Enne, kui siia tulin, vaatasin üle teie eelmise aastaraamatu. Selle valmimise kuupäev oli 20. detsember 2024. Kas uue aasta oma saab ka nüüd punkti enne jõule? On see valmis?

Meil on need tekstid põhimõtteliselt koostatud, eks me anname viimase minuti lihvi veel enne trükkiminekut. Plaan on see avalikkusele välja lasta veebruaris.

Kui me räägime ohuhinnangust, siis kuidas see Eesti vaates muutunud on võrreldes aasta algusega nüüd aasta lõpuks?

Mida me täna näeme, on see, et Venemaal ei ole praegu kavatsust tungida kallale mõnele Balti riigile või NATO-le laiemalt.

Me oleme näinud seda, et Venemaa on meie reaktsioonide tulemusel oma käitumist muutnud pärast meie regioonis toimunud intsidente. Seni on ikkagi näha, et Venemaa austab NATO-t ja üritab vältida mingit avalikku konflikti.

Mida te selle all silmas peate, et on muutnud oma käitumist tulenevalt meie reaktsioonist?

Pärast intsidente, näiteks kui alustame kaablitest, mis toimusid mõnda aega tagasi või droonide sisselennud NATO õhuruumi või lennukite sisselennud, siis tulenevalt lääne või NATO reageeringutest näeme seda, et Venemaa on võtnud tarvitusele meetmeid, et selliseid intsidente tulevikus vältida.

Praegu ka avalikkuses näha olevad droonitrajektoorid Ukraina territooriumil või õhuruumis on muudetud selliseks, et minimeerida intsidentide ohtu. Näeme seda, et näiteks vene lennukid vaatavad väga täpselt Läänemere kohal, kus nad lendavad ja jälgivad piinliku täpsusega oma lennutrajektoore, et mitte tekitada intsidente.

Ka kaabliintsidente ei ole pärast NATO missiooni käivitamist siin olnud. See on hetkeolukord. See muidugi ei välista, et tulevikus intsidente ei võiks juhtuda, sest sõjaline aktiivsus on kõrge, sõda Ukrainas toimub jätkuvalt aktiivselt. Need (intsidendid-toim.) on teoorias ikkagi võimalikud, aga me ei näe, et Venemaa praegu tahtlikult üritaks eskaleerida midagi.

Kui te rääkisite Läänemere kaablilõhkumistest, siis kuulsaim neist jõudis kohtuasjani ja süüdimõistvat otsust ei tulnud, Soome kohus ütles, et nemad ei ole pädevad midagi tegema selles osas. Kuidas see võib mõjuda selliste asjade kordumise tõenäosusele, sest kui karistada ei saa, siis miks mitte?

Ütleme nii, et Venemaa huvi, kui me räägime varilaevastikust, on eelkõige säilitada oma liikumisvabadus siin Läänemerel, et tagada endale sissetulek. Naftavedudest väga palju toimub Läänemere kaudu – see on prioriteet ja ma pakuks, et ülejäänud huvid on ikkagi sellele allutatud.

Aga siin on ka teised lääneliitlased teinud aktsioone, näiteks prantslaste operatsioon, kus parduti ka ühele varilaevastiku tankerile, nii et see varilaevastik päris puutumatu ka ei ole ja iga selline aktsioon paneb mõtlema neid lipuriike, paneb mõtlema kindlustusandjaid. Seda survet tasub hoida.

Kui me oleme jõudnud sabotaažiaktide või hübriidrünnakuteni, siis Eestit sellel aastal võib-olla puudutasid kaks kõige rohkem. Üks neist oli lennuki viibimine meie õhuruumis 12 minutit, kas sellele reaktsioon oli adekvaatne teie hinnangul?

Mina ütleks küll, et Eesti reageeris adekvaatselt. Ka meie lääneliitlased said sellest murest aru. Ka Venemaale jõudis see tegelikult kohale. Sellest tulenevalt on ta oma käitumist juba korrigeerinud.

