Saksamaal käib arutelu ajateenistuse üle. Mille üle praegu arutatakse ja millise otsuseni võidakse jõuda? (intervjuu toimus enne neljapäevast valitsuskoalitsiooni otsust – toim.)

See on praegu suur küsimus, mida koalitsioonipartnerid arutavad. Eesmärk, nagu on öelnud liidukantsler Friedrich Merz ja kaitseminister Boris Pistorius, on see, et 2029. aastaks peaks Saksamaal olema tugevaim konventsionaalne armee Euroopas. See tähendab, et järgmise viie aasta jooksul peaks Bundeswehri suurus kasvama 80 000 tegevväelase võrra ja 150 000 reservväelase võrra, et see jõuaks kokku 460 000-ni.

Küsimus on selles, kas seda on võimalik teha vabatahtlikkuse alusel või peab seal olema mingi sundus, näiteks mingi loteriisüsteem või mingi muu viis sundida inimesi seda tegema. Selle üle koalitsioonipartnerite vahel läbirääkimised käivadki, aga eesmärk on, et 80 000 sõdurit lisandub tegevväkke järgmise viie ja kümne aasta vahel ideaalis.

Ja milline otsus näib tulevat?

Tundub, et peamine koalitsioonipartner CDU/CSU astub sammu tagasi algsest kohustusliku loterii ideest, aga nad on jäänud enda juurde, et peab olema mingit sorti garantii, et need eesmärgid saavutatakse. Suur väljakutse on see, et isegi praegu on Bundeswehris vabu kohti, sellegipoolest noored inimesed ei lähe sinna. Nii et seda tuleb teha kas vabatahtlikkuse alusel, muutes kaitseväeteenistust atraktiivsemaks ja huvitavamaks noorte jaoks, aga samal ajal jätta sinna sisse ka võimalik viis, kuidas eesmärgini jõuda. Eesmärk on kõrge ja valitsus püüab välja mõelda, kuidas selleni jõuda.

Te ütlesite, et eesmärk on Euroopa võimsaim sõjavägi. Milliseid relvi ja laskemoona selleks on vaja hankida? Ma saan aru, et igal nädalal tuleb välja järjekordne sõjaväe soovide nimekiri.

Lühidalt, vaja on kõike. Praeguses kaitseväes valitseb suur puudujääk varustusest, nii et suur osa tegevusest on aukude täitmine. See hõlmab näiteks laskemoona varusid. Saksamaa peamisi tiibrakette Tauruseid on ainult mõnisada. Ukraina sõja kogemus näitab aga, et neid ei ole vaja sadu, vaid tuhandeid, nii et on olemas soov ja vajadus soetada varud ja üles ehitada võimekus neid juurde toota.

See hõlmab ka hävitajaid. Saksamaa on teatanud plaanist osta F-35 hävitajaid, samuti teatati 20 Eurofighteri ostust, aga me otsime lahendusi ka pikaajaliselt, millisena näeb Saksa sõjavägi välja aastal 2045. Ja seal on koos Prantsusmaa ja Hispaaniaga arendatav projekt Future Combat Air System ja ka tankide arendamine koostöös Prantsusmaaga. Need puudutavad kaitseväe tulevikku 20, 30 ja 40 aasta pärast. Nii et eesmärk ei puuduta üksnes järgmist kümmet aastat ehk lähitulevikku. See on Saksamaa kaitsevõimekuste ülesehitamine pikaajaliselt 21. sajandiks.

On tehtud kriitikat, et võib-olla Saksamaa keskendub liialt kõrgtehnoloogilistele lahendustele, samas kui Ukraina sõda näitab, et vaja on palju ja lihtsaid asju. Kas te nõustute selle kriitikaga?

Jah, muidugi, seda ma pidasin silmas, kui ma ütlesin, et Saksamaa püüab hankida kõike. Need on ka väga väiksed süsteemid, näiteks droonid varitseva moonaga. Vajadus on väga kõrgtehnoloogilise moona järele keerukate sihtmärkide jaoks, nagu näiteks Taurus raketid, mis on uskumatult võimekas ja väga kõrgetasemeline ja kallis relv. Aga me näeme samal ajal ka katsetusi varitseva moonaga, mis on rohkem nagu väiksed droonid firmadelt, nagu Stark ja Helsing, Rheinmetall hakkab ka sellega tegelema.

