Endine haridusminister Aaviksoo leiab, et liiga palju noori õpib ülikoolis, mis on kulukas, ning liiga vähe rakenduskõrgkoolides ja kutsekoolides.

Eesti kõrgharidus on liialt ülikoolikeskne, aga ülikoolid on äärmiselt kulukad, leiab Aaviksoo. Sestap vajab kõrgharidus paremat struktuuri, mis hõlmaks ka kutseõpet ja rakenduskõrgharidust.

Haridusminister Kristina Kallas (Eesti 200) on nõus, et rakendusliku kõrghariduse osakaalu on vaja suurenda, sest see on oluliselt odavam.

"Me praegu töötame ka haridusministeeriumis välja nii-nimetatud lühema tsükli bakalaureuseõppe õppekavasid nendele noortele, kes lähevad näiteks rakendusgümnaasiumist – kui nad on õppinud neli aastat rakendusgümnaasiumis – nad saavad minna kõrgharidust õppima lühema kui kolmeaastase õppekava peale, et omandada siis juba rakenduslike oskuste peale ka kõrghariduse üldpädevused ja üldoskused," ütles Kallas.

Ühe praktilise leevendusena tasub kaaluda, kas praegused nõuded doktorikraadile on asjakohased.

"Kui inimene jõuab doktorikraadini peale 35. või peale isegi 40. eluaastat, siis suur osa elutööst on juba tehtud. Võib-olla oleks doktorikraad enne 30. eluaastat palju kasulikum nii inimese enda jaoks – saaks stabiilsema töö – kui ka siis tulevasel töökohal, et oleks neid teadmisi võimalik pikemat aega rakendada. On riike, kus see on palju efektiivsemalt korraldatud," lausus Jaak Aaviksoo.

Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser ütleb, et kraadiõpe on hiljuti juba päris põhjalikult reformitud ja suuremaks eduelamuseks on natuke aega vaja anda.

"Nooremteaduri staatus on tekkinud, mis on siis valitsev praegu ja selle nii-öelda positiivsed efektid on osalt praegu olemas juba. Ma arvan, et lõpetanute, aga ka Eesti enda doktorantide arv või huviliste arv on kasvanud näiteks sellesama vastuvõtu aasta jooksul. Nii et võiks olla natukene kannatlikkust," sõnas Asser.

Siiski ütlevad kõik osapooled, et peamine mure algab rahapuudusest. Tööandjate keskliidu tegevjuht Hando Sutter toetab eraraha kaasamist, üldsuse poolehoidu pole idee senini saavutanud.

"Harjumus on ju saada haridust ilma rahata ja kes siis tahab olla selle sõnumi kuulutaja, et nüüd tuleb mõningate erialade eest ja kellelgi tuleb hakata maksma. Aga me pigem toetame seda, et riigi raha oleks väga hästi suunatud just nendele erialadele, kus on tööjõuturul kõige suurem nõudlus ja seda jätkuvalt siis riik finantseerib. Ja nüüd nendel erialadel, kus see nõudlus võib-olla nii suur ei ole, aga mida tahetakse õppida, siis ikkagi oleks võimalik oma raha kaasates või leides endale siis rahastajaid – miks mitte ka näiteks tulevaste tööandjate näol ka ikkagi seda õpet läbi viia," rääkis Sutter.

Haridusministeerium töötab praegu välja nii-öelda plokkrahastuse mudelit, kus enam ei eristata rida-realt, mille jaoks riik raha annab, vaid ülikool saab tervikrahastuse ja otsustab edaspidi ise, milleks raha kulub. Töörühm koguneb idee arutamiseks taas jaanuaris.