Eestis on peamiste kohalike avalike teenuste võrk tihe, võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega on vajalikud teenused meie elanikele märksa lähemal. Ligikaudu neli inimest viiest Euroopas elab piirkonnas, kus vähemalt üks igapäevane või kohalik teenus asub viie kilomeetri raadiuses.¹

Eestis on aga näiteks lasteaiad, koolid, raamatukogud, noortekeskused, perearstid ja kultuurimajad enamasti inimestele kättesaadavad koguni vähem kui kolme kilomeetri kaugusel.

Avalike teenuste kaugus kodanikust sõltub tugevalt piirkonnast

Näiteks võib lähim gümnaasium asuda mõnes omavalitsuses keskmiselt vaid ühe kilomeetri, aga ka kuni 36 kilomeetri kaugusel. Samasugune suur varieeruvus esineb ka noortekeskuste (0,8–16 km) ja perearstide (0,7–14,4 km) puhul.

Selgelt tulevad esile erinevused linnade ja maapiirkondade vahel. Linnades on ligipääs teenustele justkui lihtsam, tänu heale ühistranspordile ning võimalusele liikuda jalgsi või jalgrattaga on valikuid rohkem.

Maapiirkondades seevastu sõltub teenuste kättesaadavus sageli isiklikust sõidukist. Ilma autota võivad paljud vajalikud teenused jääda väljapoole igapäevast haardeulatuvust. Oluline on siiski mõista, et füüsiline lähedus ei pruugi tähendada kiiret ega mugavat ligipääsu. Näiteks võib hommikuse tipptunni ajal Tallinnas autoga liikumine ühest linna servast teise võtta rohkem aega kui maapiirkonnas mitmekümne kilomeetri kaugusele kooli jõudmine.

Paljud inimesed ei tarbi kodulähedast teenust

Eestis paistab avalike teenuste võrgustik tihe, ent see pilt peab paika vaid juhul, kui igaüks kasutaks just seda teenust, mis asub füüsiliselt kõige lähemal. Arenguseire Keskuse andmetel, 48 protsenti lastest ei käi kodule lähimas lasteaias, 45 protsenti lähimas algkoolis, 59 protsenti lähimas gümnaasiumis ning 63 protsenti kodanikest ei ole lähima perearsti nimistus.²

Teenusränne tähendab olukorda, kus inimene ei kasuta oma kodule lähimat avalikku teenust, vaid liigub harjumusest, eelistusest või sundolukorrast tingituna kaugemale. Nii tekivad nähtamatud vood, mis koormavad populaarseid teenuskohti ja jätavad teised alakasutatuks, muutes teenusvõrgu planeerimise keerukamaks ja kulukamaks.

Ilmekas näiteks on kasvõi see, et tänu teenusrändele on koolilapse koolitee Eestis keskmiselt kaks-kolm korda pikem, kui see võiks olla.³

Nähtamatuid barjääre loovad ka "ajaline rikkus" ning "ühenduvusrikkus"

Lähima teenuse mittetarbimise või sellest üldse loobumise põhjused ulatuvad sageli kaugemale pelgalt teenuse kvaliteedist. Oluliseks määravaks teguriks on kodaniku "ajaline rikkus" – kas inimesel on võimalik oma päevases ajagraafikus üldse teenust tarbida.⁴

Kui näiteks lasteaed sulgub tööinimesele liiga vara või esimese klassi õpilase koolipäev lõpeb juba keskpäeval, ent lapsevanem ei saa töölt nii hõlpsasti puududa et lapsele kulleriks olla, muutub teenus kättesaamatuks, olgugi et füüsiliselt lähedal. Eakal võib lihtne arstilkäik tähendada maapiirkonnas kogu päeva vältavat bussiretke.

Teine piirang on "ühenduvusrikkus", mis viitab inimese võimele liikuda ja pääseda ligi vajalikele teenustele, sõltuvalt tema liikumisvõimalustest ja -vahenditest. See hõlmab nii füüsilist juurdepääsu transpordivõimalustele kui ka digitaalseid ühendusi, nagu internetiühendus ja digioskused.

On ahvatlev öelda, et lahendus on "teenused internetti!", aga sellega kaasneb uus oht: piirkondlik ebavõrdsus süveneb. Kõik ei ela fiiberkaabli ääres ega oma seadmeid, millega videokõne pidada või e-konsultatsiooni kasutada. Samuti on inimeste digioskused erinevad.

Viimaks esineb ka olukordi, kus teenusränne pole vabatahtlik, näiteks kui lähimas lasteaias või koolis on kohad täis, olgugi et kool asub lapsel ehk kõrvalmajas. Seega ei piisa kättesaadavuse planeerimisel üksnes vahemaade arvestamisest, tuleb mõista ka ajagraafikute, ühenduvuste ja valikuvabaduse tegelikkust.

