On rõhutatud, et USA saaks oma kohalolu Gröönimaal põhimõtteliselt nipsust suurendada, ilma saart endale saamata. Miks president Donald Trump saart nii väga omada tahab?

Seda meie siin ei tea. Küllap sellel on midagi pistmist sellega, millisena ta kujutab ette oma pärandit. Palju on räägitud ajaloolistest paralleelidest, mida ta ka ise armastab tõmmata varasemate Ameerika presidentidega, näiteks William McKinley. Ise on ta toonud veel näiteid Louisiana ostmisest, Alaska soetamisest ja nii edasi – Ameerika territooriumi oluline kasvatamine.

Mõnikord võivad sellised põhiinstinktid ollagi niivõrd labased. Reeglina lihtsalt meeskond sinu ümber hoiab sinu kõige nõrgemaid või kehvamaid instinkte kontrolli all, aga tundub, et praegu on meil selline hetk käes, kus president Trumpi administratsioonis on neid inimesi tema ümber väheseks jäänud, kes vähegi kriitilisemalt midagi ütlevad.

Aga kongressis?

Kongressis on neid inimesi rohkem ja ka senatis. Eelmisel reedel nägime ka senati ja kongressi NATO vaatlejagrupi ühisdelegatsiooni visiiti Kopenhaagenis, kus oli mitmeid vabariiklastest senaatoreid ja saadikuid kongressist demokraatide kõrval. Nende visiit andis üheselt mõista, kus nende sümpaatia selles erimeelsuses on ja nad proovisid seda asja kokku lappida ning liitlasi ühel leheküljel hoida, mitte lasta nendel vastuoludel süveneda.

Kindlasti kongress ja senat midagi sellist heaks ei kiidaks. Täpselt samamoodi nagu Ameerika avalikkus on president Trumpiga selles küsimuses erimeelel. Kolmveerand ameeriklastest erinevate uuringute järgi ei kiida heaks, sealhulgas pooled vabariiklastest, piltlikult öeldes võimalikku agressiooni Gröönimaa vastu.

Kas Trump on end oma tegevuse ja karmide sõnavõttudega nurka mänginud?

Nurka mängimine on väljend, mida ma USA presidendi kohta ilmselt mitte kunagi ei kasutaks, kuna tööriistakast, mis tema kasutuses on, on väga-väga suur. Ameerika presidendil on välises julgeolekupoliitikas väga suur võim, mida ka USA põhiseadus ja ülemkohus tunnistavad, kongress ja senat samamoodi, ning ka eelmised presidendid on seda võimu kasutanud. Sõdu pole ammu kellelegi kuulutatud senatis ja kongressis ning presidendid on oma volitusi avaralt kasutanud, aga päris selge on see, et ta peab arvestama teatud poliitiliste reaalsustega.

Seda, kui palju ta endale aru annab, mis need reaalsused on, näeme me lähiajal. Aga järgmisel aastal on vahevalimised ja vabariiklased ei tahaks kaotada esindajatekoda ja senatit mõlemat demokraatidele, mis võib juhtuda, kui president niivõrd selgelt avaliku arvamusega vastuolus olevaid samme astub. Eriti kui sellega kaasnevad tagajärjed, millest me räägime siis, kui me räägime Euroopa võimalikest vastusammudest kaubanduspoliitikas ja tollipoliitikas. Loodame, et asi nii kaugele muidugi ei jõua.

Mis seisus on liitlassuhted?

Kindlasti kehvad. Ei ole mõtet varjata, et Trumpi administratsiooni rahvusliku julgeoleku strateegia avalikustamisest saadik – kuigi seda on võimalik lugeda mitut moodi ja see on üks paras segapuder erinevatest kontseptsioonidest ja mõtetest, millest ehk paljud on meile sümpaatsed – tuleb tõdeda, et president Trumpi valmidus tegelikult kasutada Ameerika sõjalist jõudu on peletanud kõik need mõtted, mis rääkisid sellest, et Trump on isolatsionist ja tõmbub tagasi oma mandrile ning ei ole valmis Ameerika jõudu mis iganes põhimõtete kaitseks kasutama.

Aga see kõik tuleb siiski meie jaoks kõrvale asetada praegu probleemi valguses, sest kindlasti on raske ette kujutada, kuidas NATO elaks üle Gröönimaa sõjalise hõivamise ja selle tagajärjel annekteerimise. On aga rida põhjuseid, miks võiks arvata, et asi selleni ei lähe. Ameerika enda vahetute julgeolekuhuvideni välja – USA sõjaväebaasid Euroopas, liitlassuhted tegelikult võimaldavad neil oma poliitikat ellu viia. See nädal nägime, kuidas ameeriklased hõivasid Venezuela tankeri Islandi lähistel. Huvitav, kuidas nad seda tegid? Loomulikult oma Briti sõjabaaside kaudu. Loomulikult koostöös Taaniga, koostöös Islandiga. See Ameerika julgeolekupoliitika igapäev on siiski lähedalt läbi põimunud oma liitlassuhetest, seda enam on presidendi käitumine ääretult ebastabiilne ja küsimusi tekitav.

Gröönlaste seas on tunda suurt ärevust, aga võib-olla on kuskil mõni kohalik, kes toetaks Trumpi ja usub, et tema elu läheks justkui paremaks. Kuivõrd teie näete, et selline asi üldse võimalik oleks gröönlaste seas?

Ma kindlasti ei ole Gröönimaa inimeste avalikku arvamust uurinud ega ka vastavaid uuringuid lugenud. Ma arvan, et sama võiks küsida iga eestlase käest, et kas tahame vahetada Eesti valitsuse mõne teise võõrriigi valitsuse vastu. Küllap iga mõistlik inimene vastab, et ei soovi ja küllap leidub mõni üksik, kes tõesti näeb oma elujärje parandamiseks mingeid võimalusi.

Gröönimaa on küll iselaadne paik, aga Taani koloniaalvalduste tähistamine on üks teema, mida Taanis väga palju arutatakse ja taanlaste suhtumist Gröönimaa koloniaalvaldusesse, mis see oma iseloomult tegelikult on, siis üldiselt tunnevad taanlased selle üle häbi. Eks see Gröönimaa okupeerib tavalise taanlase mõtlemises ka iseäralikku kohta, aga see ei tähenda muidugi seda, et keegi oleks täna valmis paari krooni eest või üldse raha eest sellest loobuma. Liiatigi, et on kokku lepitud, et Gröönimaa tulevik peab olema gröönlaste enda otsustada ja see on autonoomne piirkond Taani kuningriigi valduses ja kui gröönlased ei soovi ise vahetada riiki, siis kes neid sundida saaks.

Donald Trumpi presidendikampaania ajal kardeti pigem, et USA langeb isolatsionismi, nüüd aga tundub, et ameeriklaste käed on igas potis. Miks asjad nii teistpidi on läinud?

Päris igas potis siiski ei ole. Ma arvan, et see tunne, mis siin viimastel nädalatel on tekkinud paljudes kohtades maailmas, kes on siiani arvestanud Ameerika rolliga oma julgeoleku tagamises – kasvõi kui me vaatame Kagu-Aasiat, Jaapanit, Lõuna-Koread –, siis üldiselt on hakatud selles kahtlema. See on toonud kaasa ka poliitilisi muudatusi. Jaapanis on ka võimule tulnud mitte päris paremäärmuslik, aga väga parempoolne valitsus, kes kindlasti näeb ette, et tulevikus peab ka Jaapan ise rohkem oma sõjalisele kaitsele toetuma ja eks see on järeldus, mida teevad kõik senised Ameerika liitlased.