Olete varem hasartmängumaksu langetamise suhtes väga kriitiline olnud. Kolmapäevasel lõpphääletusel riigikogus hääletasite selle poolt. Mida võib järeldada sellest meelemuutusest?

Tegelikult siin meelemuutust ei ole, see on jätkuvalt väga halb seadus – ma julgeks isegi arvata, et selle koosseisu halvim. See võtab riigieelarvest raha, kultuur kaotab tänu sellele eelnõule raha ja suurenevad ka rahapesuriskid. Kui see teema arutlusele tuli, olen ma sellest alati kõva häälega rääkinud. Olen kutsunud üles ka teisi kaasa mõtlema ja seda mitte tegema, eeskätt Eesti 200 saadikuid, kuna see on olnud ühe-kahe saadiku kinnisidee. Pole ka saladus, et koalitsioon on selle pantvangis olnud: on ähvardatud, et kui seda seadust ei tule, siis ei tule eelarvele hääli ja koalitsioon kukub.

Olin sisu osas kriitiline, olen jätkuvalt. Kahjuks selgitustöö ei töötanud. See eelnõu oleks saanud toetuse nii ilma minu hääleta kui ka minu häälega. Küll aga nägin ma vajadust eelarvest raha kokku hoida. Tegin ettepaneku hoida reisilaevanduse meetmest kokku üheksa miljonit ühe aasta peale – nelja aasta peale üle 40 miljoni. See oli minu kompromiss: kui selline ettepanek tuleb, et me ikkagi eelarvest ka raha kokku hoiame, siis olen valmis seda toetama, sest see niikuinii saab seaduseks. Kokkulepe oli, et see riigieelarve kokkuhoid esitatakse valitsuse ettepanekuna.

Üheksa miljonit aastas kokkuhoidu teeb nelja aasta peale 41,2 miljonit ja sealt rahastati hädapäraseid kohti, milleks eelarves raha polnud ette nähtud: 1,5 miljonit kultuurile, et toetada ERSO-t ja teatreid, mis olid sulgemisohus; siis suurte sõidukite mootorsõidukimaksu soodustuse katmiseks ning panustamiseks sõltuvusennetusse ja probleemidega tegelemisse, mida see teine eelnõu juurde tekitab. Minu soov oli see, et me eelarves raha kokku hoiame. Tegelikult saab kultuur tänu minu algsele ettepanekule raha päriselt juurde.

Jah, hasartmängumaksuseadus võtab raha ära, teiselt poolt paneme juurde – see oli minu jaoks kompromiss. Hasartmängumaksuseaduse suhtes olen jätkuvalt äärmiselt kriitiline, see on halb seadus.

Kas te ei arva, et see jätab avalikkusele ja teie valijatele mulje, et varem teravalt ühte asja kritiseerinuna ja nüüd selle poolt hääletanuna taganete te lihtsalt oma põhimõtetest, mille eest olete varem tõsikindlalt seisnud?

Ei, ma ei ole taganenud, sest ütlen jätkuvalt, et see on halb. Ma tegin seda tööd väga sisuliselt ja laiaulatuslikult siis, kui oli veel võimalus mõjutada. Aga parlamendis on töö selline, et üksi on raske midagi ära teha – pead saavutama kompromissi. Ja selle seaduse ärajätmise osas ma kompromissi ei saavutanud. Saavutasin kompromissi eelarves kokkuhoiuotsuste tegemise osas. Minu jaoks oli tähtis see, et eelarve kokkuhoid saaks toetuse. Kuna hasartmängu küsimuses olid koalitsioonisaadikud pandud fakti ette, kas koalitsioon kukub või see tuleb, siis olin meeskonnamängija ja toetasin seda, aga sisuliselt ütlen jätkuvalt, et see on väga halb. Põhiprobleem on kultuurivaldkonnal, ehk kultuur kaotab raha. Kui kultuuriinimesed olid valmis seda tõsikindlalt toetama, siis mina ei saa kätt ette panna.

Rahapesu osas on riskid üleval, eks neid peavad siis parimal võimalikul moel rahandusministeerium, rahapesu andmebüroo (RAB) ning maksu- ja tolliamet kontrollima. Kultuuriinimeste vaates saan öelda, et minu panus oli see, et tänu riigieelarve reisilaevanduse meetme üheksa miljoni eurosele kokkuhoiule saavad lahendatud ERSO, Theatrumi ja elektron.art teatri probleemid. See raha tuleb eelarvest ehk hasartmängumaksuseaduse muudatusega võetakse kultuuriinimeselt raha. Kompromiss, mille mina tegin, oli hoida eelarvest raha kokku ja suunata vajalikesse valdkondadesse lisaraha. See oli selle hind, poliitikas peab tegema kompromisse.

