Hiljuti lõppenud eelarvekõnelustel tehti mitu kultuuripoliitiliselt olulist otsust. Üheks suuremaks oli neist meie kultuuritöötajate, treenerite ja kollektiivijuhtide palgaküsimus.

Tegemist oli kultuuriministeeriumi vaieldamatu prioriteediga, milleks terve aasta jooksul valmistusime. See tähendas andmete kogumist, mis näitaksid valdkonna tegelikku seisu ja aitaksid argumenteerida vahendite vajalikkust, aga ka erinevaid kohtumisi ja selgitustööd riigisektoris. Kultuuri olulisust tajub väga selgelt valdkond ja ministeerium, aga üks ministeeriumi ülesannetest on teha ka laiemat selgitustööd.

Kultuuritöötajate palkadest 

Viimati tõusis kultuuritöötajate palk 2023. aastal ja toona tõsteti riigilt palka saavate kõrgharidusega kultuuritöötajate alampalka 200 euro võrra, 1400 eurolt 1600 eurole, kuid lisaks sellele anti asutuste juhtidele kasutada 7,34 miljonit eurot täiendavat lisaraha n-ö palgafondi, mille jaotamise üle said asutuste juhid ise palkasid määrates otsustada.

Palganumbritest rääkides peame silmas brutopalka ehk summat, millest peetakse tööandja poolt kinni tulumaks ja töötajapoolne töötuskindlustusmakse, tööandja lisab sotsiaalmaksu ja tööandjapoolse töötuskindlustusmaksu. Palgavahendid eraldab riik tööandjale koos kõigi maksudega, mitte vaid brutosummas.

Ministeeriumi haldusala asutuste juhid on andnud mõista, et palgamiinimumi tõstmine on küll oluline, kuid veelgi olulisem on palgafondi kasvatamine, mis annab vabamad käed ja suurema otsustusvõimaluse.

Meie kultuuriasutusi juhivad oma valdkondade absoluutsed eksperdid, kellel on parim ülevaade, milliseid töötajaid peaks palgafondist täiendavalt toetama. Riiklik kultuuritöötaja miinimumpalk on küll muu hulgas oluline indikatsioon näiteks kohalikele omavalitsustele kultuuritöötajate tasustamisel, kuid palgafond võimaldab samas tõsta ka ülejäänud töötajate, sh tugipersonali tasusid.

Kõrgharidusega kultuuritöötajale miinimumpalga tagamine on ministeeriumi haldusalas kohustuslik ja selleks eraldab riik raha, kuid palkade määramine on siiski asutuste juhtide valik, kohustus ja ülesanne. Seda ülesannet aitab täita just eelpool mainitud palgafond.

Nii mõnigi asutus lisab juba praegu palgafondi vahendeid ka omatuludest (näiteks piletimüügist), kuid et juhtidel oleks laiem vabadus määrata palka muuhulgas vastavalt tööpanusele, vastutusele või muudele kokkulepitud kriteeriumitele, selleks ka riigipoolne täiendav raha palgafondi.

Palgatõusu on pikalt oodanud mitmed valdkonnad, lisaks kultuuritöötajatele laulu- ja tantsupeo kollektiivijuhtidele ja treeneritele näiteks ka õpetajad, päästjad ja politseinikud. Kõigis valdkondades sööb inflatsioon ja elukallidus töötasu.

Keerulises eelarveolukorras on seega siiski märgiline, et kultuuriministeeriumile eraldati järgmisel aastal palkade tõstmiseks kokku üheksa miljonit eurot. Lisaks eraldas valitsus kultuuritöötajate palgafondi kasvatamiseks veel ministeeriumidele 900 000 eurot, kuivõrd kultuuritöötajaid on ka haridus- ja teadusministeeriumi, regionaal- ja põllumajandusministeeriumi ning kliimaministeeriumi valitsemisalades. Kokku laekub seega kultuurivaldkonna palkadeks 9,9 miljonit eurot.

Lisaraha võimaldab tõsta kõrgharidusega kultuuritöötaja riiklikku miinimumtasu 1600 eurolt 1720 eurole. Tänu kultuuriasutuste juhtide heale tööle saab riiklikku miinimumi aina vähem inimesi, organisatsioonid on leidnud võimaluse omavahenditest juba eelnevalt palku tõsta. Lisaks suurendatakse asutuste palgafondi kokku kuue miljoni euro võrra ehk seitse protsenti.