Teine asi, mida kõik mäletavad, on Saatse saabas, kus väga lihtsate vahenditega ehk umbes seitsme mehega tekitati ärevuse foon ja kiiresti valmis Eestis tee. Kuidas te seda reaktsiooni hindate?

See olukord oli muidugi ju ka huvitav seal Saatse saapas, et neljandal sõja-aastal reisisid Eesti kodanikud läbi Venemaa territooriumi. Seda on meil ka läänes väga raske seletada kellelegi, kuidas see üldse võimalik on.

Mis septembris teisel pool piiri toimus suures pildis, oli väga suur sisekaitseõppus, aktiivsus oli kõrge tegelikult igal pool meie piiride ääres. Venelastel on omad mured, mida nad üritavad seal maandada – Ukraina sõjavägi toimetab jätkuvalt Vene territooriumil, droonilöögid, muud operatsioonid – need on kõik asjad, mis Venemaad paneb väga muretsema. Nad üritavad siis omade meetoditega kuidagi neid riske enda jaoks maandada ja sinna käivad ka sellised õppused ja toimetamised piiri ääres.

See toimetamine ei olnud ju üksnes Eesti piiri ääres, vaid osaliselt ka Läti ja Soome piiri ääres, see oli laiem ettevõtmine.

Sellel aastal oli ka mitu juhtumit Venemaa poolt värvatud inimestega, tuli välja kohtuasi, mis puudutas postipakke, mis said alguse Narva kandist, oli üks kaitseliitlane, kes oli piiri ületades värvatud. Kui aktiivne Venemaa praegu on selliste tegevustega meie territooriumil?

Siin tasub kindlasti küsida ka kaitsepolitsei hinnangut nendele asjadele, aga siin on ka erinevad teemad.

Luuretegevus ja infohange toimub kogu aeg aktiivselt. Arvan, et seda teevad kõik, vene pool, meie pool, nii see elu ongi. Sabotaaž, kui me räägime füüsilisest sabotaažist, siis see on tõesti asi, mis toimub tõenäoliselt Vene juhtkonna teadmisel ja heakskiidul, see on eelkõige suunatud Ukraina toetuse õõnestamisele ja Ukraina destabiliseerimisele ja varustusteede häirimisele. See on tõesti asi, mis reaalselt toimub, aga Venemaa jaoks ta on teises domeenis, see on varjatud domeen, seal üritatakse ikkagi oma jälgi varjata nii hästi, kui see õnnestub ja nagu näha erinevatest operatsioonidest Poola ja Rumeenia territooriumil, siis ega see varjamine lõpuni hästi ei lähe neil.

Praegu vaatame, kuidas Leedus lennukid mõnikord saavad maanduda, vahel ei saa, see on ka üks selline tegevus.

Siin tasub küsida Leedu kolleegide arvamust, mis nad sellest arvavad, kui palju on see hübriid (mis on üldse imelik sõna muidugi), kui palju on see mingisugune muu salakaubavedajate või kuritegelike jõudude tegevus ja kui palju siin on kokkusattumusi.

Miks hübriidrünnaku sõna tekitas teis kõhkluse?

Hübriid on selline tore sõna, ta jätab sellise pehme ja karvase mulje tegevustest.

Tegelikult tasub meil nimetada asju tegelike nimedega. Kui on sabotaaž, siis on sabotaaž, kui on küberrünne, siis on küberrünne, küsimus on, mis me siis teeme, kas me klassifitseeriksime sabotaaži siis riiklikult toetatud terrorismiks näiteks.

See hübriid kuidagi pehmendab ja jätab hästi süütu mulje sellest, mis toimub.

Kui uuele aastale ette vaadata, siis kuidas te prognoosite, millise suuna kõik sellised mõjutustegevused Euroopas ja Eestis võivad uuel aastal võtta, kas need intensiivistuvad või pigem püsivad samal tasemel?

