Miks Angela Merkel räägib, et Ukraina sõjas on süüdi Balti riigid ja Poola?

Esiteks ei vasta see tõele. Seda on juba palju kommenteeritud, aga ma arvan, et tal on mida mingi isiklik motiiv taga. Seda enam, et see oli tegelikult suur žest, millega ta pidi lõpetama oma kantsleri karjääri 2021. aastal pärast seda, kui USA president Joe Biden oli kohtudes Vladimir Putiniga ebaõnnestunud. Me nüüd takkajärgi teame, et tal oli selline ettekujutus, et võtab Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni kaasa ja siis lähevad ning katsuvad veel veenda. See oli see aeg, kus Euroopa poliitikutel oli veel selline illusioon, et on võimalik Putin ära rääkida. Praeguseks on see peaaegu kadunud, aga tema elab möödanikus ja kui lugeda ka tema memuaare, mis on ka üsna äsja ilmunud, siis üldiselt ma ei imesta.

Kas see on meie selline tahe niimoodi mõelda ja mitte kriitikat omaks võtta või see oli tegelikult ka nii ja Angela Merkel näitab ennast lihtsalt paremast küljest?

Tegelikult on siin küsimus hinnangu andmises, sest tõepoolest Baltimaad eesotsas eestlastega ja lisaks Poola olid selle vastu kindlasti, aga küsimus on selles, et kas see oli see, mis siis nii-öelda jäi sõelale tema jaoks või peaks jääma see, mis tegelikult järgnes - need kogemused. Tuletage meelde, et ka teised käisid ju rääkimas ja ka Macron käis seal pika laua taga ning see kõik ei viinud mitte kuhugi, aga tema ikka ikka veel elab selles illusioonis, et tema oleks suutnud ära rääkida Putini, keda eelmainitu hirmutas koeraga ja tema kardab koeri. See on tegelikult hämmastav, aga inimese mälu on valikuline.

Räägime Venemaa majandusest ja ennustasime juba ammu, et sõja esimesel aastal juba läheb see põhja. Kohe saab neli aastat täis ja nüüd ilmuvad ka sellised pealkirjad, et Vene riigieelarve on raskes seisus ja nii edasi, aga kui me seda Eesti riigieelarvega võrdleme, siis tundub, et see on isegi paremas seisus.

Alustame sellest, et keegi klassikalistest kommentaatoritest on nüüdseks juba öelnud, et kui oleks sõja esimesel aastal rakendatud kõiki sanktsioone, siis oleks see prognoos, et Venemaa majandus ei kannata seda välja, ka juhtunud. Aga saba raiumine väikeste tükikestena tõi kaasa selle, et Venemaa kohanes ja kohaneb jätkuvalt ning sellepärast need illusioonid ei pea paika. On üks vene opositsiooniliste ökonomistide tugev punt, kes töötab nime all Case - see on tegelikult selline väike mõttekoda - , kirjutab aeg-ajalt raporteid Venemaa majandusest ja ma pean neist lugu ning nende prognoos on, et veel paariks aastaks on Venemaal ressurssi, aga tegelikult võib-olla isegi kauemaks.

Kui me vaatame praegu riigieelarvet, siis me näeme seda, et Venemaa riigieelarves on raske seis, sest sõjakulutusi ametlikult enam ei kasvatata, vaid järgmisel aastal vähendatakse ametlikult sõjakulutusi. Samal ajal jälle kasvatatakse näiteks sisejulgeoleku kulutusi, millest osa ju tegelikult läheb ka sõjakulutusteks ja varjatud artikleid.