Kokkuvõttes kasvab riigilt palka saava kultuuritöötaja keskmine brutokuupalk ehk kogu palgasumma koos erinevate lisatasudega ministeeriumi käesoleval aastal kogutud info ja prognoosi järgi seeläbi 2026. aastal 2200 euroni kuus. Kultuuriministeeriumil on väga erineva finantsvõimekuse ja juhtimisega asutusi, kuid aastatepikkune seire on näidanud, et keskmiselt maksavad meie asutused lisatasusid ligi kümme protsenti üldisest palgafondist.  

Viimase nädala jooksul on palju kõneainet pakkunud rahvusorkestri keeruline palgaküsimus. Meie kõrgelt haritud, maailmatasemel interpreedid väärivad selgelt oma töö eest väärilist tasu. Kuid keeruline olukord ei puuduta ainult ERSO-t, vaid laiemalt kogu kultuurivaldkonda, ka teisi Eesti tipptasemel kollektiive.

Rahvusorkestri juhtkond on viidanud, et palgatõusuks oleks vaja suurendada eelarvet 900 000 euro võrra. Näitlikustamiseks, mida tähendab 900 000 eurot kultuurivaldkonnas: Paavo Järvi dirigeeritud Eesti Festivaliorkestri aastane tegevustoetus on 2026. aastaks 400 000 eurot, Arvo Pärdi Keskusel 470 000 eurot. Kui lisaraha juurde tulemas ei ole, siis tuleb kellelegi juurde andes ka kuskilt ära võtta. 

Võrdluseks ka lähiriikide rahvusorkestrite tasudest. Soomes on rahvusorkestri keskmine palk 76 protsenti riigi keskmisest ja Lätis 88 protsenti. Eestis on see 82 protsenti. Muidugi ei ole meil midagi hõisata ja Eestis on palgatase madalam kui meie põhjanaabritel, kus tõepoolest algavad esindusorkestri Soome Raadio Sümfooniaorkestri palgad 3500 eurost, ulatudes 5300 euroni, väiksemates orkestrites algavad palgad 2400 eurost. Soome keskmine palk on samal ajal aga 4148 eurot.

Meil algavad orkestriliikmete palgad ERSO-s 1640 eurost, ulatudes 2900 euroni, Eesti keskmine oli viimases kvartalis 2126 eurot. Läti Rahvusorkestri orkestrandi keskmine palk oli nii tänavu kui on ka tuleval aastal 1583 eurot. Meil ERSO-s on see juba tänavu ehk enne tuleva aasta palgatõuse lepingujärgse brutopalgana üle 1800 euro.

Uuest aastast kasvab meie ja Läti esindusorkestrantide brutopalga vahe veelgi suuremaks, sest Eesti riigi tegevustoetus ERSO-le kasvab enam kui 220 000 euro võrra, 3,8 miljonilt eurolt rohkem kui nelja miljoni euroni. See on sisuliselt ühe kuu orkestrantide palgafond lisaks, millega juhid saavad teha tarku palgaotsuseid.  

Kultuurirahast veel

ERR kajastas kultuurieelarve vähenemist aastani 2029, tuues välja, et enamiku teiste ministeeriumide puhul niivõrd suurt muutust märgata ei ole. Ministeeriumi eelarve muutub aastast aastasse aga erinevatel põhjustel, mitte ainult kärbete tõttu. Kõige suuremaks muutjaks on selles kontekstis investeeringud.

Pooleli on mitmed olulised kultuuriehitised, mis õige pea valmivad. Järgmisel aastal saame rõõmustada kümne miljoni euro eest renoveeritud Tallinna Kunstihoone avamise üle ning 2027. aastal avaneb 105 miljoni euro eest uuendatud Eesti Rahvusraamatukogu. Nendeks investeeringuteks on 2026. aastal ette nähtud tööde lõpetamisteks 14 miljonit eurot ning 2027. aastal 5,6 miljonit eurot.

Tehtud on ka olulisi spordiinvesteeringuid. 2020. aastast 2022. aastani toetas ministeerium erakorraliselt üle Eesti multifunktsionaalsete jalgpallihallide ehitamist, milleks eraldati kuus miljonit eurot aastas.