Me näeme seda, et Venemaa huvi on võtta maha Euroopal hoog ennast taas relvastada. Selleks saab kasutada erinevaid meetmeid. See tööriistakast on tõenäoliselt lai.

Siin saab ühelt poolt rääkida sellist rahustavat rahujuttu Euroopale, me oleme juba avalikult seda näinud, kus Putin on öelnud, et Venemaa võib enda seadusandlusesse kirjutada, et ta Euroopat rünnata ei taha. See on osa sellest rahustavast sõnumist Euroopale tekitada mulje, et kõik on tegelikult hästi, Venemaa ei ole oht ja ei ole vaja niimoodi tormata selle relvastumisega.

Teiselt poolt Venemaa kindlasti näeb seda, et tasub töötada erinevate poliitiliste parteidega või rahvastikugruppidega ja edastada sõnumit, et võidurelvastumine on mõttetu, see võtab raha ära teistest sfääridest, näiteks sotsiaalsfäärist ja see kõik on kahjulik Euroopale endale ja seeläbi tekitada lõhesid ühiskonnas ja panna poliitikuid surve alla. Sellel rünnakul on mitu taset, seda on selgelt näha.

Aga Venemaa ikkagi näeb ohtu Euroopa relvastumises või ta on mures selle pärast, sest võib lihtsalt olla, et kui Euroopa sellel kursil püsib, siis mingite tulevaste aastate jooksul me tegelikult suudame selle võidurelvastumise, kui me tahame seda niimoodi nimetada, võita Venemaa vastu.

Tuleme korra tagasi selle sõjaolukorra juurde. Seesama aastaraamat, mis aasta alguses avalikuks sai, seal te ütlesite, et Eesti huvides on see, et Venemaa selles sõjas selgelt lüüa saaks ja see oleks arusaadav. Praegu tundub, et me nihkume pigem eemale sellest eesmärgist, Venemaa on paaria seisusest punasele vaibale tõstetud ja rahvusvahelises suhtluses pigem rohkem tagasi. Mis mõtteid teis tekitab see rahukõneluste käik ja kuhu see võib välja jõuda?

See on jällegi poliitika kujundamise küsimus, mis ei ole minu teema päriselt.

Ma küsin siis teistpidi. Kuidas see meie julgeolekule mõjub, kui Ukraina rahu ei tule ilmselgelt sellistel tingimustel, et Venemaa saab selgelt lüüa, sellist asja sealt ilmselt ei tule?

Ta tõenäoliselt tõstab riske meile, kui Venemaa muutub enesekindlamaks ja ülbemaks. See on kindlasti riskikoht. Me näeme kindlasti ka seda, et isegi kui seal tekib mingisugune vaherahu, rahu, midagi külmutatakse, juhul kui see sinnani jõuab, siis ka sellisel juhul peab Venemaa hoidma ikkagi märkimisväärset sõjalist ressurssi vastu Ukrainat, et see jätkab ressursside sidumist.

Me teame seda, et Venemaa on planeerinud sõjalise reformi läbiviimist, mis puudutab ka meie piirkonda siin ja Soome piiri ja Norra piiri, Kaliningradi. Saame siis vaadata, kuidas neid ressursse jagub, kui palju ressurssi Ukraina suunalt tegelikult vabaneb selleks, et siin piirkonnas lükata edasi oma sõjalist reformi.

Kui palju Venemaa ühiskonnal jaksu on? Jällegi, eelmises aastaraamatus te rääkisite sanktsioonide mõjust, et see vaikselt ikkagi närib Venemaa ühiskonda. On seda näha, et neil on raskemaks läinud või vastupidi on nad sellega paremini kohanenud?

Ma arvan, et siin ei olegi küsimus ühiskonnas, sanktsioonid ei ole suunatud inimeste vastu, sanktsioonid on sihitud sõjatööstuse vastu ja Vene riigiaparaadi vastu ja seal me ikkagi näeme, et kõik sanktsioonid, mis Venemaa ressurssi piiravad, on mõjusad ja nende mõju üha süveneb.

