Aasta tagasi toimunud rektorite nõukogu ümarlaualt "Kõrghariduse järgmise veerandsaja sihid ja ülikoolide ülesanded"¹ alguse saanud debatt kõrghariduse tuleviku üle keerles suvel ja sügisel peamiselt kõrghariduse esimese astme ümber: teemadeks olid akadeemilise ja rakendusliku kõrghariduse vajalikkus, maksumus ja maht.

Suuresti lähtus see arutelu akadeemik Jaak Aaviksoo väitest, et akadeemiline kõrgharidus on üle paisutatud², ja sellega haakuvast valitsuse koalitsioonilepingu sättest, mis lubas kasvatada rakenduskõrghariduse osakaalu kõrghariduse esimesel astmel 40 protsendini.

Nii palju rakenduskõrgkoolide õppijaid on Euroopas üksnes seitsmes riigis, sh vaid neljas neist (Holland, Belgia, Soome ja Šveits) õpib rakenduskõrgkoolides üle poole esimese astme üliõpilastest. Eesti on selles võrdluses esimese kolmandiku hulgas, enamikus riikides õpib Eestist rohkem üliõpilasi ülikoolides ehk doktoriõpet andvates õppeasutustes (ETER 2019³). Paljudes riikides aga polegi kahe orientatsiooniga kõrgharidust.

Selle arutelu võiks lõpetada tõdemusega, et kui tahta mõne riigi eeskujul hakata rakenduskõrgharidust laiendama, tuleks luua ka uusi õppesuundi ja terveid valdkondi, mis on võrdlusriikide rakenduskõrgkoolide valikus, kuid mida Eestis saab omandada üksnes ülikoolis.

Või siis oleks vaja nimetada mõni asi ümber ja öelda, et näiteks hariduse valdkonnas koolitame rakendusliku suunitlusega õpetajaid ning põllumajanduse, metsanduse, kalanduse ja veterinaaria valdkonnas rakendusliku kallakuga tippspetsialiste. Kas selline dubleerimine ja/või nimetuste mäng ennast ära tasub ja midagi ka sisuliselt muudab, on rohkem kui kaheldav (vt tabel 1).

Nüüdseks on arutelu fookus (loodetavasti) nihkunud akadeemilise ja rakendusliku hariduse vastandamiselt sügavamale.

Haridus- ja teadusministri kokku kutsutud kõrghariduspoliitika töörühm püüab 2026. aasta suveks saada selgust, mis valdkondades ja mis kuludega tuua kõrgharidusse järgmisel viiel aastal kasvav põlvkond gümnaasiumilõpetajaid. Sellele peaks 2030. aastast järgnema reformitud (nelja-aastaste õppekavadega) kutsekeskhariduse saanute seltskond, kes on eeldatavasti samuti senisest enam valmis kõrgkoolis jätkama.

Praegu õpib kutsekeskhariduse omandamise järel kõrgharidusasutuses edasi vaid seitse protsenti. Kuid lisaks pole täiskasvanud tööealistest elanikest enam kui veerandil mingit erialast või kutseharidust, ehkki vähemalt osa neist võiks soovida ja suuta kõrgharidust omandada. Tuleb arvestada, et kui järgnevatel aastatel kasvab üliõpilaste arv paarikümne protsendi võrra, siis selle järel saabub tõenäoliselt suur langus, kui just välisüliõpilased seda lünka ei täida.

Seega vajab kõrgharidus täiendavaid ressursse nii olemasoleva taseme hoidmiseks, et inflatsiooniga sammu pidada, kui ka senisest suuremaks üliõpilaste vastuvõtuks. Sealjuures ei ole keskne küsimus akadeemilise ja rakendusliku õppe vahekord (väga kahtlen⁴, kas see eristamine on Eestis üldse tähenduslik), vaid see, millistes valdkondades ja millisel haridustasemel peaks vastuvõtt olema suurem.

Kas vaja on pigem kutse- või rakenduskõrgharidusega, kitsalt suunitletud esimese astme kõrgharidusega või magistrikraadiga töötajaid? Millises valdkonnas annavad magistri- ja doktorikraad  laiemad võimalused ja märgatava palgatõusu?

Paljudel erialadel pole isegi mõistlik pidada arutelu selle üle, kas kasvatada nende osakaalu akadeemilises või rakenduslikus suunas, kuna emba-kumba pole Eestis olemaski. Lisaks on erialasid (arstid, veterinaarid, enamik õpetajaid, insenerid, psühholoogid, kutsenõuetega õiguserialad, arhitektid jt), kus ilma magistrikraadita pole võimalik ametisse asudagi.