Või veel üks näide: laulu- ja tantsupeo toimumise aastal eraldatakse peo korralduskulude katteks valitsuse otsusega erakorraliselt raha. Käesoleval aastal 3,5 miljonit eurot, aastal 2028, kui toimub pidu veelgi suuremalt, on ilmselt ka laekuv toetus suurem, kuid praegune riigieelarve strateegia seda ei kajasta. Omaette teema on, kas nii olulise sündmuse rahastamine peaks käima valitsuse erakorralise otsusega, aga hetkel on nii.

Kõik need numbrid mõjutavad ministeeriumi küllalt pisikest eelarvet ja osakaalu riigieelarves tuntavalt. Kui hooned valmivad, tähendab see, et ministeeriumi eelarve nende investeeringutoetuste võrra väheneb, tegemist ei ole kokkuhoiuga, vaid tavapärase eelarve muutumise loogikaga.

Samuti lõppeb 2027. aastaga Euroopa Liidu toetuste senine rahastusperiood ning uue perioodi vahendeid ei ole veel eelarvesse planeeritud. Käimasoleva välisvahendite perioodi vahendid eelarves aastatel 2028 ja 2029 vähenevad, kuna tegevused on suures mahus enne neid aastaid juba ellu viidud. Kultuuriministeeriumi lõimumis- ja kohanemisvaldkonna eelarve koosneb ligi 70 protsendi ulatuses just nimelt välisvahenditest. Kui saab selgeks, milleks ja millises mahus uue perioodi välisvahendeid arvestatakse, lisatakse need summad ka riigieelarve strateegias kultuuriministeeriumi eelarvesse.

Siiski ka kokkuhoiust. Valitsus võttis eesmärgiks kolme aasta jooksul ehk 2027. aastaks hoida kokku valitsussektori kulutusi kümme protsenti. Kultuuriministeeriumile tähendab see 2026. aastal kokkuhoidu edasiantavatest toetustest 21 miljonit eurot.

Eelmisel aastal valitsuses tehtud kokkuleppeid vahepeal muudetud ei ole, ei ühtepidi ega teistpidi. Meie sõjakas idanaaber pole lõpetanud oma agressiivset välispoliitikat, mis nõuab kõigilt Venemaaga piirnevatelt riikidelt kaitsekulutuste tõusu ja seega ka keerulisi eelarvevalikuid teistes valdkondades.  

Ajad on keerulised ja on mõistetav, et muretseme üheskoos kultuuri pärast, mis pakub rasketel hetkedel paljudele meist tuge ning on rahva olemise aluseks. Kultuurile ei ole selga pööratud, vastupidi, keerulistes oludes leiti valdkonnale lisavahendeid. Teisalt on selge, et vajadus on alati suurem nii elukalliduse tõusu kui ka meie maailmatasemel ambitsioonikate kultuurikorraldajate arengusoovide tõttu.

Kokkuhoidlikum aeg võimaldab ja kohustab seadma prioriteete, kui palju ja mida riiklikult toetame. See ei tähenda, et keegi hakkaks seadma vabas riigis kultuurile kvoote ja piiranguid. Keeruline seis näitab, et riik on võtnud endale kohustusi, mille katmiseks ei ole enam piisavalt maksudest laekuvat raha. Maksumaksjate arv väheneb, tuge vajavate inimeste arv suureneb.

Seepärast kutsungi üles arutelule: milliseid raskeid valikuid oleme valmis tegema, mida ja kui palju riigi ühisest rahakotist rahastama? Millised on need kultuuri tugisambad, mis meie väärtusi kõige enam kannavad? Kas oleme valmis välja ütlema, et kellegi panus ja väärtus on suurem kui kellegi teise? Kuidas toetame traditsioone, kuidas uusi tulijaid? 

Arutelu selle üle, mida riigina jaksame toetada ja üleval pidada, kust king kõige rohkem pigistab ning mis on meie keele ja kultuuri säilimiseks ning arenguks vältimatult vajalik, saab pidada vaid ühiskond tervikuna. Nendest aruteludest tuleb seejärel kultuuripoliitiliselt targad ja põhjendatud valikud teha.