Jõulupühade eelõhtul kuulutati, et 2025. aasta võib kaasa tuua madala sündimuse rekordi. Samuti saime möödunud aastal teada, et 2024. aasta oli erakordne sellepoolest, et Eesti rahvaarv langes, varasemalt oli loomuliku negatiivse iibe kompenseerinud ligi kümne aasta jooksul rändesaldo.

Kogu 2025. aasta vältel ilmus ohtralt artikleid ja arvamuslugusid, milles väljendati muret ja küsiti, milliste meetmetega iivet tõsta. Paraku on jäänud tahaplaanile arutelu nende rõõmude üle, mida lapsed ja lapsepõlv pakuvad. Kui sageli arutleme avalikes debattides selle üle, mis on lapseks olemises ja lapsepõlves väärtuslikku ja unikaalset? Või küsime selle järele, mida pakuvad laste ja lapsepõlve unikaalsed omadused täiskasvanutele. Järgnevalt püüan luua pinnast sellisteks aruteludeks.

Nii teaduskirjanduses kui ka praktilises elus käsitletakse lapsepõlve sageli ettevalmistusena täiskasvanueaks.

Lapse kasvatamine ja õpetamine on suunatud sellele, et temast saaks täiskasvanuna "hästi toimiv" ühiskonnaliige. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi peaks gümnaasiumi lõpetanud noor toimima "loova, mitmekülgse, sotsiaalselt küpse, usaldusväärse ning oma eesmärke teadvustava ja saavutada oskava isiksusena erinevates eluvaldkondades: partnerina isiklikus elus, kultuuri kandja ja edendajana, tööturul erinevates ametites ja rollides ning ühiskonna ja looduskeskkonna jätkusuutlikkuse eest vastutava kodanikuna."

Vestlused põhikooli- ja gümnaasiuminoortega kinnitavad, et noored tajuvad väga selgelt seda vastutuse koormat ja ootusi, mida nad täitma peavad, ehk et nende koolitee peamine mõte on kujundada nendest "kohased" täiskasvanud. Kas ei ole mitte lastelt ja noortelt kõige sagedamini küsitud küsimus, et kelleks sa saada tahad? Ja kas ei küsi me neilt palju harvemini: mis sulle praegu sinu elus kõige tähtsam on, millest sa rõõmu tunned?

Muidugi on laste ja noorte ettevalmistamine täiskasvanueluks oluline. Samuti on oluline kasvatada ja õpetada neid selliselt, et nad saaksid hilisemas elus hästi hakkama. Siiski julgen arvata, et oleme kasvatuses, õpetuses ja poliitikakujunduses kaldunud liialt tulevase kodaniku kujundamisele ja unustanud lapsed täna, siin ja praegu. Lapseks olemine ja lapsepõlv on ise olemuslikult väärtuslikud ning selle mõistmine aitab parandada nii laste kui ka täiskasvanute heaolu.

Mis siis eristab lapsepõlve täiskasvanueast? Mis teeb lapseks olemise eriliseks?

Gheaus ja Macleod pakuvad oma filosoofilises käsitluses "lapsepõlvele omastest iseväärtustest", et lastele on unikaalselt omane siirus/süütus ning ettekujutamisvõime ehk fantaasia. Nende tunnuste poolest on lapsed täiskasvanutest "osavamad".

Laste arengupsühholoogiast (Piaget, Võgotski, Erikson) teame ka seda, et üks laste unikaalne oskus on mängimine. Tegemist ei olegi niivõrd oskusega, kui laste kaasasündinud vajadusega – nad õpivad ja arenevad läbi mängu. Mängul on oma roll laste hirmude maandamisel ja valust ülesaamisel ning laiemalt laste vaimse tervise tagamisel.

Mängu tähendust ja mõju uuriv teadlane Peter Gray on seisukohal, et üks oluline põhjus laste vaimse tervise näitajate halvenemise taga ongi iseseisvate tegevuste, väikelaste puhul eelkõige mängu osakaalu oluline vähenemine laste elus. See seletab ka, miks tänapäeval leiame terapeutide nimistust mänguterapeudid. Täiskasvanute suunamisest vaba mängu ja avastamist on jäänud järjest vähemaks, kuid see on laste heaolu oluline allikas.

Lapsed on meistrid ka kohaloleku kunstis. Kui täiskasvanud käivad kallitel meditatsiooni ja teadveloleku koolitustel, mis õpetavad neile hetkes olemist, siis lapsed valdavad seda kunsti loomulikult. Vaadake vaid mõnda last tegemas midagi, mis talle huvi ja rõõmu pakub.

Mida pakuvad need laste ja lapsepõlve unikaalsed omadused täiskasvanutele? Mida on täiskasvanutel nendest õppida?

Lisaks sellele, et inimese elus on laste saamisel ja kasvatamisel selge bioloogiline mõõde – liigi kestmise ja elu jätkumise tasandil –, pakub lapsevanemaks olemine ja lastega koosolemine ka midagi enamat: piirituid arenguvõimalusi täiskasvanule endale.

Lapsevanemaks saamine on üks kõige võimsam motivatsiooni leidmise allikas inimese elus, ainulaadne ajaaken, kus täiskasvanu võib leida endas tahet ja indu saada paremaks inimeseks, loobuda halbadest harjumustest, leida elus eesmärgi.

Mõistagi pakuvad lapsed inspiratsiooni ja arenguvõimalusi ka neid ümbritsevatele teistele täiskasvanutele, mitte üksnes lapsevanematele. Laste siirus, rõõm ja lust võimaldavad meil endil taas kogeda seda, mida kogesime lapsepõlves. Lastega mängimine avab meis ligipääsu loovusele, paindlikkusele ja katsetamisele ning annab võimaluse tunda lihtsalt rõõmu.

Laste tugevad emotsioonid õpetavad meile kannatlikkust, empaatiat ja eneseregulatsiooni. Laste siirus ja vahetu reaktsioon toob nähtavale täiskasvanu tegeliku oleku – väsimuse, kannatamatuse, rõõmu, kohalolu või selle puudumise ja pakub seega peegeldust. Ega ilmaasjata öelda, et lapsed on ühiskonna peegel.

Lapsed võivad paljastada mustrid, mida me muidu enda juures ei märkaks, laste "filtrita" käitumine vallandab meis sageli meie nõrkused ja toob esile halvad küljed, pakkudes võimalust arenguks. See võib olla ebamugav, kuid need, kes otsustavad koos lastega ise areneda ja paremaks inimeseks saada, ei kahetse.

Ehk ei vaja lapsed meilt niivõrd juhendamist, selgitamist ja parandamist, vaid rohkem kohalolu. Aega, mil me ei kasvata ega suuna, vaid oleme nendega koos, kuulame, mängime, imestame, vaimustume ja lubame endal näha maailma nende silmade läbi.

Kui lapsed kogevad, et nad on iseenesest väärtuslikud, mitte üksnes kui tuleviku täiskasvanud; kui lapsed tunnevad, et valmistavad täiskasvanutele rõõmu ja rikastavad nende elu, siis on tõenäolisem, et nad ka ise tulevikus lapsevanemaks saada soovivad.