Eesti tervishoiusüsteem tugineb solidaarsele ravikindlustusele ja kaks kolmandikku tervishoiu tuludest annab töötavate inimeste makstav sotsiaalmaks. Paraku on tervishoiudkulud kasvanud praeguseks kolm korda suuremaks, kui need olid 2010. aastal, sest tervishoiuteenused on kallinenud.

Kolmapäeval tutvustatud tervishoiu jätkusuutlikkuse raportis võeti eelduseks, et kaitsekulud püsivad kõrged ja tervishoidu lähiaastatel uusi eraldisi ei anta. Murede lahendamisel on võtmeküsimus, kui tugev peab olema solidaarsusprintsiip, millele on seni tuginetud – terved maksavad haigete eest, noored eakate eest, aga ka universaalne tervishoiule ligipääs.

Raport tõi välja kolm võimalikku stsenaariumit kuni 2035. aastani.

Stsenaariumis "Digilootus" panustab Eesti jõuliselt digilahendustesse, tervisetehnoloogiatesse ja tervishoius kasutatavate maksemudelite tulemuspõhiseks ümberkujundamisse.

"See algab ühekordse 200 miljoni eurose maksega tervisekassale, et võita aega teiste meetmete jõustumiseks," ütles arenguseire keskuse ekspert ja uurimissuuna juht Kaupo Koppel, kelle sõnul tuleks selle valiku puhul ühtlasi ühendada haiglate ja perearstide infosüsteemid ning luua AI-otsustustoed ja automaatne dokumenteerimine, et arstide aega kokku hoida.

"Kui AI-ga võidab ühe minuti ja seda kasutaksid pooled arstid, siis oleks juba võit viis kuni kuus miljonit," tõi Koppel välja ja märkis, et digiinvesteeringud võivad end ära tasuda kümne aastaga.

Samas on selle arengutee mõju tervishoiule tema sõnul kõige lahtisem, sest praeguseni pole teada, milline on digitehnoloogia, ammugi tehisaru pikaajaline mõju. Suurimateks väljakutseteks oleks sellise stsenaariumi puhul töötajate ja tehnoloogia rolli selge paikapanek ja eetiliste probleemide lahendamine.

Turutervishoid suurendaks tunduvalt inimeste omaosalust

Teine stsenaarium kannab nime "Turutervishoid" ja selle puhul minnakse erakindlustuse rolli suurendamise teed. Küsitakse varasemast suuremat omaosalust, selle katteks suurendatakse erakindlustuse kättesaadavust ning tööandja kindlustusmakse arvestab sektori terviseriske, tulevikuvaates ka inimese tervisekäitumist.

Inimeste omaosalus kasvaks märkimisväärselt, aga tervisekassa kulud väheneksid.

Esialgu tooks see süsteemi lisaraha ja võimaldaks maksejõulisematel inimestel kiiremini tervishoiuteenustele ligi pääseda. Paraku tekib ilma riigi panuse kasvuta olukord, kus arstid ja õed liiguvad paremate tingimuste saamiseks eraettevõtetesse.

Selle tagajärjel avalik tervishoid nõrgeneb ning kvaliteedi- ja ligipääsuerinevused eri elanikkonnagruppide vahel kasvavad. Kuna avalik süsteem peab ravima kõiki patsiente, sealhulgas raskelt haigeid ja eakaid, siis surve sinna suureneks, aga tervishoiutöötajate lahkumine vähendaks kvaliteeti.

See omakorda vähendaks ravikindlustusmaksu legitiimsust inimeste silmis, kui selle eest ei saa enam piisavat tervishoiuteenust ning tuleb juurde osta erakindlustus.

Kolmas stsenaarium "Liiga vähe ja liiga hilja" on kõige halvem valik, mille puhul riik ootab ja loodab, et ehk läheb olukord ise paremaks või äkki leiab tervisekassa ise vajalikud meetmed.

