Merevesi on sel talvel erakordselt madal ning praeguseks on ligi veerand Läänemerest jäätunud. See pole aga piisav, et meri sel suvel sinivetikatest vaba oleks, sest vetikad tahavad toitaineid, tuulevaikust ja sooja vett.

"Kui meil on toitaineid, kui meil on fosforit piisavalt, on tuulevaikne ilm juulis kaks nädalat ja pinnavee temperatuur on üle 15 kraadi keset merd, siis hakkab sinivetikas vohama," ütles Tartu ülikooli merebioloogia professor Georg Martin.

Teisalt on praegune olukord keerulisem teistele võtmetähtsusega liikidele. Näiteks põisadru võib kannatada liikuvate jääpankade tõttu.

"Jää võib kraapida merepõhja üsna sügavale. Meie oleme registreerinud oma uuringutes, et kolm-neli meetrit võivad olla need jääpankade liikumise jäljed seal merepõhjas. Ehk siis, kui nüüd selline jääkamakas tuleb üle selle vetikakoosluse, siis ta nagu buldooser lükkab selle kõik sealt põhja küljest lahti," rääkis Martin.

Põisadru on praegu paksu lumekaane all ja saab ilmselt natuke kahjustada.

"Põhiliselt tema ongi võtmeliik, sest ta loob päris korralikud ja tähtsad elupaigad teistele organismidele," märkis Taltechi mereökoloogia teadur Ivan Kuprijanov. "Näiteks igasugustele selgrootutele ja teistele vetikaliikidele. Kui see substraat kaob neile, siis põhiliselt nad lülituvad teistele elupaikadele ja nende organismide populatsioon natuke kahaneb."

Samamoodi kahjustab madal vesi ja paks jääkate ka meriheina, samas ei ole need kahjustused pöördumatud.

"Kui need füüsikalised tegurid enam ei esine, siis sellised  kasvualad taastuvad, ma arvan, et paari aastaga, kui järgmine talv ei ole niisugune karm ka nagu seal see aasta," sõnas Kuprijanov.

"Üldist suurt katastroofi sellest loomulikult ei teki, see jää on suhteliselt loomulik asi siin meie tingimustes ja Läänemeres. Tegelikult see talv meil küll praegu tundub, et on jõle külm, aga tegelikult niimoodi saja aasta peale vaatame, siis on ta niisugune enam-vähem keskmine," lisas Martin.