Harri Tiido: oligarhide tõusust ja ebavõrdsuse kasvust
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all rikkad, ülirikkad ja ebavõrdsus. Mida korrumpeerunum on ühiskond, seda rohkem on seal suhteliselt ülirikkaid, kui ühiskonna üldist jõukuse taset arvesse võtta, see näib olevat seaduspärasus, märgib Tiido.
USA endine president Joe Biden hoiatas oma lahkumiskõnes ülirikaste oligarhia eest, mis ohustab demokraatia tulevikku Ameerikas. Kui president Donald Trumpi ametisse astumise tseremooniat vaadata, siis on rahakottide arv ja paksus tema lähiümbruses tõesti muljetavaldav. Aga see selleks.
Varandusliku ebavõrdsuse kasv ühiskonnas on reaalsus mitte ainult Ameerikas. Ja arvan, et tegemist on ka julgeolekuriskiga, kuna see võib kõigutada ühiskondade alustalasid. Rääkimata juba populismi eri vormide tagant tõukamisest võimu suunas. Seda ebavõrdsust on aastaid jälgitud ja ka vastavaid ülevaateid avaldatud. Hiljutise Davose majandusfoorumi eel üllitas valitsusväline organisatsioon Oxfam oma järjekordse raporti, milles kritiseerib demokraatiat ohustava miljardäride niinimetatud uue oligarhia teket.
Oxfami võib nimetada küll vasakpoolseks või üliliberaalseks ja see on olnud segatud ka poliitilise maiguga skandaalidesse, kuid kuna nende raporteid tsiteeritakse, siis arvandmed neis on ilmselt laias laastus õiged.
Raporti kohaselt said aastal 2024 miljardäriks veel 204 inimest, seega kasvas nende arv keskmiselt nelja võrra nädalas. Oxfam ennustab, et lähema kümne aasta jooksul võivad viis ärimeest muutuda triljonärideks. Praegu on triljon dollarit nelja maailma rikkaima mehe varandus kokku liidetuna. Need tegelased on Elon Musk, Jeff Bezos, Mark Zuckerberg ja Larry Ellison. Ehk kõik digitehnotegelased ja kõik nüüd ka Trumpi lähikondlased. Neist kolm esimest, Musk, Bezos ja Zuckerberg, on koos jõukamad kui kogu USA elanikkonna vaesem pool kokku.
Mullu kasvas iga miljardäri varandus keskmiselt kaks miljonit dollarit päevas. Kümne rikkaima varandus kasvas aga keskmise kiirusega sada miljonit dollarit päevas. Kui vaadata globaalselt skaala teist poolt ehk vaeseid, siis maailmapanga andmeil on alla panga vaesuspiiri (6,85 dollarit päevas) elavaid inimesi sama palju kui 1990. aastal ehk umbes 3,6 miljardit inimest. See teeb 44 protsenti maailma elanikkonnast. Ja rikkaim üks protsent omab umbes sama protsendi maailma kogujõukusest ehk 45 protsenti.
Meedias on sitkelt püsiv arusaam, et ülisuured rikkused on inimene saanud erakorralise talendi ja töökusega, kuid päris nii see ei ole. Oxfami raport toonitab, et nüüdisaja miljardäride klassi äärmuslik rikkus ei ole selle omanike teenitud.
Tõusmas on uus oligarhia, kelle varanduse toovad pärimine, tutvused ja võimu monopoliseerimine. Kui seda protsessi ei pidurdata, ootab meid ees inimajaloo suurim põlvkondliku jõukuse edasiandmine järgmisele generatsioonile, kes ei ole seda ise teeninud ning kes tõenäoliselt ei maksa saadud varadelt ka makse. Selline jõukuse edasikandmine on omane mitte lihtsalt ülirikastele, vaid eelkõige globaalse põhja ülirikastele. Mis on iseenesest ka loogiline, kuna arenenud tööstusmaailmas genereeritakse jõukust lihtsalt rohkem.
Aasta 2023 oli esimene, mil rohkem miljardäre sai rikkaks mitte ettevõtluse, vaid pärimise kaudu. Kõik maailma miljardärid vanuses alla 30 eluaasta on oma varanduse pärinud. Eeloleva kolme aastakümne jooksul saame ilmselt näha rohkem kui tuhandet tänapäeva miljardäri andmas oma pärijatele üle rikkust rohkem kui 5,2 triljoni dollari väärtuses. Ja taas, suur osa sellest üleantud varandusest jääb maksustamata.
Muide, ülirikkad ei kipu makse maksma praegugi. Uudisallika ProPublica andmeil aasta 2021 kohta ei olnud Jeff Bezos, Elon Musk ja mitmed teised juba mitu aastat mingeid föderaalmakse maksnud.
Pärimise kõrval on muidki tegureid. Arvestatav osa ülirikaste varandusest tuleneb mitte sellest, mida nad teavad, vaid sellest, keda nad teavad, kelle juures lobitööd tehakse, kelle meelt lahutatakse, kelle kampaaniaid rahastatakse või kellele altkäemaksu antakse. Suur osa ülirikkustest tuleneb niisiis hämaratest sidemetest ülirikaste ja valitsuste vahel. Mida korrumpeerunum on ühiskond, seda rohkem on seal suhteliselt ülirikkaid, kui ühiskonna üldist jõukuse taset arvesse võtta. See näib olevat seaduspärasus.
Lõhe rikka maailma ja ülejäänute vahel on samuti äärmiselt suur. Andmed selle kohta ulatuvad tagasi aastasse 1820. Siis oli maailma rikkaima kümne protsendi sissetulek 18 korda suurem kui vaesema 50 protsendi oma. Aastal 2020 oli see 38 korda suurem.
Globaalselt tasub silmas pidada ka suurima ebavõrdsuse jaotumist. Riikidest, mida maailmapank liigitab suure ebavõrdsuse maadeks, paiknevad kõik peale ühe globaalses lõunas. Aafrikas, Aasias ja Lähis-Idas saab üks protsent rikkaimaid 20 protsenti kogu tulust. See on kaks korda rohkem, kui saab üks protsent Euroopas.
Ebavõrdsuse vähendamise indeks 2024 registreeris negatiivsed arengud suures osas uuritud 161 riigist. Leitakse, et ilma kiirete poliitiliste meetmeteta jääb majanduslik ebavõrdsus kasvama 90 protsendil neist maadest. Oma roll on ka rahvusvahelistel monopolidel. Maailma viie suurima korporatsiooni kogusissetulek on suurem kui vaeseima kahe miljardi inimese ehk veerandi inimkonna sissetulek.
Miks see on oht julgeolekule? Pew uurimiskeskuse mulluse uuringu kohaselt loeb keskmiselt 54 protsenti täiskasvanud elanikest lõhet vaeste ja rikaste vahel oma riigis suureks probleemiks. 60 protsenti leiab, et rikastel on liiga suur poliitiline võim. Ja 57 protsenti arvab, et nende lapsed saavad olema vanematest viletsamas rahalises olukorras. Eriti levinud on see arvamus mitmes kõrge sissetulekuga riigis nagu USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Jaapan, Itaalia ja veel mõned.
Mingil hetkel jõuab see ebavõrdsuse pinge aga keemispunkti. Kui seni toidab see populismi, siis teatud tasemel võib see üle kasvada vägivallaks. Või diktatuuriks, mis suunab sisepinge naaberriikide vastu.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel