Tartlastele on teada, et Anne kanali vee kvaliteet on väga muutuv, süüdlaseks on peetud nii linde, koeri kui ka ujujaid endid. Praegu võtab aga suplusveest proovide võtmine ja nende analüüsimine mitu päeva aega.

"Teame, kuidas geneetiliste andmete põhjal me saame määrata enda päritolu. Kust me oleme tulnud, kes on meie esivanemad – põhimõtteliselt me teeme sama asja bakteritele. Ehk me nende genoomi alusel määrame nende mineviku, kas kõik on koerte mikrobioomist pärit või partidelt või inimestelt. Ühesõnaga, selle alusel on võimalik teaduspõhiselt ka vastukäike välja mõelda," lausus Tartu Ülikooli molekulaarse ökoloogia teadur Peeter Laas.

Veeproove võetakse pidevalt, kuid seniajani ei ole olnud võimalust jälgida vee kvaliteeti reaalajas. Euroopas on aga aina populaarsemaks muutumas linnades vee kvaliteedi parandamine ja supluskohtade taasloomine. Seega oleks hea, kui teaks, kuidas seda targalt teha. Anne kanali jaam võib abiks olla.

"Tartu ütles, et neil on üsna tõsine probleem suplusvee kvaliteediga. Me tahaksime teada, mis toimub, tahaksime pakkuda õigeaegseid andmeid. Ka Iirimaal on sarnane probleem rannikualadel. Praegu on Euroopas suundumus nn ujumissõbralike linnade arendamisele, seega soovitakse parandada linnade keskkonda. See projekt on eriline, sest esimest korda me koondame tehnoloogia ühte karpi," lausus Dublin City ülikooli teadur Ciprian Briciu-Burghina.

Kui praegu mõõtmisjaama vaadata, siis meenutab see kuuri. Tulevikus peaksid sensorid muutuma aga nii väikeseks, et ujujad neid enam ei märkagi.

"Lõppeesmärk on see, et pärast üheaastast katsetamist saaksime paigaldada siia järve väikesed andurid, mida tõenäoliselt keegi ei märkagi, kuid mis annavad sama teavet nagu väga kallis tehnika, mis meil praegu jaama sees on," ütles Briciu-Burghina.

Anne kanali jaam on osa rahvusvahelisest pilootprojektist LinnaSulps, milles osalevad Tallinna Tehnikaülikool, Tartu Ülikool ja Dublin City ülikool.