Kas see kompromiss on seda väärt?

See on seda väärt, sest minu jaoks on tähtis, et hoiame riigieelarves 41 miljonit kokku. Samuti on oluline, et kui kultuuriministril oli mure, et on vaja toetada ERSO-t ja neid teatreid, siis vähemalt läheb see raha sinna juurde. Sest hasartmängumaksu mõjul kaotab kultuur järgmisel aastal kuus miljonit. Minu ettepaneku mõjul tuleb sinna vähemalt 1,5 miljonit juurde – midagigi kultuurile, aga oluline kokkuhoid riigieelarvele.

Kas oli ka mingisugune "vorst" , mida teile pakuti selle toetuse eest, et poolt hääletasite?

Vaadake, see "vorst" ongi täpselt see, et minul isiklikult ei ole seal "vorsti", erinevalt ilmselt mõnest teisest saadikust, kes seab koalitsiooni püsimise selle hinnaks. Minu jaoks oli see "vorst", et hoiame riigieelarves nelja aasta peale kokku 41,2 miljonit. See on puhtalt riigimehelik – kui tahate seda vorstiks nimetada, võib nii nimetada. Minul mingeid muid isiklikke asju seal ei ole, eesmärk on hoida riigieelarves raha kokku.

Teie fraktsioonikaaslane Liina Kersna jäi antud hääletuses erapooletuks, Signe Kivi ja Aivar Sõerd jätsid hääletamata. Kas te ei kaalunud sarnast käitumisviisi?

Kaalusin, aga minul oli kokkulepe, et soovin riigieelarvest raha kokku hoida. Et kui see ettepanek saab toetust – ja ta on nüüd valitsuse poolt esitatud... See oli siis kokkulepe, et ka need täiendavad kulud sealt arvelt teha. See sai toetuse komisjonis ja ilmselt saab ka järgmisel nädalal saalis, siis mina pidasin oma sõna. Mis kokkulepped teistel olid... Oleksin pidanud õigemaks seda, kui need samad inimesed oleksid oma arvamuse varem kõvahäälselt välja öelnud, siis oleks olnud võimalik seda hääletust ka mõjutada. See, et hääletusel jääda erapooletuks või mitte hääletada, lõpptulemust ei muutnud. Seetõttu ei näinud ma seal enam vahet ja pidasin oma kokkuleppest kinni.

Kui me oleksime ühtse jõuna varem kõvemini sõna võtnud, oleks võib-olla õnnestunud see eelnõu saalis ära hoida. Seda ma ütlesin minu meelest kuu aega tagasi ka Eesti Ekspressile ja Madis Hindrele, et ma loodan, et see kunagi saali ei jõua. Kahjuks jõudis. Sellel on omad mõjud: kultuur kaotab raha ja teatud riskid tõusevad. Eks siis need, kes seda vedasid, peavad ka vastutust tajuma.

Mis või kes takistas siis ühtse jõuna seda arvamust varem välja ütlemast?

Eks see oli koalitsiooni kokkulepe. Tanel Tein ju selgelt ütles, et kui seda eelnõu ei tule, siis koalitsiooni ei ole. Ma ei pea sellist "pommivöö" kasutamist poliitikas kohaseks. Parlamendi töö tugevus on see, et saab toimida ainult läbi kompromisside – üks isik ei saa praktiliselt kunagi ainult seda, mida tema tahab. Kui selliseid lahendusi kasutama hakatakse, ei aita see parlamentaarsele tööle kaasa. See on ka põhjus, miks mina läksin kompromissile: ma tean, et selles töös tuleb teha kompromisse, selles töös tuleb valida suund, mis on saadiku jaoks praegu kõige olulisem. Ja riigieelarve seisu parandamine – olgu see 41 miljonit nelja aasta peale – võib mõne jaoks olla vähe. Aga olles näinud, kui lihtne on teha kümneid miljoneid kulusid, aga kui raske on nendel samadel inimestel kärpida kasvõi sadat tuhandet, on minu jaoks 41 miljonit suur summa. Kui me ühe käega hasartmängumaksus tegime miinusmärke, siis vähemalt mina võtsin vastutuse, et seal oleks teine plussmärk juures ja me hoiaksime vahendeid kokku.

Mainisite ennist, et tegite oma toetuse eest sellele eelnõule kokkuleppe. Kellega te selle kokkuleppe tegite?

Oma erakonna juhtidega.

Millised eeldused loob tuleviku koostööks selline – nagu te ise oma sõnadega ütlesite – pommivööpoliitika koalitsioonipartneri poolt?

