Eesti riigieelarve on sügavalt puudujäägis. Samal ajal peab Venemaa agressioonisõda keset Euroopat ning olukord nõuab meie kaitsekulutuste tõstmist praegusega võrreldes kahekordseks. Selles seisus on vaja poliitikutelt väga tarku otsuseid. Paraku on dogmad ja müüdid meie majanduselu kohta visalt edasi elamas.

Esimene müüt: meil rikkaid ei ole

Hiljaaegu sattusin telerist poliitikute debatisaadet vaatama. Nägin, kuidas üks endine minister kommenteeris ettepanekut rikaste kõrgema maksustamise kohta. Ütles, et meil ju rikkaid pole. Ning et nende väheste rikaste käest, kes meil on, pole ju õieti midagi võtta.

Kahtlustan, et seda arvamust jagavad temaga päris paljud Eesti inimesed. On jäädud selle mõtte kammitsasse, mis Eestis võib-olla veel veerandsada aastat tagasi ka paika pidas.

Vaatame, mida ütlevad andmed praeguse aja kohta. Võrdleme ennast näiteks Soome ja Rootsiga (diagramm joonisel 1). Arvatavasti ei tule see kellelegi üllatuseks, et vaesem pool elanikke teenib Eestis vähem kui sama kiht Soomes või Rootsis. Üllatav on ehk see, et rikaste (kümme protsenti suurima sissetulekuga inimestest) ja ülirikaste (üks protsent suurima sissetulekuga inimestest) sissetulekud Eestis ei jää märgatavalt maha samade kihtide sissetulekutest Soomes ja Rootsis.

Veelgi huvitavama pildi saame, kui võrdleme rikaste ja ülirikaste vara hulka neis kolmes riigis (diagramm joonisel 2). Eesti ülirikkad on reaalvara poolest 1,57 korda rikkamad kui Soome ülirikkad.

Kuna Eestis moodustavad rikaste sissetulekud 38,16 protsenti, sealhulgas ülirikaste oma 14,41 protsenti kogu elanikkonna sissetulekutest, siis saaks nende praegusest kõrgema maksustamisega riigikassasse sadu miljoneid lisaeurosid igal aastal.

Teine müüt: arenenud lääneriigid on ammu astmelisest tulumaksust loobunud

Eestis on sõnapaaril "astmeline tulumaks" kujunenud judinaid tekitav mõju. Usutakse, et kiire arenguga lääneriigid on sellise vahendi ammu ajaloo prügikasti visanud ja loevad ühetaolist maksutariifi kaasaegsemaks, õiglasemaks ja tõhusamaks. Eesti tahab ju olla edukas ja kaasaegne. Astmelise tulumaksu maa sisse tampimist saadab hüüdlause, et "rikkuse ümberjagamine ei kasvata rikkust".

Tõsiasi on aga see, et kõik arenenud lääneriigid kasutavad progresseeruvat maksusüsteemi. Lääneriikides on praegu ülemine maksuaste tüüpiliselt 45 ja 50 protsendi vahel ning seda rakendatakse tüüpiliselt nelja- kuni viiekordse keskmise sissetuleku juures (OECD Tax Database, 2023).

Kõrgete sissetulekute kõrge maksustamine kannab põhiliselt kaht eesmärki. Esiteks takistab see üleliigse ebavõrdsuse tekkimist. Teiseks – ja see on tähtsamgi – on see vahend riigi tulude kasvatamiseks kõige kahjutumal viisil. Just see, mida Eesti praegu hädasti vajab.

Kolmas müüt: rikaste kõrgem maksustamine pärsib majanduskasvu

Mitte ainult Eestis on levinud arvamus, et kõrgemate sissetulekute kõrgem maksustamine kahandab majanduskasvu. Seda väidet on arvukates teadustöödes uuritud, ent teadlased pole lõplikule üksmeelele jõudnud.

Konsensus on selles küsimuses, et liiga kõrge ülemine maksuaste ei tee majandusele head, aga vaidlus käib selle üle, kas ülemise maksuastme parim valik on 40, 50 või 60 protsenti. Kõrgemat maksuastet on erinevates riikides aeg-ajalt nihutatud üles- ja allapoole, aga ükski arenenud demokraatlik riik pole tulumaksu astmelisusest loobunud.

