu niivõrd elanike arvust, kuivõrd rahvastiku tihedusest ehk mida hõredam asustus, seda keerulisem ja kulukam on teenuseid pakkuda. Seega ei pruugi ka omavalitsuste täiendav liitmine teenustaset tõsta, eriti kui omavahel liidetakse hõredamalt asustatud omavalitsusi.

Keskne valik kohapealsete avalike teenuste tagamisel eesootavas tulevikus on see, kas tugevdada kohalike omavalitsuste tulubaasi või otsida lahendusi teenuste kesksemast korraldamisest.

Näiteks on üleriigilise planeeringu asustuse arengustsenaariumide uuringus välja pakutud idee kümnest keskuslinnast, mis pakuksid teatud teenuseid ka naaberomavalitsuste elanikele. Kuigi omavalitsused saavad juba praegu mõnd oma ülesannetest mõnele teisele omavalitsusele delegeerida, oleks keskuslinnade puhul erinevuseks see, et riigi tasandil on paika pandud, millised KOV-id – täpsemalt, millised linnad – osutaksid teiste omavalitsustega võrreldes laiemat ringi teenuseid ja teeksid seda ka oluliselt üle oma halduspiiride. 

Teine võimalus on tugineda isetekkelisele koostööle omavalitsuste vahel, mille kujuteldava lõpp-punktina võiks käsitleda olukorda, kus naaberomavalitsused "spetsialiseeruvad" erinevatele teenustele ja teisi teenuseid käiakse saamas naabri juures.

Mõlema mudeli puhul on hädavajalikud head ühistranspordiühendused, ühel juhul äärepiirkonnast keskusesse ja teisel juhul mistahes kahe naaberomavalitsuse vahel.

Teenusränne juba toimub

Tegelikult kasutavad paljud inimesed teenuseid juba praegu mitte lähimas, vaid mõnes kaugemas teenuspunktis, ligi pooled Eesti elanikud teevad seda igapäevaselt. See näitab, et ühiskonnas on valmisolek kaugemal käia olemas.

Küsimus on selles, kas kõigil on selleks võrdsed võimalused. Uuringud näitavad sedagi, et kodulähedane teenus on suhteliselt olulisem vähemjõukatele, kelle jaoks kaugemal käimine võib olla liiga kulukas.