Tsivilistina on mul keeruline aru saada, et Balti operatiivruum kaheks jagatakse. Leedu ja Poola eest vastutab üks väekoondis, Läti ja Eesti eest teine. Kuidas see toimib?

Tänase (intervjuu on tehtud teisipäeval – toim.) tseremooniaga rõhutasime just vastupidist. Ei lahutata midagi, vaid hoopis liidetakse. Me koondame siinse kaitse kokku nii, et see oleks juhitav, et jõud ei oleks välja venitatud. Nii et kahe korpusega seisaksime siin õlg õla kõrval ja side nende korpuste vahel, nagu tänasel tseremoonial ka selgesti näha oli, väga selge oleks.

Nii et me teeme vastupidist asja. Kahe korpuse paigutamisega siia, jõudude jagamisega kahe korpuse vahel tugevdame kaitset, sest me muudame selle juhitavaks.

Kaitse eesmärk on heidutus.

Nii et siiani oli operatsiooniala välja venitatud selle väekoondise jaoks, mis ala eest siiani vastutas?

See korpus, mis siiani vastutas, oli saavutanud oma operatsiooni juhtimisvõime piiri. Seda nägime siinsete õppuste käigus ja reageerisime. NATO reageeris ja paigutas siia veel ühe lahingkorpuse. See on Saksa-Hollandi korpus.

Üksus, mis Leedus järgmisel aastal võitlusvalmis olema peab, võib olla kõige moodsam üksus Saksamaal, nii palju, kui ma sellest lugenud olen, varustatud tehisaru ja erinevate droonidega. Kas poleks otstarbekas, et see üksus alluks samuti Saksa-Hollandi korpusele? Mitte nagu praegu, kus ta allub Leedus Kirdekorpusele?

Olgu öeldud, et 45. brigaad, mis sinna paigutatakse – 45. brigaad Leedus, on üks võimekamaid ja moodsamaid üksusi, mis järgmisel aastal lõpliku võitlusvalmiduse saavutab. Ühised õppused juba toimuvad, lahingharjutused käivad

Protseduure kooskõlastatakse, personal ja materjal jõuab kohale. Muljetavaldav on näha, kuidas Leedu taristuga toetab.

Pole ilmekamat näidet Baltimaade kaitse tihedast koostööst, kui see brigaad Leedus.

Kõik on otse vastupidi: see brigaad, mis sinna rahvusvahelise Kirdekorpuse koosseisu paigutatakse, hakkab seal oma ülesandeid täitma. Teda saab paindlikult rakendad. Ja siin asuvad mõlemad diviisid alluvad Saksa-Hollandi korpusele.

Me peame lõpetama ainult riigipiirides mõtlemise. Tegemist on NATO vägedega, mis on omavahel koostöövõimelised. Nad saavad üksteist vastastikku toetada. Tegelikult pole oluline, kuni kokkuharjutamiseks aega on, millisest riigist nad pärit on.

Minu jaoks seisneb NATO mõte selles, et õlg õla kõrval ollakse ühiselt võimelised vajadusel lahingut vastu võtma. See on ka osa heidutusest.

Pisut ka Saksamaa plaanidest. "Sõjaks valmis aastaks 2029". Ja siis ütles USA president - ei mingeid Tomahawk-rakette, võimalik, et ka stealth-pommitajaid. Mis me siis tegema peame? Sest nii palju kui mina aru saan, oli NATO sedasi üles, ehitatud, et ameeriklased võtavad enda kanda mõningad võimekused. Nüüd võtavad nad need hoopis ära. Mis siis teha? Meil puudub täpse kauglöögi võime, kui ameeriklased lahkuvad. Mis me tegema peame?

2029 sõjaks valmis. Valmis peame me juba enne olema ja selle nimel me praegu töötame juba vähemalt kolm aastat, et Bundeswehr selleks ajaks sõjaks valmis oleks.

See hõlmab relvastust, varustust, personali. Aga see tähendab ka õiget suhtumist. Ma näen, et see on olemas neil, kes peavad võitlusvõimelised olema.

2029 on minu jaoks number, mille kohta meie analüütikud ütlevad, et siis on võimalik, ma rõhutan teadlikult tingivas kõneviisis, et Venemaa suudaks pidada NATO territooriumi vastu suuremahulist sõda. Erinevatest tegevussuundadest, poliitilistest arengutest, isiklikust valmisolekust – kõigist neist valdkondadest võib seda välja lugeda.

Seda jälgides, nähes, kuidas suunad omavahel ristuvad, vaatan aastale 2029.