Neljas müüt: kõrgem maksustamine on rikaste ja edukate karistamine

Üks põhjus, mis paneb Eesti valijad valima erakondi, mis rikkaid pilpa peal hoiavad, on ebaõigluse argument. Selle kohaselt on ebaõiglane karistada kõrgema maksuga inimesi, kes on oma varanduse ja hea sissetuleku raske tööga ära teeninud. Samasse kategooriasse kuulub väide, et ettevõtjaid tuleb toetada, sest nemad loovad töökohti.

Mõlemal väitel on natuke tõepõhja all. Aga mõlemal juhul on ka tõsiseid vastuargumente.

Esimese väite juures eristavad teadlased ausat ja ebaausat ebavõrdsust. Lisaks sellele, et mingi osa ebavõrdsusest kaldub ebaausasse poolde, on ebaõigluse argumendile vastu panna veel ka solidaarsuse argument, mille kohaselt mitmed ühiskonna kulutused tulebki katta ühiselt, vastavalt võimalustele. Need on kulutused tervishoiule, haridusele ning riigikaitsele.

See on ka ettevõtjate huvides, et kõik inimesed, kaasa arvatud nende ettevõtte töötajad, saaksid vajalikku arstiabi, et inimesed ei jääks rahapuuduse tõttu oma võimetele vastava hariduseta ning et riik oleks kaitstud agressori vastu. Eriti sõjaolukorras ei küsita, kas rikaste kukru tühjendamine on õiglane või ebaõiglane. Raha võetakse neilt, kel seda on.

Teise väite puhul – et ettevõtjad loovad töökohti – on vastuargumente rohkem kui kuhjaga. Sama hästi loob töökohti riik, kui panustab haridussüsteemi, et tekiksid oskustega inimesed vajalike tööde jaoks. Uusi töökohti loovad ka need inimesed, kes kulutavad oma aega ja ressursse väljaõppele selliste tööde jaoks, mida ühiskond vajab.

Nobeli majanduspreemia laureaat Joseph Stiglitz on väga kriitiliselt arvustanud väidet, et rikkad loovad töökohti, mistõttu tuleks neile justkui rohkem raha jätta, et nad saaksid uusi töökohti luua. Stiglitz nimetab seda otsesõnu valekontseptsiooniks. Rahast ei jää kunagi puudu, kui on hea äriidee. Mis loob töökohti, on hoopis nõudlus (Stiglitz, 2016).

Kas Eesti praegune majanduslangus on kapitalipuuduse tagajärg? Ei ole ju. Õige põhjus on ikka see, et nendel turgudel, kus meie ettevõtjad oma tooteid müüsid, on nõudlus langenud.

Viies müüt: maksuküüru kaotamine on riigikassale koormaks

Väga laialt levitatud väide on, et maksuküüru kaotamise hind on 550 miljonit eurot, sest selle võrra hakkab riigikassasse laekuma vähem maksuraha igal aastal.

Praegu Eestis kehtiva kehtiva üksikisiku tulumaksu marginaalne maksumäär on kujutatud joonisel 3. Marginaalne maksumäär kirjeldab seda, kui palju peab inimene iga lisaks teenitud euro eest tulumaksu maksma. Näiteks kui inimese brutopalk on tuhat eurot ja saab palgakõrgendust sada eurot, siis ta saab sellest palgakõrgendusest kätte 80 eurot. Kui teise inimese brutopalk on 2500 eurot, siis saab ka tema sajaeurosest palgakõrgendusest kätte 80 eurot. Kui aga kolmas inimene teenib 1800 eurot kuus ja talle antakse palgakõrgendust sada eurot, siis saab ta sellest sajast lisaeurost kätte vaid 65,5 eurot.

Tavaliselt on astmeline maksusüsteem selline, et marginaalsed maksuastmed moodustavad tõusva trepi. Küürakas pole Eesti maksusüsteem mitte sellepärast, et maksumäär ühe sissetuleku juures kasvab, vaid sellepärast, et see hiljem langeb.

