- Teie majesteet, teie majesteet… lubage… lubage pöörduda!

- Jah, virgats, hinga rahulikult, ja kõnele, mis sul kõnelda on.

- Meie naaber, kuningas Harald ületas kõigi oma vägedega meie piiri, tapab inimesi, rüüstab, põletab külasid, mis viljapõllud on ta ratsavägi maatasa tallanud, sinna külvab soola. Meie eelväed on puruks löödud ja ta suund on pealinna poole. Surm ja häving, teie majesteet, surm ja häving!

- Oot-oot. Kuidas siis nii? Mis valu tal meie ründamisega on? Alles paar päeva tagasi saatsin Haraldile sõbraliku kirja, milles ütlesin selge sõnaga, et "Ole tervitatud, õilis ja väga austatud naaber, teie kõrgeausus kuningas Harald! Ma soovin, et rahu meie kahe kuningriigi vahel kestaks tuhat aastat! Armastusega, sinu sõber kuningas Gustav!" Kas polnud mitte nii, virgats, vasta!

- Oli, teie majesteet, aga mitte päris nii.

- Oli, aga mitte päris nii? Mis sa sellega mõtled?

- Kirja sattus väike näpuviga sisse.

- Näpuviga? See on küll kummaline. Mina lugesin kirja läbi, kirjutaja muidugi ise, peaminister, kantslerid, kes need meil siin kõik on, kuninglik võlur, pool õukonda takkapihta. Sina, virgats, viisid kirja ära ja lugesid ju ka enne läbi, sa seda näpuviga ei märganud või? Keegi ei märganud?

- Ei, teie majesteet, mitte ei jäänud kellelegi silma.

- Hea küll, ehk pole asi nii hapu. Mis näpuviga seal siis ka oli?

- Ühesõnaga, seal, kus pidi olema "Ole tervitatud, õilis ja väga austatud naaber, teie kõrgeausus kuningas Harald!", seisis tegelikult "Vähe kube sul kärab, sa varastatud krooniga pärdik!".

- Ups.

- Ups, teie majesteet, ups. See läheb edasi.

- Anna tulla, hullemaks ei saa ikka enam minna.

- Nii ja naa, teie majesteet. Ühesõnaga, seal, kus pidi seisma "Ma soovin, et rahu meie kahe kuningriigi vahel kestaks tuhat aastat!", oli lõpuks, et "Sina, kuramuse hülgenahkne rotipea, oled edaspidi vait, kui minuga räägid, muidu ei jää su riigist märga laiku ka järele! Ja homseks saada mulle Arabella kõrgune kott kulda."

- Kes see Arabella on?

- Näpuviga ilmselt, teie majesteet, jälle näpuviga.

- Mis me nüüd siis teeme, sõda juba käib, kuningriigi alamad kannatavad, meie troon on löönud vankuma? Äkki saaksime saata Haraldile sõnumi, et näe, juhtus väike näpuviga ja see viga on väga hea, kuna ta võimaldab meil kõigil muutuda paremaks. Aga ainult siis, kui suudame võtta õppust ning teha õigeid samme. See pole kindlasti suurepärane viga, kuna tegu oli kahtlemata välditava veaga. Palume vabandust ja kollektiivne vastutus ja nõnda edasi.

- Tegime seda juba, teie majesteet, saatsime selle sõnumi.

- Ja Harald?

- Vastas, et kui kollektiivne vastutus, siis kollektiivselt vastutategi.

- Surm ja häving?

- Surm ja häving, teie majesteet…