See ei ole hea. Kui seda kasutab üks, võib seda tahta kasutada ka teine ja kokkuvõttes see varem või hiljem plahvatab. Ma ei ole seda kunagi toetanud ja olen seda ka seekord välja öelnud. Sellise asja aktsepteerimine ka alates koalitsiooniläbirääkimistest sellised ohud toob ja need võivad ootamatul hetkel kellegi teise poolt kasutatud saada. Olles ise mitmete koalitsiooniläbirääkimiste juures olnud – pigem juhtival positsioonil, nii mõnelgi juhul Kaja Kallasega koos – olen proovinud selliseid olukordi vältida. Mina prooviksin kokkulepete tegemisel selliseid olukordi alati vältida.

Iroonilisel kombel võeti kolmapäeval Lätis vastu nii veebi- kui ka tavakasiinode maksu tõstmine. Mis te selle kohta ütlete, kuidas need asjad omavahel mängima võivad hakata?

Tegelikult, kui mina rahandusminister olin, otsustasime me sedasama kaughasartmängumaksu tõsta. Tõstsime seda täpselt sellisel määral, et see tooks lisatulu eelarvesse, sest meil oli kaitsekulude jaoks raha vaja – on ka praegu. Kui olime sunnitud tõstma tulu-, käibe- ja mootorsõidukimaksu, otsisime ka kõikvõimalikke muid tuluallikaid. Tõstsime aktsiise, mis on pahede maksustamine ja peaks elukalliduse tõusuga kaasas käima. Kaughasartmängumaks on samamoodi pahede maksustamine. Plaan oli seda mõõdukalt tõsta, tuues täiendavat maksutulu, aga mitte peletades tingimata ära teenusepakkujaid.

Täpselt nii ka läks: tõstsime maksu kuue protsendi peale ja riigi tulud kasvasid. Nüüd langeb ta selle eelnõuga järgmisel aastal 5,5 peale. Sealt ei saa tulla suurt lisatulu, sest maksuprotsent langeb. Kui meil oli aastaid viis protsenti ja siia ei tulnud ettevõtete tormijooksu, siis 5,5 protsendiga ei tule neid ka.

Arvan, et Läti käitub vastutustundlikult ja mõistlikult: ka neil on riigieelarvesse raha vaja nii kaitsekuludeks kui ka defitsiidi vähendamiseks. Mõõdukalt tõstes saaksid riigid rohkem maksutulu ja saaksid rohkem panustada ka hasartmängusõltuvuse ennetusse ja ravisse. Sest me ei tohi unustada ka sõltuvuse poolt, see ei ole lihtsalt rahateenimiskoht. Nüüd läheme meie võistlusse Maltaga, mis on ikkagi kaughasartmängu Meka. Aruteludest tuli selgelt välja, et Malta oma tulubaasi ega turuliidri positsiooni kaotama ei hakka.

Kui meie nüüd langetame ja jõuame mõne aasta pärast alla viie protsendi – Maltal on viis –, küll siis langetavad ka nemad. Riigid ja ennetus kaotavad maksutulu ning ainuke, kes sellest võistlusest võidab, on kaughasartmängu teenusepakkuja, kelle kasumid suurenevad, ja ilmselt ka hasartmängusõltuvus. Läti on õigel teel – seal, kus Eesti oli varem ja nii, nagu minu ministriajal neid otsuseid tegime. Nüüd pöörame selle ringi ja ma arvan, et läheme mitut pidi väga valele teele.

Lõpetuseks: kas praegune valitsuskoalitsioon on teie hinnangul piisavalt koostöövõimeline, et järgmiste riigikogu valimisteni vastu pidada?

Ma tahaks loota. Suures plaanis oleme selles koalitsioonis otsustanud ka rea positiivseid asju. Näiteks maksuküüru kaotamine, see annab inimestele järgmisel aastal täiendava raha pangaarvele, olulist leevendust hakkamasaamisele. Võiksime sellest põhimõttest kinni hoida, sest vastasjõud tahaksid seda tagasi pöörata, mis on üldiselt maksutõus. See võiks olla mõlema erakonna valija ja Eesti huvides. Samuti mõlema erakonna 2027. aasta valimiste tulemuse huvides, et me oma positiivsed otsused ära teeme ja need ka toimima jäävad.

Loomulikult on siin ka mõned tõrvatilgad nagu seesama hasartmängumaksuseadus. Ma tahaks loota, et see toimib, aga siin on selged ohud. Need ohud saavadki alguse sellest, kui keegi koalitsiooniliikmetest peab võimalikuks ja õigeks esitada ainult oma tingimusi. Parlamendi töö saab ja peab olema ainult kompromisside tegemine – selliseks liigseks individualismiks siin kahjuks, või pigem õnneks, ruumi ei ole.