Mingit põhjendust sellel pole, et suurema kui 2100-eurose sissetulekuga inimene saab palgatõusust kätte 80 protsenti, aga väiksema teenistusega inimesele jääb kätte vaid 65,5 protsenti. See maksuküür on inetu aps, mis tuleb kaotada.

Probleem on, et maksuküüru kaotamisele on pandud hinnasilt Reformierakonna nägemuse alusel. Kui küür kaotada nii, et vahemikus 1200 kuni 2100 eurot kehtib 34,5-protsendilise maksumäära asemel 20 protsenti, siis läheb see tõesti riigikassale maksma sadu miljoneid eurosid aastas. Aga küüru saab kaotada ka teisiti.

Kui keskklass on mitme aasta vältel välja kannatanud marginaalset maksumäära 34,5 protsenti, siis võiks sedasama määra pikendada ka rikkamate suunas, s.t sissetulekutele üle 2100 euro kuus. Selline maksuküüru kaotamine tooks riigieelarvesse sadu miljoneid eurosid juurde. See tähendaks normaalse astmelise tulumaksu sissetoomist, mida praegu toetab paraku vaid erakondade vähemus.

Muidugi saab maksuküüru kaotada ka kolmandat ja neljandat moodi. Sealhulgas näiteks nn maksuneutraalse reformina, mis tähendab, et riigikassa saab tulusid sama palju kui praegu, ainult et küüru enam ei ole. Maksuastmeid saab üles-alla nihutada just nii palju, et küür on kadunud, aga laekumine riigikassasse on sama.

Igatahes, maksuküüru kaotamise hinnasilt 550 miljonit eurot on meelevaldne. Kõrge hinnasildi tõttu on maksuküüru kaotamine ebapopulaarne. Seda soovivad nüüd edasi lükata isegi need erakonnad, kes tegelikult toetavad normaalset (mitte-küürakat) astmelist maksusüsteemi.

Lõpetuseks

Muidugi pole üksikisiku astmeline tulumaks võluvits, mis meie kõik probleemid lahendaks. Ka laristamist avalikus sektoris ei saa sallida, ehkki seda pole kerge üles leida. Keeruline on võidelda ka mitmesuguste skeemitamistega, mida ettevõtjad kasutavad maksudest kõrvalehoidmiseks.

Eesti "ettevõtjasõbralikkuse" üheks kõrvalnähtuseks on see, et avalikus sektoris on üha keerulisem arsti juurde pääseda. Olen ise kogenud ning sõbradki on kirjeldanud olukordi, kus patsiendile öeldakse, et vabu vastuvõtuaegasid pole, aga pakutakse raha eest vastuvõttu kohe samaks või siis järgmiseks päevaks. Parempoolsel mõtteviisil on omad võlud, aga sellega liialdamine võib ükskord valusalt kätte maksta.

Arvamus, et Eesti edu võti peitub ja jääbki peituma elanikkonna rikkama kihi madalas maksustamises, pole jätkusuutlik. Riigieelarve on vaja tasakaalu saada, aga rikaste madalat maksukoormust hoides pole see praktiliselt võimalik.

Sloveenia on Ida-Euroopa majanduse lipulaev, eks sealgi on omad probleemid, aga astmeline tulumaks pole takistanud Sloveeniat Ida-Euroopas esikohta hoidmast. Sloveenias on ülemine maksuaste 50 protsenti ja rakendatakse seda lävendiga, milleks on 4,3-kordne keskmine palk (OECD 2023).

Eesti on mõnda aega olnud Ida-Euroopa riikide seas majandusedukuselt teisel kohal, aga IMF andmetel on nüüdseks Eestist ettepoole nihkunud juba ka Leedu, Tšehhi, Poola, Horvaatia ja Ungari. Ma ei ironiseeri Andrus Ansipi kunagi sõnastatud eesmärgi üle jõuda Euroopa viie kõige jõukama riigi hulka, sest eesmärgid tulebki kõrgele seada, aga praegu liigume kahjuks allavett.

Viited

• OECD Tax Database (2023).
• Stiglitz, J. E. (2016). Inequality and economic growth, p. 146.