Praegu on Eesti kõige kuumem kultuurikeskus Rakveres avatud Ukuaru muusikamaja, mis on pühendatud Arvo Pärdile. Endisest kirikust on riigi kultuuriraha, 22 miljoni euro eest saanud suurejooneline kontserdipaik. Ukuarus antakse lähema aasta jooksul tõenäoliselt välja kõik Eesti olulisemad auhinnad. Alles olid saalis kultuurkapitali preemiate laureaadid, kohe tulevad presidendilt ordenite saajad. Sündimas on suurejoonelise kontserttegevuse esimesed peatükid. Ja tavalises maakonnalinnas, kust aga õhkub suur soov saada maailmakultuuris eriliseks.

Kuidas sündis Ukuaru? Kuidas sai just Ukuaru riiklikult tähtsatest kultuuriobjektidest esimesena valmis, samal ajal kui mõne teise üle ja ümber jätkuvalt vaieldakse? Vaat siin tulevadki mängu Viru veri ja Viru vägi ja Viru jonn.

Meenutagem. Just Viru vägi suutis läinud sajandi lõpul hukust päästa Rakvere teatri, mis näis hingusele minevat. Trupp ähvardas laiali joosta. Saalis istus külmetav jopedes publik. Katus sadas etenduste ajal läbi ning võimaldas ka taevatähti vaadata. Sel taustal käis korralik kultuurivaidlus teemal, kas meil on Rakvere teatrit üldse vaja või mitte. Must masendus oli võimust võtmas.

Siis haaras ohjad toonane maavanem Ants Leemets. Ta pani müüki teatri tuluõhtu hiigelhinnaga piletid. Igaüks maksis 1000 krooni. See oli pool toonast keskmist kuupalka. Nüüd teeks see ühe pileti hinnaks 1000 eurot. Leemets käis mööda asutusi ja ettevõtteid ning müüski kõik piletid maha. Lisaski lunis pankadelt ja erafirmadelt välja suure hunniku remondiraha, nii et maja sai päästetud. Aga kõige tähtsam on see, et virulased mõistsid, et me võime küll vaielda ja tülitseda, kuid me oskame ka seljad kokku panna, kui vaja. Oskame ära teha. Praegu on Rakvere teater just üks Viru väe märkidest.

Nüüd vaatame Ukuaru lugu. Ukuaru muusikamajale, toonasele Vabaduskirikule pandi nurgakivi 1937. aastal. Ehitamine läks üle kivide ja kändude. Maja avati okupatsiooni eel ilma tornideta ja papist katusega. Nõukogude ajal tehti kirikust spordisaal. Pühakojas käis pühadust rüvetav maadlus ja korvpallimäng. Sinna sattusid mattide vahele ka skandaalse Baltoscandali teatrifestivali etendused. Narr lugu nimega "spordikirik" jätkus. Jätkus, kuni keegi julges öelda välja julge idee, et mis oleks, kui sellest majast saaks Arvo Pärdi nimega muusikamaja.

Kakskümmend aastat tagasi ajas mõte usinalt juuri ja küttis tähelepanu. Arhitektuurikonkursile tuli üle ilma kokku üle saja töö ja siis järgnes ootamine ja lootus, et äkki kusagilt avaneb rahakraan. Ning sel hetkel, kui riigikogus hakati arutama riiklikult tähtsate kultuuriobjektide rahastamist, panid virulased seljad kokku. Umbes samal moel nagu kunagi Rakvere teatrit päästes.

Esiteks unustati ära parteilised eelistused. Pärdi muusikamaja poolt hääletasid sõbralikult needki, kes tavaliselt ühte tuppa ära ei mahu. Vähe veel, iga virulane, kellel vähegi võimu ja võimalusi oli, püüdis Pärdi maja asjus ära rääkida nii paljud otsustajad kui võimalik. Saadigi hakkama. Viru veri ühendas Viru väe.

Saavutatu ei tähenda, et vaidlusi ja arutelusid Ukuaru ümber vähe oleks. Jätkub ja tuleb juurde! Et kuidas aina paremini saada. Kas lubatud on vaid Pärt või ka punk? Aga lisaks püsib väärt teadmine ja oskus seljad suure eesmärgi nimel kokku panna. See on tarkus, mida Eestis aina vähemaks jääb. Seega, kui asjad lähevad asjad ummikusse ja lahendusi sugugi ei paista, soovitan siiralt meenutada nii Rakvere teatri kui ka Ukuaru maja lugusid. Viru väe väljendusi. Sest kui üksinda ei saa, siis üheskoos saab alati. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.