Koolitajana on mul olnud võimalus suhelda noortega üle Eesti ning nad on rääkinud mulle ausalt, kuidas alguses on e-sigarettide proovimine tundunud süütu mänguna. Põnevust pakuvad nii maitsed, toss kui ka ühine tegevus sõpradega.

Üsna kiiresti saab proovimisest aga harjumus. Öeldakse: "Kui mul veipi pole, ei suuda ma keskenduda" või "Kui ma ei veibi, kaotan sõbrad". Sellisel juhul pole tegu enam lihtsalt uue popi trendi, vaid sõltuvusega, mille kujunemisel on väga suur roll mustalt turult lihtsalt kättesaadavatel, sealhulgas Eestis keelatud erinevate magusate maitsetega toodetel.

Kui varem tuli alaealisel veibi saamiseks "kusagilt kedagi" tunda või üritada pakiautomaadi kaudu välismaistest e-poodidest tellides mitte vahele jääda, siis tänaseks on keelatud tooted kergesti kättesaadavad erinevate sotsiaalmeediakanalite, näiteks Snapchati ja Telegrami kaudu. Sageli ei ole müüjaks täiskasvanu, vaid hoopis teine noor. See tähendab, et tegemist ei ole enam pelgalt tarbimise, vaid ka edasimüügi probleemiga: vähemalt 52 protsenti Eestis tarvitatavatest e-sigarettidest on saadud salaturult.

Eriti oluline on kummutada müüti, nagu teeksid veipi ainult rikastest peredest pärit suurlinnades elavad lapsed. Olen andnud mitmeid kümneid loenguid üle Eesti, igas maakonnas. Vaid ühes koolis on julgetud väita, et veip ei ole probleem. E-sigarette tõmbavad ka viielised õppurid, poisid ja tüdrukud.

Hiljutisest koolinoorte uuringust selgus, et elu jooksul on e-sigarette tarvitanud 51 protsenti poistest ja 59 protsenti tüdrukutest. Veipi saab osta ka mahvi kaupa, seega ei ole rahakoti paksus tarvitajate seas määrav tegur. Küll aga selgub suhtlusest noorte ja koolidega, et tihti on just väiksema sissetulekuga perede lapsed edasimüüjad ja vahendajad.

"Peaasi, et laps suitsu ei teeks"

Lapsevanematega suheldes on välja koorunud veel üks suur probleem. Paljud lapsevanemad ei taju veipimist samasuguse ohuna nagu alkoholi tarvitamist või tavalise suitsu tõmbamist. "Peaasi, et laps suitsu ei teeks" on lause, mida kuulen peaaegu igal lapsevanemate infoõhtul. Olen ka kuulnud lauset: "Ma ostan talle nikotiinivabu veipe, mis sellest halba on?". Aga miks üldse peaks selliseid tooteid lapsele soetama? Eriti arvestades, et nikotiinita veibi tarbijatest võivad suure tõenäosusega saada nikotiini tarbijad.

Teine levinud müüt on, et e-sigaret on ohutu alternatiiv traditsioonilisele sigaretile. Kord ühe seitsmenda klassi neiu emalt küsides, et kas ta teab, et tütar tõmbab veipi, vastas ta: "Meil on peale õhtusööki magusad veibid valikus". Ta tegi seda stoilise rahuga. Mõtlesin esiti, et see on nali ja vastasin: "Äkki paneks suitsud ka, valik suurem!". Neiu ema vaatas mulle tõsiselt otsa ja ütles: "Nõme oled või? Tahad lapsest suitsusõltlase teha?". Olen kohanud ka isa, kes ütles, et kui 13-aastane poiss ei taha kooli minna, lubab ta poisile õhtul veipi osta, et kooli minekut motiveerida.

Need on näited päris elust ja peegeldavad reaalsust, kus täiskasvanudki ei teadvusta, et need tooted on alaealistele keelatud. Veel vähem teadvustatakse, et illegaalsete toodete puhul, nagu on magusamaitselised veibid, ei ole toodete sisu kontrollitud ja neis võib olla nikotiinisisaldus isegi kõrgem kui Eestis lubatud.