Teenusränne võib võimendada ühiskondlikku ebavõrdsust. Madalama sotsiaalmajandusliku taustaga inimesed on tihti sunnitud piirduma kodulähedase teenusega, sõltumata selle kvaliteedist või sobivusest, kuna neil napib ressursse kaugemal käimiseks.^5,6 Samal ajal saavad jõukamad pered lubada endale liikumist kaugemale, parema mainega kooli, hinnatuma perearsti juurde või paremate tugiteenuste- või õppemetoodikatega lasteaeda.

Teenuste kvaliteedi tõstmiseks on tarvis rohkem koostööd

Teenusvõrku tasub planeerida koos, et ühe teenuse tulevikukindlus ei tuleks teise arvelt.⁷ Või teisiti sõnastades, et ühe elanike grupi heaolu ei tuleks teise arvelt. Pigem tasub siinkohal koostöövõimalusi kaaluda mitte ainuüksi naaberomavalitsusega, vaid sõltuvalt teenusest isegi regiooni tasandil.

Hea näide on õpetajate nappus. Kui mitme omavalitsuse maakoolides on rohkelt alakoormusega matemaatikaõpetajad, tasub ette võtta logistiline koostööülesanne ja tagada pigem paarile väga heal tasemel matemaatikaõpetajale täiskoormusega töökohad. Mitte nõnda, et õpetajal tuleks ühe päeva jooksul neljas eri koolis ja omavalitsuses õpetada, vaid et õpilastel ongi "matemaatikapäevad", mitte matemaatikatunnid.

Praegune seis on sageli selline, et iga kool võitleb üksi õpetajaskonna tagamise (ja kooli säilimise) nimel, ent regionaalselt koostöös oleks võimalik tagada ühtlasemalt väga hea kvaliteet ja tagada ka väikeste koolide elujõulisus.

Üleilmseks suunaks on kujunenud mitme avaliku teenuse koondamine ühte füüsilisse asukohta. Eestis on teenuste koospaiknemine praegu veel napp, ainult vähestes omavalitsustes asub samal aadressil vähemalt kolm avalikku teenust. Teenuste koondamine ühele aadressile võimaldab säästu taristukuludelt, paremat teenuse kasutatavust eri sihtrühmadele ("üks tee, kaks asja"), teenustevahelist sünergiat ja kasutusaktiivsuse kasvu (nt noortekeskuse ja kultuurimaja üritused kooliruumides ajal, mil tunnid läbi).

Parimad teenuste kombinatsioonid tekivad siis, kui teenused toetavad üksteist nii ajaliselt (mõni teenus päevane, teine pigem õhtune) kui ka sisuliselt, võimaldades töötajaid vajaduse korral ristkasutada.

Näiteks perearstiteenuse lahutamatu osa on ennetustegevus ja tervisliku käitumise kujundamine. USA-s⁸ ja Kanadas⁹  on seda rolli üha enam hakanud täitma maaraamatukogud, kus jagatakse terviseinfot, laenutatakse tervisevahendeid (nt vererõhumõõtjad) ning korraldatakse liikumist ja tervisekäitumist toetavaid sündmusi.

Just raamatukogud on suurepärane näide sellest, kuidas teenus areneb koos kasutajate vajadustega. Need pole enam ammu vaid raamatute laenutamise kohad, vaid toimivad ka ürituste keskpunktidena, kaugtöökeskustena või internetipunktidena. Lisaks raamatutele saab laenutada lauamänge, taimeseemneid, muusikariistu ja isegi tööriistu. Samuti on raamatukogud muutunud inimestele kättesaadavamaks, näiteks asub Viimsi raamatukogu otse toidupoe kõrval, kus see on igapäevaselt mugavalt ligipääsetav.

Kokkuvõtteks: teenus ei kao, aga vajab ümbermõtestamist

Kohalike avalike teenuste tulevik tähistab vastuste otsimise asemel esmalt õigete küsimuste püstitamist: millistest teenustest me ei saa loobuda; milliseid saab jagada; milliseid digitaliseerida; kuidas ja kuhu teenuseid optimeerida nii, et see ei tähendaks inimestest eemaldumist; kui suure osa ajast on meie teenusmajad suletud ja kas neil tundidel võiks mõni teine teenus ruumidesse "elu" tuua jne.

Siiski, ükski neist valikutest ja küsimustest ei tohi unustada inimest teenuse taga. Kohalikku kogukonda mõistmata võib teenus jääda "õhku" – formaalselt olemas, sisuliselt kaugenev. Kui kooli, raamatukogu, kultuurimaja või perearstikeskuse funktsioone ei arvestata omavahelises seoses, võib kaduda midagi enamat kui hoone, kaduda võib ka kogukonna sidusus ja süveneda ilmajäetuse tunne, sest ühe teenusmaja säilimine tuleb teise sulgemise arvelt.

Eesti ei seisa mitte teenuste kaotamise, vaid nende ümbermõtestamise lävel. Teenused ei kao iseenesest, nende kättesaadavus ja tajutav väärtus võivad lihtsalt muutuda. Küsimus ei ole, kas hoida alles kõike endisel kujul, vaid kuidas muuta teenused inimkesksemaks ja tulevikukindlamaks.