Need peaksid olema odavad süsteemid, mida saab kasutada palju suuremates kogustes. Võib-olla nad on veidi vähem võimekad või nad teevad erinevaid asju, aga meil on vaja mõlemat sorti asju. Meil on vaja võimekust rünnata väga keerulisi ja hästi kaitstud sihtmärke, aga see ei ole midagi, mida sa kasutad igapäevaselt. Vaja on ka midagi, mida saab kasutada suurel hulgal. See hõlmab paremaid võimekusi jalaväele, rohkem moona õhuväele, laiemat hulka meresüsteeme. Saksamaa püüab arendada kõike seda, aga on palju tööd vähese aja kohta, seda kindlasti.

Kas te näete mingeid puudujääke, millele teie arvates tuleks rohkem tähelepanu pöörata?

Õhuväes on küsimus, mis saab, enne kui Future Combat Air System kasutusele võetakse. Eurofighter on mõeldud katma osa sellest vajadusest ja F-35 teist osa sellest, aga on ka Tornado, mis täidab tuumaheidutuse missiooni NATO osana. See jääb peagi vanaks ja tuleb millegagi asendada. On plaanid osta hävitajad seda tegema, aga kas need jõuavad kohale õigeaegselt, kas need teevad selle töö ära, see alles selgub.

Maavägedes on suured küsimused põhivarustusega jalaväele, kas neil on kõik, mida nad vajavad, sealhulgas uued võimekused nagu droonikaitse. See on midagi, millesse vist mitte ükski Euroopa riik ei ole piisavalt investeerinud. Eriti Saksamaal valitseb praegu suur huvi uutesse võimekustesse investeerimise vastu, et suuta võidelda igasugustes tingimustes. Saksamaa kaitsevägi ja julgeoleku ringkonnad on mõistnud, et droonikaitse ei ole midagi, mis missioonil võib olla, vaid see on kriitilise tähtsusega igas aspektis kaitseväes.

Kuidas te näete NATO-t? Kas NATO on praegu valmis seisma vastu kõikvõimalikele rünnakutele või näete te mingeid puudujääke?

NATO on muidugi nõrgestatud arutelu tõttu USA pühendumise üle, aga see jääb väga tugevaks ühenduseks ja Euroopa partnerid on koostööle väga pühendunud. Mida me oleme näinud Venemaa droonide tungimisel Poolasse ja Moldovasse ja hävitajate tungimisel Eestisse, on see, et on vaja selgemaks muuta käsuliine ja plaane selliste sissetungide vastu seismiseks. See ei ole üksnes küsimus sõjalise jõu ülesehitamisest, vaid ka kiire reageerimise sisseseadmine, sest need on fundamentaalselt poliitilised küsimused. Samal ajal on vaja selgeid plaane, kuidas viia võimekusi idapiirile, kui seda peaks vaja olema. Saksamaa töötab sellega, kuidas korraldada vägede kiire viimine Saksamaalt, Prantsusmaalt ja teistest NATO riikidest kaugemal läänes idatiivale, kui see peaks vajalikuks osutuma. NATO suudab oma rolli täita, aga sellegipoolest vajaksid mitmed suured teemad selgitamist.

Te mainisite hübriidrünnakuid. Kui hästi Saksamaa nendeks valmis on, näiteks kui keegi tuleb lennujaama? Me oleme selliseid juhtumeid ka Saksamaal näinud.

Suurt tähelepanu on pööratud NATO idatiivale ja Venemaaga piirneva ala kaitsmisele. Aga see ei ole piisav. Tuleb mõelda kogu ühiskonnale, see hõlmab ka tsiviilvalmisolekut ehk mitte üksnes sõjalist kaitset. See võib tähendada näiteks ka looduskatastroofe. Kuidas me kaitseme olulist taristut, kuidas me kaitseme tsiviilsihtmärke, kuidas me tagame majandusliku tegevuse jätkumise vaatamata hübriidohtudele. Selleks on vaja uusi võimekusi, näiteks droonikaitset, aga me vajame ka uusi poliitilise kommunikatsiooni liine, käsuliine, uusi süsteeme ja uusi töötegemise viise, et tagada, et me suudame jätkata tegutsemist vaatamata hübriidohtudele. See on küsimus ühiskonna vastupidavusest ja mitte üksnes sõjalistest võimekustest.

