The Guardiani ja Carbon Briefi analüüs seni avaldamata ÜRO-le esitatud andmetest ning majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) statistikast näitab, kuidas miljardeid dollareid riiklikku raha suunatakse võitlusse globaalse soojenemise vastu.

Kliimarahastuse süsteem peaks suunama kapitali jõukamatelt saastajatelt haavatavatele riikidele, aidates neil oma majandust keskkonnasäästlikumaks muuta ja kuumeneva kliimaga kohaneda.

Ent analüüs toob välja, et jaotust mõjutasid poliitilised huvid, sest puudus keskne järelevalve ning rahastuse suunamine sõltus täielikult riikide endi otsustest. Seetõttu ei jõudnud raha alati nendeni, kes seda kõige enam vajasid.

Analüüsist selgus, et aastatel 2021–2022 läks umbes viiendik rahastusest maailma 44 vaeseimale riigile – ka sellest anti suur osa laenudena, mitte toetustena. Mitmed vähemarenenud riigid said üle kahe kolmandiku oma kliimarahastusest laenudena, mille tagasimaksetingimused võivad valitsusi veelgi sügavamasse võlalõksu lükata. Bangladeshi ja Angola puhul ulatus laenude osakaal 95 protsendini või rohkem.

Arenenud riigid pakuvad arengumaadele kliimameetmete toetamiseks rahastust nii kahepoolselt kui ka arengupankade kaudu. 2009. aasta Kopenhaageni ÜRO tippkohtumisel lubasid rikkad riigid 2020. aastaks kaasata 100 miljardit dollarit aastas.

Kuid värske analüüs, mis hõlmab üle 20 000 ülemaailmset projekti aastatel 2021–2022, näitab, et märkimisväärsed summad läksid ka riikidele, mis ei kuulu haavatavate hulka – sealhulgas rikastele naftariikidele ning ka Hiinale, maailma suuruselt teisele majandusele.

Araabia Ühendemiraadid, mille sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta on võrreldav Prantsusmaa ja Kanadaga, sai Jaapanilt üle miljardi dollari eest kliimarahastuse alla liigitatud laene. Projektide hulka kuuluvad 625 miljonit dollarit avamere elektriliini rajamiseks Abu Dhabis ja 452 miljonit dollarit prügipõletustehase jaoks Dubais.

Saudi Araabia, üks maailma suurimaid süsinikuheitjaid, sai Jaapanilt umbes 328 miljonit dollarit laenudena – 250 miljonit oma elektriettevõttele ja 78 miljonit päikesepargile.

Kuus EL-iga liituda soovivat Balkani riiki said üle 3,5 miljardi dollari kliimarahastust. Suurem osa rahast läks Serbiale, mis sai elaniku kohta 10 korda rohkem raha kui vähemarenenud riigid. Saajate hulgas oli ka EL-i liikmesriik Rumeenia, mis sai USA-lt kaheksa miljoni dollari suuruse toetuse väikese moodulreaktori ehitamiseks vajaliku insenertehniliste uuringute jaoks.

Vaadeldud kahe aasta jooksul eraldati vähemarenenud riikidele (sh Haiti, Mali, Niger, Sierra Leone, Lõuna-Sudaan ja Jeemen) umbes 33 miljardit dollarit. Palju suurem summa – umbes 98 miljardit dollarit – läks arengumaadele, kuhu kuuluvad madalama keskmise sissetulekuga riigid nagu India kui ka kõrgema keskmise sissetulekuga riigid nagu Hiina.

India oli aruandeperioodil suurim üksiksaaja, saades umbes 14 miljardit dollarit, samas kui Hiina sai kolm miljardit dollarit.

Analüüs näitab, et vähemarenenud riikide väiksem osakaal peegeldab küll nende väiksemat rahvaarvu, ent arengumaade kategooria ise on muutumas üha pingelisemaks teemaks kliimaläbirääkimistel. Näiteks arengumaade kategooriasse kuuluv Hiina on 1990. aastatest saadik tohutult kasvanud ja tema heitmed elaniku kohta ületavad juba Euroopa tase.

ÜRO arengukategooriaid pole alates 1992. aastast muudetud, mis tähendab, et mitmed jõukad ja suure süsinikujalajäljega riigid – näiteks Iisrael, Lõuna-Korea, Katar, Singapur ja AÜE – kuuluvad endiselt samasse rühma nagu Togo või Tansaania.

Mõned maailma vaeseimad riigid saavad üle kahe kolmandiku oma kliimarahastusest laenudena, hoolimata hoiatustest, et paljud neist ei suuda tingimusi ja intressimakseid täita.

Maailmapanga andmetel maksid vähemarenenud riigid samal perioodil tagasi kokku peaaegu 91,3 miljardit dollarit välisvõlga – kolm korda rohkem kui nad said kliimarahastust. Viimase kümnendi jooksul on vaeseimate riikide välisvõlgade tagasimaksed kolmekordistunud – 14,3 miljardilt dollarilt 2012. aastal 46,5 miljardi dollarini 2022. aastal.