Rahastamine püsiks praeguse tulubaasi juures, kuid reservid kahaneksid vaidluste taustal edasi, kuniks teenuste kvaliteet ja kättesaadavus kümnendi lõpus järsult langevad. Tehakse küll mõningaid efektiivsust suurendavaid muudatusi, ent süsteemi süvenev alarahastus jääb lahendamata.

"Aastaks 2028-29 jõuame sinna, kus reservid on tühjad, algab palkade külmutamine, maksetega viivitamine," kirjeldas Koppel selle valiku tagajärgi.

Ühtlasi pikeneksid sellisel juhul ravijärjekorrad ja peatselt avalduks ka negatiivne mõju rahva tervisele. Probleemi lahendamiseks tuleks reageerida ajutiste maksutõusudega, kuid pikas plaanis lükkaksid need kriisi lihtsalt edasi.

Digilahendustele panustamise mõju on raske prognoosida

Kõigi kolme stsenaariumi võtmeküsimuseks on see, kui tugev peab olema solidaarsusprintsiip ja universaalne ligipääs tervishoiule. Vaja on otsustada, kas laiendada maksubaasi ja tugevdada riiklikku rahastust või panna suurem rõhk erakindlustusele.

Teine kõigi stsenaariumide puhul esinev otsustuskoht on seotud tehnoloogia kasutamise ulatuse ja eesmärgiga: kas keskenduda tõhususe tõstmisele − näiteks dubleerivate protseduuride tuvastamisele ja automaatsele dokumenteerimisele − või laiemalt töökorralduse ja teenusemudelite ümberkujundamisele, et tulla toime tööjõupuuduse ja kasvava teenusenõudlusega.

Raportis on esile toodud neli võimalikku lahendusteed, mida tervishoius kujunenud rahastuskriisiga toimetulemiseks kaaluda: kehtestada uued tervisemaksud või laiendada maksubaasi, laiendada erakindlustust, kuigi see kasvataks ebavõrdsust, panustada tehisarule ja digilahendustele või võtta kasutusele väärtuspõhise tervishoiu mudelid, mille puhul seotaks rahastus tervisetulemitega.

Koppel märkis, et kõige raskemini prognoositavad mõjud on digilahendustele panustamisel, mis võiks tõenäoliselt pikaajaliselt kümneid miljoneid eurosid säästa, kuid see eldaks suuri investeeringuid ja kasu ilmneks viitajaga.

Tervishoiukulude kasvu peapõhjuseks on meedikute palgatõus ja teenuste kasvanud kasutamine.

"Ligi poole kulude kasvust selgitab palgatõus. See ei ole iseenesest halb, me tuleme küllaltki madalalt tasemelt," tõdes Koppel.

Tänu palgatõusule on tervishoiutöötajate väljaränne tunduvalt vähenenud. Kui varem oli probleemiks, et Eesti koolitab arstid välja ning siis suunduvad nad Soome tööle, siis võrreldes 2012. aastaga on nende väljaränne kümme korda väiksem.

Ligikaudu 40 protsenti kulude kasvust on selgitatav teenuste kasutamise sagenemisega ning ülejäänud paar kuni neli protsenti tuleneb rahvastiku vananemisest.

Eestis moodustavad tervishoiukulud 7,5 protsenti SKP-st, Euroopa keskmine on 10,2 protsenti. Kui Eesti tervishoiu rahastamine oleks EL-i keskmisel tasemel, oleks Eesti tervishoius igal aastal ligikaudu miljard eurot enam.

Tervishoiukulude kiire kasv on viinud selleni, et kulud ületavad tulusid igal aastal kuni 100 miljoni euro võrra. Tervisekassa on vahe katmiseks võtnud kasutusele reservid, mis ammenduvad ligikaudu viie aastaga.

Sellel aastal moodustab erakindlustus Eestis küll vaid 0,8 protsenti tervishoiuturust, kuid see kasvab kiiresti ja katab juba ligikaudu kümnendikku töötajaid. Erakindlustust kasutavad kõige enam 25-39-aastased kõrgharitud hea tervisega inimesed.