Üliõpilaste koguarv on viimase kahekümne aastaga vähenenud umbes kolmandiku võrra ja püsinud sellel tasemel ligi kümnendi (vt joonis 1). Kolme aasta eest jõudis see kõige madalamasse seisu.

Valdkonniti on muutused aga väga erinevad. Enamik neist on kahanenud sarnases mahus (25–35 protsenti). Enim on kukkunud üliõpilaste arv ärinduses, halduses ja õiguses (61 protsenti) ning ka sotsiaalteadusi õppivate üliõpilaste arv on vaid pool 20 aasta tagusest ajast. Seejuures on ministeerium kahel viimasel halduslepingu perioodil (2018–2025) piiranud suurel määral ärinduse ja halduse vastuvõttu ning soovib hakata seda piirama ka sotsiaalteaduste valdkonnas.

Arvestades juba toimunud suurt kahanemist, ei tohiks nende osakaalu kindlasti enam vähendada. Ka Euroopa Liidu keskmisega võrreldes on Eestis vähe sotsiaalteaduste ning ärinduse, haldus- ja õiguseriala lõpetajaid. Paarikümne aasta tagused müüdid nende valdkondade ületootmise kohta on aga visad kaduma ning mõjutavad meie hariduspoliitilisi otsuseid ja ootusi veel praegugi.

Nii tööturutõmbe kui ka riiklike toetusmeetmete (IT-akadeemia) tulemusena on tuntavalt (33 protsenti) suurenenud vaid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) tudengite arv. Ka üleeuroopalises võrdluses paistab Eesti IKT eriala lõpetanute osakaalu poolest konkurentsitult silma, sest neid on meil kaks korda enam kui Euroopas keskmiselt.

Kuna riik on eraldanud märkimisväärse lisaraha õendusõppeks ning õpetajakoolituse lisakohtade ja stipendiumide loomiseks, on viimasel kümnendil hakanud kasvama ka tervise ja heaolu ning hariduse õppevaldkond. See pilt näitab selgelt, et riigil on tugevad hoovad õppemahu muutmiseks tegelikult olemas.

Kui eristusime aastaid EL-i võrdluses tervise ja heaolu valdkonna väikese osakaaluga, siis praeguseks oleme enam-vähem EL-i keskmisel tasemel, ehkki nii Soome, Hollandi kui ka Läti näitajad on meie omadest märksa suuremad. Tervise õppevaldkonna senisest kasvust on jäänud kõrvale arstide ja proviisorite õpe, kus pole riigi tuge vastuvõtu kasvatamiseks olnud.

Muutused vajavad aga aega ja raha ning ilmselgelt on siin ka mingid piirid, kui pidada silmas nii õppijate huve kui ka kõrgkoolide suutlikkust. Pole mõistlik ega realistlik mõnda valdkonda lühikese aja jooksul väga kiiresti kasvatada või kahandada.

Tervikuna tulebki võrdlust teiste riikidega⁵ võtta vaid ühe võimaliku näitajana, sest riigid, süsteemid ja olud on erinevad. Näiteks võib mingi valdkonna suur maht tähendada, et seal õpib palju välisüliõpilasi, kellest kõik ei jää samasse riiki tööle. See selgitab (osaliselt) näiteks suurt tervisevaldkonna üliõpilaste osakaalu Lätis.

Ka kahes väga head kõrgharidust pakkuvas riigis – Hollandis ja Soomes – võivad olla väga suured erinevused: Hollandis on laias mõttes sotsiaalteaduste õppijaid (sh ärindus, haldus, õigus) 43 protsenti, Soomes aga vaid 27 protsenti. Eesti jääb oma 30 protsendiga pigem Soome lähedale.

Veelgi olulisem küsimus puudutab õppeastet: kas piisab, kui kasvav üliõpilaste põlvkond piirdub kolmeaastase (akadeemilise või rakendusliku) bakalaureusekraadiga või lühikese tsükli kõrgharidusega (kraad, mida Eestis veel ei anta, aga mida haridus- ja teadusministeerium plaanib)? Või vajab Eesti hoopis rohkem magistrikraadiga tippspetsialiste?

OSKA üldprognoos näitab selgelt, et just tippspetsialistide puudujääk on kõige suurem:

"Poole uue tööjõu vajadusest (9500 inimest aastas) moodustab vajadus kõrgharidusega töötajate järele /-/. Puudujääk on suurem kõrgharidust eeldavates ametiala pearühmades, tippspetsialistide puhul on uue tööjõu vajadus ligi 50 protsenti suurem kui vastav pakkumine kõrgharidusõppest." Keeruline on olukord just nende valdkondade tippspetsialistidega, kus "/-/ lisandub enim uusi töökohti ning ka pensionile jääjate asendusvajadus on suhteliselt suur."⁶

Tippspetsialistiks saamine eeldab üldjuhul magistriõppe läbimist. Tartu Ülikooli vilistlaste uuringust selgub, et meie magistritest töötab valdav osa tippspetsialisti (78 protsenti) või juhina (10 protsenti). Ka bakalaureuseõppe lõpetanute hulgas on tippspetsialistidena töötajate osakaal märkimisväärne (74 protsenti), kuid iga neljas neist ütleb, et tema töö nõuaks tegelikult magistrikraadi.