Enamus lapsevanemaid on siiski suures mures. Lisaks sellele, et keelatud e-sigaretid on musta turu kaudu kergesti kättesaadavad, on ka nende tarvitamist lihtsam varjata. Erinevalt tavaliselt suitsust ei jää e-sigareti tarvitajale külge tugevat ja äratuntavat suitsu lõhna. Samuti on e-sigaretid muutunud nii lapsevanemate kui ka vanavanemate jaoks järjest raskemini äratuntavaks. Veibid näevad välja nagu USB-pulgad, laadijad või kosmeetikatarbed. Ühel hiljutisel e-sigarettide kahjulikkust käsitleval infoõhtul tõdes üks vanaema, et nüüd ta siis teab, mis ta pojapoja taskus oli, kui ta poisi pesu pesema hakkas.

Mida teha, kui laps veibib?  

Selleks, et aru saada, kas laps veibib või mitte, tasub märgata eelkõige lapse käitumist: kergesti tekkiv ärrituvus, eriti olukordades, kus ollakse pikemalt koos ega ole võimalik salaja kuskile veipima minna; rahutus; kehvem ööuni; salatsemine rahaasjades; varjatud vestlused telefonis; uued esemed, mille päritolu on ebaselge; õrn magus lõhn riietel. Õpetajad räägivad, kuidas lapsed käivad sagedamini WC-s, sest vajadus nikotiininälga rahuldada tekib ka keset tundi. Märgatakse ka automaatseid suitsutõmbamise liigutusi pliiatsitega ning esineb rohkem ninaverejookse.

Kõige hullem, mida saab teha lapsevanem, kes avastab, et tema laps tarvitab e-sigaretti, on alustada suure riidlemise, nutikeelu, koduaresti või süüdistamisega. Olen kuulnud ja näinud, kuidas selline lähenemine viib lapse lihtsalt sügavamale varjamisse.

Soovitan alati alustada rahulikult ning küsida, kuulata, selgitada, mitte hirmutada. See eeldab muidugi ka varasemat usalduslikku suhet täiskasvanu ja lapse vahel. Seega mitte ainult veibi, vaid kogu lapsega suhtlemise võtmekoht peitub rääkimises. Kui laps ei räägi enam, ei ole see kunagi ainult veipimise küsimus.

Faktid on tugevamad kui keelud. Kui noor tegeleb edasimüügiga, ei pruugi ta üldse tajuda, millised õiguslikud ja elulised tagajärjed sellega kaasnevad. Abi küsimine – ka politseilt – ei ole läbikukkumine, vaid vastutustundlik vanemlus. Pole vaja karta, et laps saab "toimikusse märke". Samuti tasub kasutada suitsetamisest loobumise kabinette ja teisi tugiteenuseid.

Vajame rohkem ennetustööd  

Aastaid tagasi sain ühest tervisega seotud riiklikust organisatsioonist vastuse: "Lastele ei tohi veibist rääkida, nad saavad teada, et selline asi on olemas!". Pead liiva alla pannes ja tegeledes vaid tagajärgedega, ei jõua me kuhugi. Kui on veel keegi, kes ei tea mis on veip, on need täiskasvanud ja lapsevanemad.  

Suur alaealiste e-sigarettide, sealhulgas mustalt turult saadud keelatud toodete tarvitamine, ei ole ainult perede mure, vaid ühiskondlik probleem. Vajame rohkem ennetustööd, ausat ja rahulikku selgitamist ning koostööd koolide, lapsevanemate ja spetsialistide vahel.

Minu kogemus näitab, et noored on valmis kuulama, kui neid ei sildistata ega hirmutata. Sama kehtib ka lapsevanemate kohta. Keelatud e-sigarettide levik ei ole nähtamatu probleem. Me lihtsalt peame olema valmis seda päriselt nägema ja sellega tegelema enne, kui kahju on liiga suur. Avatum selgitustöö ja asjadest õigete sõnadega rääkimine on probleemiga tegelemise alus.