Teie küsimuse kolmas osa. Minu jaoks on selge, et me seisame nagu varem, Ameerika liitlastega õlg õla kõrval. Küsimus pole selles, et me peame midagi asendama. Oleme Euroopas aru saanud, et peame oma julgeoleku eest suuremat vastutust kandma. Kõige paremini teeme seda siis, kui seisame kõrvuti Euroopa, aga ka Kanada ja Ameerika partneritega.

Vastutuse jagamine ja võtmine ning ülesannete ülevõtmine – see on praegu NATO jaoks määrav ja seda me ka teeme.

Aga kust me raketid saame? Ukraina tekitab suitsusambaid sügaval Venemaal. Ja Venemaa saab sellest aru. Kas me peaks ukrainlastega koostööd tegema? Või peaks Euroopa oma võimekused välja arendama? Ja kui palju see aega võtab?

Ma arvan, et me peame Euroopas need võimekused looma, et me ise suudaks täppiskauglöögi relvadega end kaitsta. See on õige tee ja selle nimel töötame praegu.

See, et üleminekuajal sõltume Ameerika relvadest ja toetusest, teab minu meelest NATO-s igaüks. Seda teavad ka ameeriklased. Just sellest räägime. Üks on selge - iga lünk, mis tekib, tuleb täita. Ja sellest tuleb rääkida, kui üksused - ja ma ei pea silmas ainult Ameerika üksusi, oma ülesannetega toime ei tule.

Veelkord: Ameerika väed, USA on võtnud kohustuse NATO plaanides osaleda. Ma ei näe, et nad sellest Family of Plans kohustusest kõrvale kalduks.

(NATO family of plans on kõikehõlmav, mitmetasandiline euro-Atlandi kaitseraamistik. Selle uuendamisel on arvestatud Ukraina sõja ja Hiina ambitioonide mõjusid, vajadust kindlustada idatiiba ja Arktikat ning lõimida uusi alliansi liikmeid (autori märkus).)

Te olete käinud Ukrainas. Kas näete võimalust võtta üle Ukraina sõjas saadud võimekusi ja kogemusi?

Minu kogemus Ukrainas on see, et Ukraina ei tähenda mingit hingetõmbepausi meie jaoks või tulevase sõja kontekstis. Aga see tähendab õppetundi. Seal näeb väga selgelt, milliseks sõda kujuneb.

Me näeme Ukrainas kaevikusõda nagu esimeses maailmasõjas ja surmatsooni, kus lahinguvälja avatus, droonid ja suurtükivägi mingit liikumist ei võimalda. Me näeme elektroonilist sõjapidamist ja miine. See kõik kujundab tuleviku sõdu. Me peame olema kohanemisvõimelised, suutma vägesid kohandada olukorraga, millesse nad satuvad. Peame olema väga paindlikud. Ja selle nimel me praegu töötame, selles suunas arendame oma vägesid.

2029 - mis te arvate, kas selleks ajaks on Saksamaal üldine kohustuslik ajateenistus?

Meie praegune lähenemisviis juurutada vabatahtlikku ajateenistust, saata laiali küsimustikke, millele mehed peavad vastama ja naised võivad vastata – see tee on minu meelest õige.

Sedasi loome struktuurid ja tekitame tunnetuse, kui palju vabatahtlikke olema saab.

Minu jaoks on määrava tähtsusega tasakaalu leidmine. Sellest pole kasu, kui me kohustusliku ajateenistuse abil reservi üles kuhjame. Meil on tarvis ka operatiivvalmidust. Ja see tähendab tegevväelasi. Kui ma kogu sõjaväge kasutaks sõdurite algväljaõppe läbiviimiseks, ei saa ma neid samal ajal hoida ka operatiivvalmiduses.

See vähendaks võitlusvalmidust. Seda ei saa lubada. Me peame võitlusvalmidust ja järelkasvu tasakaalus hoidma.

2029 toimuvad ka Bundestagi valimised. Vähemalt meil Eestis on sellel oluline tähendus. Mingid üliolulised asjad tuleb enne ära teha, muidu võib juhtuda, et võimule tuleval valitsusel on teised mõtted. Mis te arvate, kas Saksamaal on samamoodi - Bundestagi valimised toovad kaasa muudatusi?

Ühe sõnaga, praegune sõjajõudude ülesehitamine ja võimekuste arendamine ei joondu Saksamaa valimiste järgi. See lähtub kõrgendatud ohu olukorrast. See on 2029. aasta mõõdupuu. Ja see on ka meie enda pingutuste mõõdupuu. Et meil oleks sõjavägi, millega ohule vastu astuda.