On tõeline õnn, et Eestisse tahetakse praegu rajada suurtootmisi, mis nõuavad sajamiljonilisi investeeringuid ja loovad kümneid töökohti, sest investeerimiskeskkond on niikuinii ebastabiilne. Lisaks on Eestis ettearvamatu idanaaber ja investoritele ebamugavad tingimused.

"Kindlasti võib välja tuua elektrienergia hinna ja kättesaadavuse, mida kliendid on tagasisidena toonud. Samuti lubade menetlemise kiiruse ja selguse," lausus EISA investorteeninduse valdkonnajuht Robert Lang.

"See on ikkagi väga tähtis, milline on riigi pikaajaline strateegia energiaarendusse ja kui see on vastu võetud, ei tohi seda muutma hakata mõne kuu pärast. See mõjub väga pahasti," sõnas Derivaat NH3 tegevjuht Erik Laidvee.

"Ma arvan, et oluline on ka poliitiline ebakindlus, mida meil on viimasel ajal päris palju olnud. Näiteks eelmisel aastal räägiti ettevõtete tulumaksust. Tänasel hetkel me teame, et seda ei tule, aga siiski see võimalus oli ja segas ettevõtjat oma investeerimiskindluses," ütles LHV makroanalüütik Triinu Tapver.

Eesti plussideks peavad investeerimishuvilised tugevat õigussüsteemi, mugavaid digilahendusi, tarka tööjõudu ja maksukeskkonda, mis vajaks küll rohkem stabiilsust. Seega huvi ikkagi on, mida tõestasid ka sel nädalal avalikuks saanud investeerimistoetused.

Eesti ettevõte Derivaat NH3 sai elektrijaama rajamiseks riigilt 11 miljonit eurot. Jaama ehitamiseks kulub kokku 120 miljonit eurot. Kuigi riigi tugi jääb alla kümne protsendi, on see siiski ülioluline.

"Praegu on pangad väga ettevaatlikud finantseerimaks selliseid projekte, eriti kui seda arendab suhteliselt uus ettevõte, kellel ei ole taga mingit suurt tootmist, mida saab hirmsalt pantida. See annab kindluse, et riik toetab seda projekti ja selle kaudu on ka võimalik rääkida pankadega parematel positsioonidel. Kui lihtsalt minna ilma riigi toetuseta, siis omafinantseeringu määr, mida nõutakse, võib saada takistuseks üldse projekti realiseerimisel," selgitas Laidvee.

Derivaat võttis juba varem riski, kui lasi Paldiski Lõunasadama uue kai ehituse käigus betooni panna torud nende elektrjaama jaoks vajaliku ammoniaagitehase tarbeks. Toona ei olnud veel selge, mil moel kogu projekt üldse finantseeritud saab. Majanduskeskkond praegu selliseid suurinvesteeringuid ei soosigi.

"Kõik tegurid mängivad koos praegu just sinna halvale poole. Intressid on olnud kõrged. Samamoodi näeme, et kulud on kasvanud, mis tähendab ka seda, et tootmine on väikesema kasumimarginaaliga. Mis iganes äritegemine üleüldiselt on muutunud kulukamaks. Ei saa enam nii lihtsalt kasumit endale veeretada. Ettevõtjat ju kõik need tegurid tõukavad eemale," sõnas Tapver.

Majandusminister leiab aga, et just praegu tuleb riigil selliseid rahastusotsuseid teha, et Eestisse tahetaks ka keerulistel aegadel investeerida.

"Konkreetselt see suurinvesteeringute meede sai disainitud niimoodi, et kõigepealt see investor, ettevõtja peab ise oma investeeringud ära tegema ja kui need investeeringud on tehtud, siis tagantjärele saab alles riigitoetuse. Sellega me maandamegi riigi riski," ütles majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo.

Kui küsida, milliseid ettevõtteid siia ootame, käivad läbi märksõnad kõrge lisandväärtus ja tark tööstus. Sisuliselt tähendab see moodsaid tehnoloogiaid, tippteadmisi ja kõrgeid palku.

"Me kindlasti ootame siia edukaid nii startup-ettevõtteid ja fonde, kes investeerivad omakorda startup'idesse, kui ka suuri tööstusettevõtteid. Välisinvesteeringute keskuse poole pealt oleme võtnud endale fookusesse kõrge lisandväärtusega tööstusettevõtted, kus turutõrge on võib-olla suurem kui eelmainitutega," sõnas Lang.

Aastate jooksul on mitu investorit loobunud Eestisse tootmise rajamisest kohalike vastuseisu tõttu – olgu selleks Tartu tselluloositehas või Väimela kanala. Riigilt need plaanid kuigi palju tuge ei saanud. Nüüd püütakse selliseid olukordi ennetada.

"Me oleme kaardistamas üle Eesti suuri tööstusalasid, vähemalt 30-hektarilisi, mida kohalikud omavalitsused on ise varem rajanud. Vaatame need üle, kas seal on planeeringud tehtud, kas seal saab teha näiteks esialgsed keskkonnamõjude hindamised ja see peaks vähendama kohalike vastuseisu efekti. Miks? Sest siis kohalik inimene teab, kus on elamurajoon, kus on rohealad, kus saab perega käia jalutamas, koera jalutada, ja kus on tööstus," ütles Keldo.

Kui mõnel ettevõttel on keelatud geopoliitika tõttu panna raha Balti riikidesse, on see paratamatu. Kui aga Läti ja Leedu pakuvad rohkem huvi kui Eesti, on siin vaja teha lisapingutusi. Välisinvesteeringute otsijad näevad, et valitsuses tehakse selle nimel lõpuks head tööd ning oluline on nii jätkata.

"Iga riigi investeerimispoliitika peaks põhinema mingisugustel muudel riiklikel poliitikatel. Kas see on riigikaitse, kas see on energiajulgeolek, kas need on uued kütused, kas see on mingi logistikaprojekt, mis riigis on, nagu meil on Rail Baltic näiteks. Ka meie vastu on väga mitmed välisettevõtted huvi tundnud, et mis selle Rail Balticuga toimub, millal ta valmis saab ja kuidas sellega läheb. Riigikaitse on meie jaoks väga oluline prioriteet. Siin näeme väga suurt huvi Eesti vastu, sest mis siin salata, Eestit peetakse eksperdiks meie idanaabri suunal," lausus EISA investorteeninduse valdkonnajuht.

Siit tekib aga õigustatud küsimus, miks ikkagi lasti käest Euroopa ühe suurema kaitsetööstusettevõtte Rheinmetalli investeering.

"Kaitsetööstus on natuke erinev näide muust tööstusest, sest kaitsetööstus on ajalooliselt väga palju riigi sekkumisega seotud sektor. Need tingimused, mida kaitsetööstusettevõtted seavad, on erinevad ja ju siis need tingimused ei olnud Eesti riigile vastuvõetavad või sobilikud. Kindlasti on Rheinmetall alati oodatud Eestisse tegutsema ja oleks ekslik arvata, et see oli ainuke projekt, millega me Rheinmetalliga oleme suhelnud," ütles Lang.