Kuivõrd valmis on Saksa ühiskond sellistele ohtudele vastu seisma? Mulle tundub, et sakslased on pigem patsifistlikud ja passiivsed ja ei taha sõjalist initsiatiivi võtta?

Jah, muidugi, aga küsimus on julgeolekus laiemalt, mitte ainult sõjalises plaanis. See on tsiviilkaitse küsimus. Hübriidohud tabavad Saksa ühiskonda hoolimata sellest, kas Saksa ühiskond tahab või mitte, see tähendab, et nendeks tuleb valmistuda. See tähendab planeerimist riigis föderaaltasandil ja igal liidumaal eraldi, aga see tähendab ka koostööd erasektoriga, et tagada nende tegevuste jätkuvus.

Minu vaatan suure huviga viimast NATO kokkulepet, kus seisab 3,5 protsenti SKT-st otseselt kaitseinvesteeringuteks ja 1,5 protsenti riigikaitselisse taristusse. Seda saab Saksamaal suurepäraselt kasutada näiteks elektrivõrgu tugevdamiseks, energiajulgeoleku tugevdamiseks, raudteede ja kommunikatsiooniliinide tugevdamiseks, et kindlustada ühiskonna valmisolek ja see on kasulik mitte üksnes sõja vaates, vaid ka looduskatastroofide ja muude katastroofide jaoks. Neid juhtub ja me peame neiks valmis olema.

Mida me saaksime ja peaksime Ukraina jaoks rohkem tegema? Kahjuks ei näe me seal Taurus rakette?

See on probleem ja ma arvan, et see on Saksamaa kaitsevõime tugevdamise küsimus. Saksamaa vajab võimekust kaitsta iseend ja siis suuta aidata Ukrainat. Me näeme suurt üldist ja valitsuse soovi seda teha. On astutud samme võimaldamaks sellist toetust.

Teisalt on suur potentsiaal koostööl Saksamaa ja Ukraina kaitsetööstuse vahel. On palju ettevõtjaid Ukrainas, kes püüavad kas luua tootmist välismaal või võimaldada tehnoloogia ülekannet. Ja sellel on suur potentsiaal nii Ukraina kui ka Saksamaa kaitsetööstuse jaoks. Sellest on kasu kõigil.

Saksamaal valitseb tugev arusaam, et Saksamaa ja Euroopa julgeolek sõltub suuresti rahuldavast tulemusest Ukraina sõjas, seega on see Saksamaa rahvusliku julgeoleku küsimus, et Ukrainat toetataks adekvaatselt ja et Ukraina saaks end adekvaatselt kaitsta ning lõpetada sõda rahuldavatel tingimustel.

Te nimetasite kaitsetööstust. Kas Saksa kaitsetööstus töötab täistuuridel ja toodab kõike, mida vaja praegu?

See kasvab väga kiiresti ja paljud ettevõtted püüavad suurendada oma võimekusi. Näiteks Rheinmetall arendab palju uusi laskemoona tootmise kohti. Näha on ka väga tugevat start-up sektorit, mis on Saksamaa kohta väga eriline. Need on ettevõtted, nagu Helsing, Quantum, Stark, Tytan Technologies ja teised. Need on väga väiksed ja spetsialiseerunud, aga need on väga kõrgetasemelised tehnoloogiad omas vallas.

See pulbitseb Saksamaal ja sellel on suur potentsiaal täiendusena suurtele konsortsiumidele. See koostöö annab Saksamaale mitmekesised võimalused asjades, nagu droonid, varitsev moon, droonivastased süsteemid, infotehnoloogia, tehisintellektil põhinevad süsteemid. Seal on palju potentsiaali ja kasvu praegu Saksamaal.