Ressurssi piiravad sanktsioonid on siis näiteks juurdepääs rahaturgudele läänes, millele täna venelastel juurdepääs puudub, see piirab oluliselt laenuvõtmise võimalusi ja nii edasi. Teiselt poolt kõik sanktsioonid, mis on sihitud energiasektori vastu ehk siis gaas ja nafta, et vähendada Venemaa sissetulekut.

Üks dollar hinnaerinevust naftabarreli hinnast on Venemaale 120–140 miljonit dollarit kuus vastavalt üles- või allapoole. Kui barreli hind sanktsioonide tulemusel langeb, sest ostjatel on riskid tekkinud ja Venemaa peab müüma odavamalt, siis selle tulemusena sissetulek ikkagi väheneb. Selle mõju majandusele kogu selle komplekti tulemusel on ikkagi üha süvenev.

Venemaal on üha rohkem probleeme. Ta ei kuku kokku lähikuudel või poole aasta või aasta jooksul, aga see ikkagi hakkab vaikselt mõju avaldama. Võib-olla poole aasta jooksul rindele see mõju veel ei jõua, pärast peab vaatama, kuidas see asi areneb.

Praegu areneb meile õiges suunas kõik, oluline on, et sanktsioonid peaksid. Me näeme ka seda, et venelaste prioriteet läbirääkimistes on sanktsioonide teema, et need maha saada ja see annaks kohe hapnikku peale.

Kas Vene ühiskond ei ole muutunud juba sõjaühiskonnaks ja ta vajab sõda, kui lõppeb Ukraina sõda, siis kõik jõud taastatakse kiiresti ja on vaja järgmist välisvaenlast?

Mina näen, et see on vajalik Putinile ja tema režiimile...

Seda ma silmas peangi, et seda ühiskonna ülesehitust üleval hoida.

Jaa, aga tavainimeste mõttes on tekkinud huvitavad olukorrad. Näiteks rindelt tagasi tulnud veteranid omavad mõju juba kohalikul tasandil oma käitumisega ja kuritegevuse kasvuga ja nii edasi. Ja need raskelt haavatud, keda on üha enam näha linnapildis, see kõik omab ikkagi teatud psühholoogilist mõju tavakodanikule ka.

Kui hästi me üldse teame, mis seal toimub?

No ikka teame ju.

Kohati tundub, et see on muutumas meie jaoks Põhja-Koreaks, mis on kauge ja müüri taga.

Kindlasti neid inimesi, kellel on isiklik kogemus Venemaaga, jääb üha vähemaks ühiskonnas. Aga meie ülesanne on ikkagi aru saada, mis seal toimub, millised on protsessid ja mis toimub riigiaparaadi sektorites. Selle jaoks ongi meil loodud luure- ja julgeolekuasutused.

Vaadates teisele poole, mitte Venemaa poole, kui palju on liitlassuhted teie hinnangul aasta jooksul muutunud, kui te vaatate Eesti julgeoleku vaates. Kui kindlad saame me olla kõikidele oma liitlastele praeguses rahvusvahelises olukorras?

Jällegi, küsimus pigem välisministeeriumile, kes tegeleb liitlassuhetega.

Meie oma partnerlussuhetes jätkame samamoodi, ma ei näe, et siin oleks hoog alla läinud kellelgi.

Lõpetuseks tahaks öelda, tulles tagasi selle hetkeolukorra juurde, et Venemaa respekteerib NATO-t. Siin on tegelikult meie ülesanne seda olukorda sellisena hoida, et kui ta täna seda teeb, siis ta teeks seda ka aasta, kolme, viie ja kümne aasta perspektiivis. Selleks me peame investeerima oma kaitsesse, meie – Eesti, meie – Euroopa Liit, meie – NATO, et seda olukorda sellisena hoida, nagu see täna on. See nõuab ka tegelikult palju pingutust.