Kolmandik Venemaa eelarvest on salajased artiklid ehk see on veel eraldi teema, aga on näha, et natuke on raske, sest kust see raha tuleb? Raha tuleb tegelikult ju maksudest tuludena, tuleb loomulikult ka sellest rahvusliku heaolu fondist ja laenudest. Laenud on juba väga suured ja nähakse ette, et kahe järgneva aasta jooksul Venemaa laenuportfell kasvab kahekordseks ja need laenud ongi ainult riigi enda pankadelt, mis teeb juba kahekordseks ka intressi maksmise. Me räägime ka sellest, et nemad peavad maksma üheksa protsenti järgmine aasta juba riigieelarvest intressideks ehk laenuvõime on ka mõneti piiratud. Loomulikult on küsimus ka selles, et rahvusliku heaolu fond on piiratud ja kolmandik on sellest järel. Sisuliselt ongi jäänud ainult võimalus makse tõsta, mida nad möödunud aasta tegid ja nüüd uuesti teevad.

Vaatamata käibemaksu ja teiste maksude tõusule, on majanduskasv ikkagi 1,3 protsenti ja käibemaks tõuseb neil 20 pealt 22 peale. Kas mingisugunegi mõju on nendel sanktsioonidel, mida siis Euroopa Liit nendele vastu rakendas või mitte?

Esiteks, 40 protsenti Vene riigieelarve tuludest on tegelikult käibemaks ehk see on väga oluline. Teiseks, need majandusprognoosid on tegelikult langetati 2,5 pealt 0,5 peale ja kui nüüd kuulata, mida räägivad Venemaa võimusisesed autoriteedid, siis nende hinnangul on tegelikult tsiviilsektorites juba täielikult stagnatsioon ja isegi kukkumine. Viimane statistika näitab, et tööstustoodang tsiviilsektoris on kukkunud aasta arvestuses praeguseks üle kuue protsendi juba. See majanduskasv, millest me räägime, on tegelikult valdavalt sõjatööstuslik kasv ehk sõja keinsiaanlik kasv, mis on hoopis omaette teema, mis ei saa lõpmatuseni kesta. Seetõttu ei maksa illusioone teha.

Sanktsioonid ei ole ilmselgelt piisavalt mõju avaldanud ja sellepärast, et neid on väga poole teraga rakendatud. Mingit mõju on nad juba avaldanud, sest näiteks tehnoloogia ekspordipiirangud Venemaale on toonud kaasa märgatavaid tagasilööke majanduses.

Samas me loeme pidevalt bensiinipuudusest Venemaal ja et Ukraina tabab isegi 2000 kilomeetri kaugusel oma riigist olevaid sihtmärke. Kas selle mõju, kui mitte arvestada, et võib-olla bensiin ei jätku igal pool piisavalt, jõuab ka päris majandusse?

Jõuab küll, sest tegelikult on ligi 30 protsenti - erinevatel hinnangutel - nafta ümbertöötlemisvõimsustest kannatada saanud Venemaal. See tähendab seda, et eelisjärjekorras varustatakse loomulikult sõjaväge, mis tähendab, et teised kannatavad. Nüüd on isegi suurlinnadesse järjekorrad jõudnud ja korraga väljamüüdava bensiini normeerimine. Igal juhul see annab teatud tulemuse, aga see jällegi ei välista sõjategevuse jätkamist, kuid ta raskendab seda mingil määral kaheldamatult ja tekitab teatud rahulolematust elanikkonnas. Samas olid ajad, kus olid ajutised bensiiniga seotud tarneraskused teatud piirkondades ning inimesed elasid selle ka üle.

Mida peaksid lääneriigid tegema, et Putin seda tõepoolest tunneks?

Ma arvan, et ta praegu kujutab ette, et on võimalik jätkata kurnamissõjana ja ta saab aru, et majanduses läheb tasapisi halvemini, aga see tasapisi halvenemine on liiga aeglane selleks, et saavutada kiireid tulemusi meie poolt vaadates. See tegelikult peaks muidugi tagama selle, et kauplemine Venemaaga lõpeks, aga seda me ei suuda ju teha. Kaks kolmandikku maailmast kaupleb Putiniga edasi ja ainult naudib seda, sest ta saab odavamalt sealt kaupa ja müüb sinna kallimalt. Hiinlased näiteks praegu ei investeeri sinna midagi, nad ei usalda venelasi, aga nad müüvad sinna kõike, mida vähegi on võimalik. Seejuures maksab kõik kaks korda rohkem, kui muidu maksaks.