Tartu Ülikoolis rakenduskõrghariduse omandanute hulgas on tippspetsialiste 54 protsenti, 21 protsenti töötab tehnikute ja keskastme spetsialistidena ning vaid 10 protsenti ütleb, et nende töö eeldaks magistrikraadi. Samal ajal on üksikettevõtjad suurema tõenäosusega omandanud rakenduskõrghariduse (17 protsenti) kui lõpetanud bakalaureuseõppe (9 protsenti). Tunnetatud vajadus magistrikraadi järele väljendub ka tegelikus edasiõppimise määras.

TÜ-s rakenduskõrghariduse omandanud jätkavad kaks korda väiksema tõenäosusega magistriõppes ja lähevad lõpetamise järel suurema tõenäosusega kohe tööle. Eestis läheb kohe edasi õppima 42 protsenti bakalaureuseõppe lõpetajatest ja 18 protsenti rakenduskõrghariduse saanutest.

Haridustaseme olulisust kinnitab ka palgavõrdlus. Kui rakenduskõrghariduse ja bakalaureusekraadi omandanud on suhteliselt sarnases seisus, siis magistrikraad annab bakalaureusekraadiga võrreldes keskmiselt juba 20 protsenti ja doktorikraad võrreldes magistrikraadiga 23 protsenti palgalisa.

Kõige suurem palgavahe magistri- ja bakalaureuseõppe lõpetanute vahel on tervisevaldkonnas ja selle põhjust pole vaja selgitada, kuna selles valdkonnas nõutakse kõigilt tippspetsialistidelt (arstid, hambaarstid, proviisorid) magistrikraadi.

Sarnane on olukord õiguses ja hariduses, kus kohtunikuks, advokaadiks, õpetajaks jne ei saa (õpetajate puhul tuleks öelda "ei tohiks üldjuhul saada") ilma magistriõpinguid läbimata. Huvitav on aga pilt ärinduses ja halduses ning matemaatikas ja statistikas, kus selliseid kutsenõudeid pole, kuid kus magistrikraad annab märkimisväärse palgavõimenduse.

On kaks õppesuunda, kus bakalaureuseõppe lõpetanute palk on võrreldes teistega kõige kõrgem – IKT (aastatel 2005–2022 lõpetanute palk oli 2023. aastal 3586 eurot) ja tehnikaalad (2963 eurot) – ning kus edasiõppimisel on palgas tekkivad käärid väiksemad. Kuna alustatakse kõrgelt, siis on ka IKT magistri- ja doktoriõppe lõpetanutel väga kõrge palk (vastavalt 4014 ja 4367 eurot).

Tervisevaldkond läheb neist mõlemal õppeastmel aga mööda (4323 ja 5465 eurot) ja sama lugu on ka õigusteaduse doktoriõppe läbinutega (4808). Tehnikaalade palga (3243 ja 3471) püüavad magistri- ja/või doktoriõppe lõpuks kinni juba paljud valdkonnad: lisaks eelnimetatutele ka ärindus ja haldus, õigus, matemaatika ja statistika, veterinaaria, transporditeenused, aga ka haridus, metsandus, arhitektuur ja ajakirjandus.

Kokkuvõttes ei ole keskne küsimus esimese astme õppe kestus, nimetus või praktika maht. Oluline on vaadata kõrgharidust vertikaalselt ja küsida, kas hariduspoliitilised otsused toetavad piisaval hulgal tippspetsialistide kujunemist.

On väga tänuväärne, et riik plaanib lähiaastatel kasvatada märgatavalt doktoriõppe vastuvõttu. See ei lahenda aga OSKA tõdemust, et uutest tippspetsialistidest, keda tööturg vajab, jääb igal aastal 50 protsenti puudu. Nende hulgas on kümned arstid, insenerid, õpetajad, veterinaarid, samuti (vähemalt) magistrikraadiga ärijuhid, matemaatikud jne.

Lähikümnendil on võimalus neid juurde õpetada, kuna veel on sobivasse vanusesse jõudvaid noori. Pole vahet, kas nimetame nende haridust rakenduslikuks või mitte, suurepärase rakenduse ja kõrge palga leiavad nad tippspetsialistina kindlasti.